Keelemäng

Keelemäng (saksa Sprachspiel; inglise language-game) on Ludwig Wittgensteini filosoofiline mudel, mis viitab lihtsatele näidetele keelekasutustest ja tegevustest, millesse keel on põimitud. Wittgenstein väitis, et sõnal või lausel on tähendus ainult teatud keelesüsteemi raames. Tähendus sõltub suhtluseostest ehk suhtlusolukorra "mängureeglitest". Üldkeel on mitmete keelemängude kogum. Sõltuvalt kontekstist võib näiteks lausung "Vesi!" olla tellimus, vastus küsimusele või mõni muu väljendusvorm.

Teoses “Tõsikindlusest” (e. k 2000) L. Wittgenstein kirjutab: Keele “olemuseks” on keelemäng, mis sisaldab lisaks keelele tegevusi, millega too läbi põimub (§7). Keelemäng on algfenomen, primaarsus (§654, 656), mis põhineb antud keelemängu raames analüüsimatutele reeglitele (§199). Kui võtame omaks reeglite tavast tulenevuse, eel-keelelisuse, kaob metafüüsiline põhivajadus piire tõmmata (§76) - pole vaja mingit teooriat, vaid ainult keelemängu kirjeldusi (§109). Reeglite vajalikkus, mille tõestuseks Wittgenstein toob hulganisti näiteid, näitab aga omakorda, et mängul (keelel) on mõtet vaid kogukondlikus kontekstis (§202).

Wittgensteini keelemäng ja perekondliku sarnasuse mudelid täiendasid keelefilosoofiat.