Keiser Franz Josephi Raudtee
Keiser Franz Josephi Raudtee (ametlik nimetus saksa keeles: K.K. privilegierte Kaiser-Franz-Josephs-Bahn, lühend KFJB; tšehhi keeles: Dráha císaře Františka Josefa) oli eraõiguslik raudtee-ettevõte Austria-Ungaris. Kandis Austria keisri ja pärastpoole ka Ungari kuninga Franz Joseph I nime ning tegeles peamiselt raudteetransporditeeninduse ja -hooldusega rongiliinidel Viinist Gmündi kaudu Prahasse ning České Budějovice ja Plzeňi kaudu Chebi linna.
Ajalugu muuda
Raudteeliini rajamise algatas suurmaaomanik ja diplomaat, Schwarzenbergi vürst Johann Adolf II, kel tärkas soov transportida kivisütt Plzeňist Viini ja kes koos aadlikest kontsessionääridega uues aktsiaseltsis (Aktiengesellschaft) hüüdnimega "vürstlik tee" 1866. aastal käivitas ehituse ettevalmistused. Ettevõte sai 4 000 000 kuldnat riiklikku tagatist, intressita laenu ja maksusoodustusi tingimusel, et viie aasta jooksul rajatakse rööbasteid 500 kilomeetrit[2] ning 455 km pikkuse Viini ja Chebi vahelise raudteeliini ehitustöid alustati kohe pärast Austria-Preisi sõja lõppu.
Nurgakivi uuele raudteele pandi 18. novembril 1866 Böömimaal Hluboká lossi lähedal ning České Budějovice ja Plzeňi kivisöebasseini vaheline liin avati 1. septembril 1868. Esialgsete hinnangute järgi maksis liin aktsiaseltsile 81 576 600 Austria-Ungari kuldnat. Ehitustöödest võttis osa 143 000 töölist.
1. novembriks 1869 valmis liin České Budějovicest Eggenburgi Alam-Austrias ja pidev rongiliiklus Viini algas sealt 23. juunil 1870 (enne seda, alates 15. märtsist 1870, kulges rongide teekond piki olemasolevat Viini Põhjaraudteeliini ja Stockerau kaudu[3]). Kui 14. detsembriks 1871 viidi lõpuni ehitustööd raudteeliinil Čerčany külast Prahasse, võis liiklus Viinist Gmündi kaudu Tšehhi pealinna alata. Kui 1872. aastal saadi valmis katkematu raudteeühendus Chebist ning loodes paiknevatest Karlovy Vary, Františkovy Lázně ja Mariánské Lázně kuurortidest Austria pealinna Viini, oli KJFB raudteevõrgu pikkus kokku 715 km.
Ettevõte kandis siiski suurt majanduslikku kahju, sest Lõuna- ja Lääne-Böömimaa ei kuulunud tööstuslikult arenenud piirkondade hulka. Rööbastee rajati raskel maastikul ning nii liini ehitus kui ka hooldus olid äärmiselt nõudlikud. 1. mail 1884 ettevõte natsionaliseeriti. See oli üks esimesi natsionaliseerimisi, mil Austria riiklik raudtee võttis üle nii veeremid kui ka rööbasteed.[4][5]
Raudteeliinid muuda
- České Budějovice – Plzeňi raudtee (1. september 1868)
- Eggenburgi − GmündČeské Velenice – České Budějovice raudtee (1. november 1869[6]
- Wien–Eggenburg (23. juuni 1870)
- Gmünd – Veselí nad Lužnicí – Tábor – Benešov – Praha (1871)
- Plzeň–Chebi raudtee (28. jaanuar 1872)
- Praha ühendusrongid: Abzweig Hrabovka – Praha Franz Josephsi raudteejaam – Praha – Smíchov (15. august 1872)
- Absdorf–Krems (10. jaanuar 1872)
- České Budějovice – Veselí nad Lužnicí raudtee (8. juuni 1874)
Vedurid muuda
| Keiser Franz Josephi Raudteele kuulunud vedurid | |||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| KFJB-Nr. | Arv | Tootja | Mudel | Telje valem | kkStB-Nr. | Asukohaindeks | |
| 1–32 | 32 | Sigl, Wiener Neustädter Lokomotivfabrik | 1868–1872 | 1Bn2 | 24.01–32 | ČSD 233.0 (ex 24.06, 12, 17) | |
| 33–50, 151–154 | 22 | Sigl, Vedurivabrik Floridsdorf | 1873 | 1Bn2 | 26.01–22 | ČSD 233.1 (ex 26.06, 10, 16, 19, 20) | |
| 51–106 | 56 | Sigl | 1868–1871 | Cn2 | 35.01–56 | ČSD 312.301–313, FS 195, JDŽ, BBÖ | |
| 131–140 | 10 | Vedurivabrik Floridsdorf | 1883/84 | Dn2 | 72.01–10 | ČSD 403.001–010 | |
| 201–213 | 13 | Wiener Neustädter Lokomotivfabrik | 1897 | 2'Bn2 | 104.01–13 4.201–213 |
ČSD 254.2 (ex 4.206, 213), PKP Od13, FS 543, JDŽ, CFR, BBÖ | |
Viited muuda
- ↑ BEČKOVÁ, Kateřina. Zmizelá Praha, nádraží a železniční tratě (Kaotatud Praha, raudteejaam ja -liinid), Praha: Paseka, 2009. Peatükk, Osa: Pildid, lk 80, 84. (tšehhi keeles)
- ↑ SCHREIER, Pavel. Příběhy z dějin našich drah (Lood raudteede ajaloost), Praha: Mladá fronta, 2009. Peatükk. Eraraudtee, lk 130. (tšehhi keeles)
- ↑ Sõiduplaani kuulutus (de:Fahrplaninserat), Wiener Zeitung, 15. märts 1870, lk 16 (ANNO Online) Loetud 18.3.2017. (saksa keeles)
- ↑ SCHREIER, Pavel. Příběhy z dějin našich drah (Lood raudteede ajaloost). Praha : Mladá fronta, 2009. Peatükk. Eraraudtee, lk 131. (tšehhi keeles)
- ↑ Raudteede ajalugu ČR 2011 (cs:Historie železničních tratí ČR 2011), Praeguse versiooni elektrooniline andmebaas 2011_1 18. aprill 2011. Sekera, Pavel. Loetud 18.3.2017. (tšehhi keeles)
- ↑ Väljakuulutamine Euroopa Liidu Teatajas. (de: Kundmachung im Amtsblatt), Wiener Zeitung, 3. november 1869, Lk. 17 (ANNO Online) Loetud 18.3.2017. (saksa keeles)
Kirjandus muuda
- Siegfried Bufe, Heribert Schröpfer: Eisenbahnen im Sudetenland. Bufe-Fachbuchverlag, Egglham. 1991. ISBN 3-922138-42-X, (saksa keeles)
- Johann Stockklausner: Dampfbetrieb in Alt-Österreich. Verlag Slezak. Viin. 1979. ISBN 3-900134-41-3, (saksa keeles)
- Alfred Wolf: Die Franz-Josefs-Bahn und ihre Nebenlinien. Sutton Verlag, Erfurt 2006, ISBN 978-3-86680-041-0. (saksa keeles)