Keenia poliitika

Keenia poliitika raamistiku määratleb riigikord: Keenia on presidentaalne vabariik, mille president on nii riigipea kui ka valitsusjuht.

Seadusandlik võim on kahekojalisel parlamendil, mille alamkoda Rahvuskogu ehk Bunge koosneb 349 liikmest, ülemkoda ehk senat 67 liikmest. Rahvuskogu liikmeist 290 valitakse 5 aastaks ühemandaadilistes valimisringkondades, kõigist valimisringkondadest veel 47 naist, 12 liiget nimetavad poliitilised parteid vastavalt saadud mandaatide proportsioonile ning ex officio kuulub alamkotta spiiker. Senatisse valitakse 47 liiget valimisringkondadest, 16 naist nimetavad poliitilised parteid, üks naine ja üks mees esindavad noori ning üks naine ja üks mees puuetega inimesi, samuti on ex officio senati liige spiiker.

Ajalugu

Iseseisvumisest 1963. aastal kuni 2002. aastani valitses Keeniat ainsa parteina Keenia Aafrika Rahvuslik Liit (KANU). 1992. aastal lubati rahvusvahelise surve tõttu esmakordselt legaliseerida ka teised parteid. 2002. aasta valimiste järel moodustas valitsuse Vikerkaarekoalitsioon (NARC, ka Rainbow Alliance). 2002. aasta koalitsioon ühendas kaks põhilist osapoolt: Keenia Rahvusliku Liidu Partei (NAK), mida juhtis uus president Mwai Kibaki, ja Liberaaldemokraatlik Partei (LDP). NAK toetas veelgi tugevamat presidendivõimu, LDP parlamentaarset vabariiki. Algse kokkuleppe kohaselt pidi koalitsioonivalitsus panema 2005 rahvahääletusele uue konstitutsiooni, mis andnuks rohkem võimu peaministrile. Lõpuks hääletusele jõudnud versioonis aga oli peaministri võim taas nõrgenenud. Seetõttu kutsus LDP 2005. aastal rahvast hääletama uue põhiseaduse vastu. Konstitutsiooniprojekt kukkus referendumil läbi ning LDP heideti valitsusest välja.

Nagu paljudes riikides, kus kirjaoskamatus on tänini märkimisväärne (nt Indias), kasutatakse ka Keenias poliitilistel hääletustel valikute märkimiseks kergesti mõistetavaid sümboleid: näiteks 2005. aasta põhiseadushääletusel oli "jah" banaan ja "ei" apelsin. Tollase põhiseadusprojekti vastased saidki sümboli järgi nimeks Orange Democratic Movement (ODM). Augustis 2007 lagunes partei kaheks: Orange Democratic Movement Party of Kenya (ODM) ja Orange Democratic Movement – Kenya (ODM–Kenya; nüüdseks Wiper Democratic Movement ehk Wiper Party). ODMi juhib varasema Liberaaldemokraatliku Partei (LDP) juht Raila Odinga, ODM-Kenyat Kalonzo Musyoka. Poolthääletanud jõud moodustasid samuti uue erakonna: Rahvusliku Ühtsuse Partei (Party of National Unity).

2007. aasta presidendivalimistel oli LDP kandidaat Raila Odinga, PNU toetas ametis olevat presidenti Mwai Kibakit. Valimiste võitjaks kuulutati Kibaki, kuid nii LDP kui ka rahvusvahelised vaatlejad leidsid, et valimistulemusi võltsiti ja tegelikult võitis valimised Odinga. 2007.-2008. aastal puhkes poliitiline kriis, meeleavaldustes sai surma ligi 100 inimest ja üle 600 000 pidi kodust lahkuma. Poliitika varjus lõid välja ka etniliste rühmade maatülid.

ÜRO endise peasekretäri Kofi Annani vahendusel sõlmiti kahe vastase vahel diplomaatiline kokkulepe, millega jagati võim president Kibaki ja peaminister Odinga vahel. 2010. aastal kiideti rahvahääletusel heaks uus põhiseadus, mis vähendas presidendi volitusi ning tugevdas parlamendi ja valitsuse rolli. Uue põhiseaduse vastu olid mõned poliitikud (sh ministrid) põhjendusega, et presidendi võimu oleks pidanud piiratama enamgi ning maaomandi piirangud on kapitalismivastased. Samuti seisid selle vastu kristlikud kirikud, kuna uus põhiseadus lubas meditsiiniliselt näidustatud aborte ja see seadustas traditsiooniliste islami kohtute õiguse mõista mõnes tsiviilküsimuses õigust moslemite üle.

Olukord pärast 2013. aasta üldvalimisi

2013. aasta valimistel valiti 290 ringkonnast parlamendiliikmed mõlemasse kotta, naisesindajad, maakondade kubernerid, senaatorid ja president. Valimistel osales neli valimisliitu: Reformi ja Demokraatia Liit (ODM, Wiper Party, FORD-Kenya ja Keenia Föderaalpartei), Juubeliallianss (Rahvuslik Allianss (TNA), Ühendatud Vabariiklik Partei (URP) ja Ühendatud Demokraatliku Foorumi Partei (UDF); viimane lahkus hiljem valimisliidust), Kotkaallianss (Keenia Rahvuskongress (KNC) ja Aktsioonipartei (POA)) ja Pambazuka Liit (New Ford Kenya, Rahvusliku Visiooni Partei, Keenia Föderaalpartei ja KADDU; valimisliit lagunes 29. detsembril 2012). Pärast UDF lahkumist Juubelialliansist moodustus Amani valimisliit, kuhu kuulusid UDF, New FORD Kenya ja KANU.

Presidendivalimised võitis kunagist pikaajalist ainuparteid juhtinud ning nüüd Rahvuslikku Allianssi esindanud Uhuru Kenyatta 50,51% häältega, teisele kohale jäi 43,70%-ga Raila Odinga. Kenyatta valitsusse kuuluvad Rahvuslik Allianss (TNA), Ühendatud Vabariiklik Partei (URP), Vabariiklik Kongress ja Rahvuslik Vikerkaareliit (NARC), kuid valdav osa ministreist on sõltumatud. Seega moodustasid valitsuse parlamendi alamkojas enim kohti saanud Juubelialliansi ja vähim kohti saanud Kotkaalliansi liikmed.

Senati valimistel said ringkondadest 30 kohta Juubeliallianss, 28 kohta Reformi ja Demokraatia Liit, 6 kohta Amani ning 3 kohta Keenia Liidupartei. Rahvusassamblees said 167 kohta Juubeliallianss, 141 kohta Reformi ja Demokraatia Liit, 24 kohta Amani, 2 kohta Kotkaallianss, 5 kohta Keenia Liidupartei ning 10 kohta muud parteid ja sõltumatud saadikud.