Kallisto

See artikkel räägib tegelasest vanakreeka mütoloogias. Jupiteri kaaslase kohta vaata artiklit Callisto (Jupiteri kaaslane).

---

Kallisto (kreeka keeles Καλλιστώ, ladina keeles Callisto) on vanakreeka mütoloogia tegelaskuju, üks paljudest Zeusi armukestest.

Jacopo Amigoni "Jupiter ja Callisto" (1740. aastad)

François Boucher "Jupiter ja Callisto" (1744)

Tizian "Diana ja Callisto" (1566)

Kallisto kasvas üles jahijumalanna Artemise seltskonnas. Nagu teisedki Artemise kaaskondlased, oli ta vandunud neitsiks jääda. Zeus nägi teda, armus temasse, lähenes temale Ovidiuse sõnul oma tütre Artemise kujul ja võrgutas ta. Sellega tõmbas Kallisto endale Hera viha, kes pärast seda, kui Kallisto poja sünnitas, neiu karuks moondas. Teisendi järgi muutis Kallisto karuks Artemis, kui suplemise ajal avastas, et Kallisto on rase: neitsilikku jahijumalannat see pahandas. Poja nimi Arkas tähendabki kreeka keeles karu.

Kallisto isa oli Arkaadia kuningas Lykaon, kes muudeti hundiks selle eest, et ta pakkus Zeusile süüa inimese liha, kui jumal teda külastas. Hesiodose sõnul Arkas oligi see laps, kelle Lykaon oli tapnud ja tükkideks lõiganud. Pärast Zeus taaselustas lapse.

Kui poeg Arkas suureks kasvas ja jahile läks, juhtis Hera Kallisto tema ette, lootes, et kütt oma ema maha laseb. Viimasel hetkel haaras Zeus karu ja tõstis ta taevasse Suure Vankri tähtkujuks, mida antiikajal kutsuti Suureks Karuks (ladina keeles Ursa Major).

Kallisto pojast Arkasest sai arkaadlaste esiisa. Kui ta suri, tõstis ka Zeus tema taevasse Väikese Vankri tähtkujuks, mida antiikajal kutsuti Väikeseks Karuks (ladina keeles Ursa Minor). Herale ei meeldinud, et tema võistlejale sellist au osutati, ja ta veenis Okeanost (või Thetist) mitte lubama karudel teiste tähtede kombel silmapiiri taha merre vajuda. Niisiis on need ainukesed tähtkujud, mis Kreeka laiuskraadil antiikajal pilvitul ööl alati näha olid.

Pretsessiooni tõttu see tänapäeval enam nii ei ole. Kui veel Ovidiuse Roomas 1. sajandil vajusid silmapiiri taha üksnes Suure Karu vasaku jala tähed, siis tänapäeval käivad Roomas ja eriti Ateenas silmapiiri tagant läbi Suure Karu mõlemad jalad, nii et Ovidiuse sõnul saab Kallisto oma jalgu ja sääri meres jahutada. Seevastu Väike Karu on kogu aeg nähtav isegi nii madalail laiustel nagu Hongkongis ja Honolulus. Eestis on mõlemad alati näha.

Kallisto nimi tähendab kreeka keeles 'kõige ilusam'. On oletatud, et see on Artemise enese epiteet ja kunagine üks jumalanna on kaheks mütoloogiliseks tegelaseks lahknenud. Ateenas oli tõepoolest Artemis Kalliste tempel, kuid nähtavasti alles 3. sajandist eKr, sest ükski varasem Ateena kirjeldus templit ega selle preestreid ei maini. Artemis Kalliste tempel asus väljaspool Dipyloni väravat, Akadeemiasse viiva tee ääres.

Kallisto kunstis

Aischylos kirjutas tragöödia "Kallisto", mis ei ole säilinud. Alkaios kirjutas komöödia "Kallisto", mis pole säilinud. Ateenas oli antiikajal Deinomenese skulptuur Kallistost. Arkaadlased näitasid turistidele Kallisto hauda.

Kujutavas kunstis on Kallistot (harilikult koos Artemisega) jäädvustanud Jacopo Amigoni, François Boucher, Gillis Congnet, Dosso Dossi, Gérard Lairesse, Sebastiano Ricci, Peter Paul Rubens, Antonio Tempesta, Johann Heinrich Tischbein vanem ja Palma il Vecchio. Tizianil on kaks sarnast maali hetkest, kus nümfid avastavad, et Kallisto on rase.

Francesco Cavalli kirjutas ooperi "Kallisto" (1651).