Kalmari sõda

Kalmari sõda
Toimumisaeg	1611–1613
Toimumiskoht	Skandinaavia
Tulemus	Rootsi tunnistas Taani-Norra ülemvõimu Finnmargi üle ja Älvsborgi sadam jäi taanlaste valdusse kuni Rootsi poolt sõjakahjude tasumiseni neli aastat hiljem
Osalised
Rootsi kuningriik	Taani-Norra
Väejuhid või liidrid
Rootsi kuningas Karl IX; Rootsi kuningas Gustav II Adolf; Johan von Mönnichhofen	Taani kuningas Christian IV;
Jõudude suurus
Rootsi väed ja Šoti palgasõdurid	Taani väed ja Inglise, Prantsuse ja Saksa palgasõdurid

Kalmari sõda oli sõda Taani ja Rootsi kuningriigi vahel Põhja-Norras asuva Finnmargi piirkonna kontrolli üle aastatel 1611–1613, mille tulemusel Rootsi oli sunnitud tunnistama Taani-Norra ülemvõimu selles piirkonnas.

Taani kuningas Christian IV kuulutas sõja Rootsile 1611. aasta aprillis, pärast seda, kui Rootsi kuningas Karl IX oli kuulutanud oma nõudmisi Finnmargi piirkonnale, mis omas strateegilist ja majanduslikku tähtsust Atlandi ookeani-Valge mere mereteel ning omas tähtsust ka Taani-Norra varustamisel kala- ja karusnahkadega.

Lisaks Finnmargi piirkonnale pretendeerimisele oli Taani riigile ohuks ka Rootsi riikliku võimsuse kasv Läänemere idaosas, ning Skandinaavia poolsaare ja Sjællandi vahel asuva Øresund väina taga Rootsis rajatud Göteborgi sadama võimsuse suurenemine.

Sõda sai nime Rootsi sadamalinna Kalmari järgi, mille taanlased vallutasid 1611. aasta suvel. Sõjategevuses kandsid rootslased kaotusi, Norra väed sundisid rootslased Finnmargist lahkuma ja 1612. aasta mais hõivasid taanlased nende Älvsborgi sadama Västergötlandis.

Sõda lõppes 20. jaanuaril 1613 Knäredi rahulepingu allkirjastamisega, millega Rootsi tunnistas Taani-Norra ülemvõimu Finnmargi üle ja Älvsborgi sadam jäi taanlaste valdusse kuni Rootsi poolt sõjakahjude tasumiseni neli aastat hiljem.

Sõjategevus Eestis muuda

Kalmari sõda puudutas Saaremaad, Muhu saart ja Hiiumaad. 1611 augustis toimus vähemalt üks taanlaste sõjakäik Saaremaalt Virtsu ümbrusesse, kus paiknesid Rootsi üksused. Eestis oli sõja omapäraks selle edasikestmine ametliku rahulepingu sõlmimise järel, kuna teade rahulepingust jõudis Eestisse 2. märtsil 1613.

Sõja alguses kuulus Saaremaa Taanile ja Hiiumaa Rootsile. Rootsi väeüksusi Eestis koordineerisid Eestimaa kuberner Gabriel Bengtsson Oxenstierna, kellele allusid Tallinna linnuse asehaldur Anders Larsson Botilast ja Hiiumaa foogt Jonas Ruuth. 1611 asusid Hiiumaal ja Vormsil Claes Hansson Wachtmeistri lipkonna ratsaväelased. 1613 saadeti Hiiumaale Rootsi ratsaväeüksus Engelbrecht von Tiesenhauseni juhtimisel koos saja Tallinna ja Paide sõjasulasega.

Taani asehaldurid Saaremaal olid Claus Maltesen Sehested ja Niels Mogensen Krag, Kuressaare lossifoogt Henrik Arens.

Rootsi väed tegid Taani vastu Eesti pinnal 1611–1613 vähemalt kolm rüüsteretke. Rootsi väed okupeerisid juuni lõpus ja juuli algul 1611 Muhu ning hävitasid 2. jaanuarist märtsini 1612 toimunud sõjakäigul suure osa Kuressaarest, põletasid Unna kiriku, röövisid Püha-Suuremõisa mõisa loomi ja vilja, põletasid Püha-Suuremõisa ja Vana-Lõve mõisahooned, röövisid Püha kirikust 2 kirikukella ning küüditasid Püha maantee äärest Läänemaale talupoegi koos perede ja vallasvaraga.

Taani väed tungisid juunis 1612 Hiiumaale, põletasid Pühalepa foogtimõisa ja rüüstasid saart Kõpu poolsaareni.

Taani väed 250 mehega tungisid 17. veebruaril 1613 Hiiumaale. Rüüsteretke käigus hukkus Pühalepa lähistel toimunud lahingus 12 Rootsi sõjameest. Rootslased vangistasid sõjakäigu ajal mõisnik Jürgen Vietinghoffi ja Kuressaare kodaniku Hans Arensi.

Rootsi väed 400 mehega tegid 21. veebruaril 1613 Hiiumaalt Soela väina kaudu Saaremaale vasturünnaku, laastasid maa ning hävitasid teede ääres talusid peale Sõrve poolsaare ja taandusid Hiiumaale 27. veebruaril 1613. Süüdistatuna koostöös Rootsiga hukati 3. juunil 1613 Kopenhaagenis Tumala mõisnik ja maanõunik Heinrich von Schulmann ning maanõunik, Paadla mõisnik Otto von Buxhoeveden. 1614 tungisid Taani väed Kuressaare lossifoogti Gert von Hove juhtimisel Muhust Läänemaale, et tuua tagasi Saaremaalt küüditatud talupojad, kellest leiti üles vaid üksikud.

Sõja mõjuks on peetud Saaremaale omase rehielamutüübi kujunemist. Kuni 1645. aastani jätkasid Saaremaa mõisnikud mandrile küüditatud talupoegade tagasinõudmist.

Kirjandus muuda

Ilmar Arens: "Kalmari sõda Eestis 1611 – 1613." Saaremaa Muuseumi Kaheaastaraamat 1995–1996. 1997, lk: 3-17.
Kalle Kesküla: "Kuressaare linnasaras muutus sabatähest püksisäärte kujuliseks." Saarte Hääl 8. juuni 2009
""Kalmari sõda" ulatus Eesti läänerannikuni." Eesti Päevaleht = Estniska Dagbladet, 30. juuli 1977, lk. 6.
"Saarlaste-hiidlaste sõda jätkus pärast Knäredi lepinguid." Eesti Päevaleht = Estniska Dagbladet, 21. september 1977, lk. 3.