Vikipeedia

Kaksküürkaamel

Kaksküürkaamel ehk baktrian (Camelus bactrianus) on kaamellaste sugukonda kaameli perekonda kuuluv loomaliik. Kaksküürkaamel pärineb Kesk-Aasia steppidest ning teda leidub tänapäeval üksnes kodustatuna. Ta on üks kahest kahe küüruga kaameli liigist. Teine, ulukkaamel (Camelus ferus), elab vabas looduses.

Kaksküürkaamel
Kaksküürkaamel Shanghai loomaaias
Kaksküürkaamel Shanghai loomaaias
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Sõralised Cetiartiodactyla
Sugukond Kaamellased Camelidae
Perekond Kaamel Camelus
Liik Kaksküürkaamel
Binaarne nimetus
Camelus bactrianus
Linnaeus 1758

Küürudes on talletatud rasvavarud, mida kasutatakse söögi- ja joogipuudusel. Kaksküürkaameli arvukus on ligikaudu kaks miljonit isendit.[1] Mõni autor, eelkõige Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN), kasutab liiginime Camelus ferus metskaameli ning liiginime Camelus bactrianus kodustatud kaksküürkaameli kohta.[2] Liiginime epiteet bactrianus tuleneb ajaloolisest kohanimest Baktria.[3]

Taksonoomia muuda

Kaksküürkaamel kuulub kaameli perekonda koos dromedari (C. dromedarius) ja ulukkaameliga (C. ferus). Kaamelid kuuluvad kaamellaste sugukonda (Camelidae).[4][5] Vana-Kreeka filosoof Aristoteles (4. sajandil eKr) oli esimene, kes kirjeldas kaamelite perekonda. Ta nimetas oma kirjutises "Loomade ajalugu" kaht liiki: ühe küüruga Aasia kaamel ja kahe küüruga Baktria kaamel.[6][7] Baktrianile ehk kaksküürkaamelile andis liiginime Camelus bactrianus rootsi zooloog Carl von Linné raamatus "Systema Naturae" 1758. aastal.[8]

2007. aastal korraldas Peng Ciu kolleegidega fülogeneetilise uuringu, et selgitada evolutsioonilisi sidemeid kahe kaamellaste triibuse vahel: Lamini sisaldab liike alpaka (Vicugna pacos), guanako (L. guanicoe), laama (L. glama) ja vikunja (L. vicugna) ning Camelini kolme kaameliliiki (uuringus käsitleti ulukkaamelit kaksküürkaameli alamliigina). Uuringust selgus, et need kaks triibust on üksteisest lahknenud 25 miljoni aasta eest Miotseenis, märkimisväärselt varem kui esmalt Põhja-Ameerika fossiile uurides pakuti. Määramine algas Lamini rühmast, kus alpaka eksisteerimise alguseks määrati 10 miljonit aastat tagasi (Pleistotseeni lõppu). Ligikaudu kaks miljonit aastat hiljem lahknesid kaksküürkaamel ja üksküürkaamel kui eri liigid.[9]

Kaksküürkaamel ja üksküürkaamel annavad tihti viljakaid hübriide. Paikades, kus nende levilad kattuvad, näiteks Pandžabis, Iraanis ja Afganistanis, väheneb nende kahe liigi vaheline fenotüübiline erinevus. Hübriidsete loomade viljakus on andnud alust spekulatsioonidele, et tegu on ühe ja sama liigiga, millel on kaks varieteeti ehk teisendit.[10] 1994. aasta uuringus selgus, et mitokondriaalse tsütokroomi-b geeni järjestuste vahel on siiski 10,3% erinevus.[11]

Ulukkaameli ja kaksküürkaameli erinevused muuda

 
Kaksküürkaamel Tallinna loomaaias

Ulukkaamelit (Camelus ferus) kirjeldas esimest korda Nikolai Prževalski 19. sajandi lõpus. Tänapäevaks on ulukkaamel eraldatud kaksküürkaamelist (Camelus bactrianus) kui eraldiseisev liik.[12]

