Keskkonnaõigus

Mitte segi ajada mõistega keskkonnaõiglus

---

Keskkonnaõigus on normide kogum, mille eesmärgiks on kaitsta meid ümbritsevat keskkonda.

Laias laastus saab keskkonnaõigusega seotud teemad jagada kaheks: (1) reostuse kontroll ja kahjustatud keskkonna taastus (remediation), ning (2) loodusressursside kaitsmine ja majandamine.

Vaidlusküsimuseks on, kas regulatsiooni eesmärgiks on ainult inimese tervise, vara, heaolu ja muude hüvede kaitse või on loodusel ka kaitsmist vääriv iseväärtus.

Keskkonnaõiguse normid mõjutavad ettevõtete igapäevategevust eelkõige sellistel juhtudel, kui ettevõte tegeleb keskkonda otseselt kahjustada võiva tegevusega, kasutab tootmiseks loodusressursse või tekitab ümbritsevas keskkonnas häiringuid. Kuna tegutsemisruum keskkonna näol on piiratud, toob majandustegevuse laienemine ettevõtete tegutsemisele kaasa järjest rangemaid nõudeid. Keskkonnaalaste normatiivide puhul peab ettevõte oma tegevuses järgima näiteks teatud saasteainete sisaldusele, mürale, heitveele või ka toodetes ohtlike ainete sisaldusele kehtestatud piirmäärasid. Sellised normid on konkreetsed ning nende rikkumise tuvastamine on faktiküsimus (ettevõte kas ületab normi või mitte). Keskkonnanormatiivid tulenevad tihtipeale Euroopa Liidu (EL) õigusest ja on seetõttu Eesti kui EL liikmesriigi jaoks kohustuslikud.

Ajalugu

Õigusvaldkonnana on keskkonnaõigus suhteliselt noor, tänapäevase keskkonnaõiguse sündi seostatakse 1960. aastatega. Kuigi ka enne seda eksisteerisid teatud keskkonnaõiguse valdkonda kuuluvad normid (näiteks looduskaitsealased), muutus valdkonna ulatuslikum reguleerimine 20. sajandi teisel poolel üha ilmsemaks saavate keskkonnaprobleemide taustal hädavajalikuks .

Eesti keskkonnaõigus

Eesti keskkonnaõigus on viimase kümnendi jooksul teinud läbi märkimisväärse arengu. Aastatel 1992–1996 töötati välja ja kehtestati esimesed seadused. Aastaid 1997–2002 iseloomustab eelkõige Euroopa Ühenduse keskkonnaõiguse ülevõtmine ja sellega seotud aktiivne õigusloome. Praeguseks on kehtestatud kümned keskkonnaalased õigusaktid. Paraku on massiliselt ja kiirkorras loodud keskkonnaõigusest kujunenud küllaltki fragmentaarne ja vastuoluline õiguslik distsipliin. Eesti keskkonnaõiguses domineerib sektoriviisiline, partikulaarne ja tehniline regulatsioon. Puudus on suurema abstraktsiooniastmega normidest. Eesti keskkonnaõiguses puudub üldosa, mis oleks rajatud keskkonnaõiguse rahvusvaheliselt üldtunnustatud printsiipidele. Meie keskkonnaõigus ei ole õiguse adressaatidele piisavalt selge ja arusaadav. Seetõttu valmistab justiitsministeerium ette keskkonnaseadustiku kodifitseerimist, mille tulemusena erinevad keskkonda puudutavad seadused moodustaksid ühtse terviku.

16.02.2011 võeti vastu keskkonnaseadustiku üldosa seadus, mis jõustub koos keskkonnaseadustiku eriosa seaduse jõustumisega, milline seadus on veel eelnõu tasemel.

Vaata ka

• keskkonnakompleksluba
• keskkonnarisk
• keskkonnasertifitseerimine
• keskkonnategevuse tulemuslikkuse indikaator
• Keskkonnaõiguse Keskus
• keskkonnavastutus