Karvasjalg-viu
Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. |
Karvasjalg-viu ehk taliviu (Buteo lagopus) on haugaslaste sugukonda kuuluv lind. Ta on Eestis arvatud III kaitsekategooriasse (2012).
.jpg) | |
| Kaitsestaatus | |
|---|---|
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Haukalised Accipitriformes |
| Sugukond |
Haugaslased Accipitridae |
| Perekond |
Viu Buteo |
| Liik |
Karvasjalg-viu |
| Binaarne nimetus | |
|
Buteo lagopus (Pontoppidan, 1763) | |
|
Levikuala kaart Levikuala kaart | |
Eestis on harv kuni väikesearvuline läbirändaja, Lääne-Eestis võib olla ka harv talikülaline[1].
Välimus muuda
Karvasjalg-viu on hiireviust veidi suurem. Karvasjalg-viu kehapikkus on 49–59 cm, tiibade siruulatus 123–140 cm. Keha mass jääb vahemikku 520 g (isaslinnud) kuni 1370 g (emaslinnud).[1]
Karvasjalg-viud on kerge ajada segamini hiireviudega, kuid tüüpilisest hiireviust on karvasjalg-viu tunduvalt heledama sulestikuga. Selgesti eristuv liigitunnus on sabamuster, kus valge sabatüvik lõpeb tumepruuni kuni musta tipuga. Lennul on võimalik eristada emas- ja isaslinde rinna- ja kõhualuse sulestiku värvitooni järgi: isaslindudel on rinnasulestik tumedam kui kõhualuse oma, emastel on aga vastupidi. Ülaltvaates on eristavaks tunnuseks saba tipus olevad vöödid – emaslinnul on neid enamasti kaks, isaslinnul 3–4.[2] Karvasjalg-viu nimi tuleneb sellest, et tema jalgade jooksmeosa on kuni varvasteni sulgedega kaetud.[1]
Levila ja arvukus muuda
Karvasjalg-viu rahvapärane nimetus – taliviu – tuleb eelkõige sellest, et ta Eestis ei pesitse. Teda võib siin näha läbirändel ja talvitumas. Talvine arvukus võib ulatuda 50–300 isendini, rohkem võib lindu kohata lumevaestel talvedel. Läbiränne toimub nii kevadel kui sügisel, mil võib karvasjalg-viud Eestis kohata sagedamini Harjumaal, Ida-Virumaal, Sõrve poolsaarel ja Hiiumaal. Liigi levila lõunapiir kulgeb mööda 61. laiuskraadi, hõlmates Põhja-Soomet, Rootsit, Norrat ja Venemaa põhjaosa, Põhja-Kanadat ja Alaskat. Euroopas pesitseb 38 000 – 79 000 paari.[1][2]
Toitumine muuda
Karvasjalg-viu toidulaua moodustavad enamasti pisinärilised, eriti lemmingud, kes moodustavad 90% tema saagist. Sekka võib sattuda ka maapinnal tegutsevaid linde. Halbadel aastatel ja talvel lepib karvasjalg-viu ka raibetega ning võib seetõttu külastada ka kotkaste söödaplatse.[1][2]
Karvasjalg-viud leidub hiireviuga sageli lähestikku, kui pole tegemistn pesitsusajaga. Ta peab jahti peamiselt avamaastikel, mererannikul, niitudel, soos ja põldudel.[1]
Pesitsus muuda
Karvasjalg-viu ei pesitse Eestis. Oma pesad rajab ta kaljunukkidele ja tundrajärsakute nõlvadele.[1] Pesa läbimõõt on 60–90 cm ja kõrgus 25–60 cm.[3] Sigimine sõltub näriliste arvukusest. Väga kehvadel aastatel võib pesitsemine üldse vahele jääda. Kurna suurus võib olla halval aastal 1–3 muna, heal aastal 4–7 muna.[1] Keskmine muna suurus on 56,4 mm × 44,7 mm.[3] Haudeperiood kestab 30–31 päeva.[1] Poegi haudub enamasti emane, isane käib teda sellel ajal toitmas.[3] Pärast poegade koorumist hoolitsevad nende eest mõlemad vanemad. Vanemhool jätkub ka pärast poegade lahkumist pesast, umbes 39–43-päevaselt, ca 2–4 nädalat.[2]
Eluiga, suremus ja vaenlased muuda
Looduses elavate karvasjalg-viude eluiga võib ulatuda kuni 19 aastani. Teada on ka Ameerikas Idaho loomaaias emane isend, kelle vanus on 25 aastat.[3]
Täiskasvanud isenditel on vähe looduslikke vaenlasi, kuid nad võivad konfliktides hukkuda või viga saada. Pesas olevaid mune ja poegi ohustavad polaarrebased, ahmid või karud, kui nad pesale ligi pääsevad, ning teised linnud, nt lumekakud või rongad.[3]
Vaata ka muuda
Viited muuda
Välislingid muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Karvasjalg-viu |
- Karvasjalg-viu andmebaasis eElurikkus