Zooloogid on tänapäeval arvamusel, et kaksküürkaamel ja üksküürkaamel on kahe eri ulukkaameli alamliigi järeltulijad (Peters and von den Driesch 1997: 652). Lisaks pole tõendatud ulukkaameli levila ulatust Kesk-Aasiasse ja Iraani, kust on leitud esimeste kaksküürkaamelite jäänuseid.[13]

Ulukkaamelite populatsioone on leitud Gobi kõrbe Gashun Gobi regioonist. See populatsioon erineb kodustatud kaksküürkaamelitest nii geneetika[14] kui ka käitumuslike mustrite poolest.

Vähemalt kolme geeni järjestused on kaksküürkaamelitel märkimisväärselt erinevad. Samas pole populatsiooni väiksuse tõttu teada, milline peaks olema normaalne geneetiline varieeruvus kaamelipopulatsiooni sees.

Veel iseloomustab ulukkaameleid võime juua soolast merevett, kuigi pole teada, kas nad saavad sealt kätte vajaliku vaba vee. Kodustatud kaksküürkaamelid merevett juua ei saa.[15]

Välimus ja kehaehitus muuda

 
Kaameli jalad
 
Kaksküürkaamel Tallinna Loomaaias 2023. aasta märtsis

Kaksküürkaamel on oma looduslikus levilas suurim imetaja ja suurim tänapäeval elav kaamel. Õlakõrgus on 180–230 cm, pea ja kehapikkus on 225–350 cm, saba pikkus 35–55 cm. Küüru kohalt mõõdetuna on kaameli keskmine kõrgus 213 cm. Kehamass varieerub vahemikus 300–1000 kg, kusjuures isased on alati suuremad kui emasloomad.[16][17] Pika karva värv varieerub tumepruunist liivhallini. Pikemad karvad, mis võivad olla kuni 25 cm, asetsevad lõual, lakana peal ja kaelal. Tokerdunud talvekarv aetakse maha väga kiiresti, enamasti suurte laikudena, andes kaamelile lohakalt pöetud looma välimuse.

Kaks küüru seljal koosnevad enamikus rasvast, mitte veest, nagu tihtipeale arvatakse. Nägu on kaamelile omane, olles pikk ja mõnevõrra kolmnurkne. Ülahuul on lahtine. Ripsmed on pikad ja ninasõõrmed suletavad, mis aitavad hoida looma limaskesti liivavabana tihedates liivatormides, mis on looduslikus levilas tavalised. Igal jalal on kaks laia varvast, mille all on lai padjandi moodi tald. Liival käies on kaamelil võimalik varbad liiva sisse vajumise vältimiseks laiali ajada. Sellised jalad on ideaalsed karmis keskkonnas liikumiseks.

Elukeskkond muuda

 
Kaksküürkaamel Tallinna Loomaaias lumes (2023. aasta märts)

Kaksküürkaamelid on liikuva eluviisiga. Nende elupaik varieerub kivistest mägedest kõrbete, kiviste tasandike ja liivadüünideni. Tingimused on väga karmid: taimestikku on vähe, vett leidub üksikutes kohtades, temperatuurid on ekstreemsed, olles −40 °C talvel ja +40 °C suvel. Kaamelite jagunemine on seotud vee saadavusega, suuremad kaamelirühmad kogunevad pärast vihma jõgede äärde või mäejalamile, kust vett saab suvekuudel allikatest. Talvel kasutatakse veeallikana lund.

Käitumine muuda

Toitumine muuda

Paljunemine muuda

Kaksküürkaamelitel esineb esilekutsutud ovulatsioon – nad ovuleerivad pärast seemnevedeliku sattumist tuppe kunstliku seemendamise järel; munaraku vallandumise munasarjast algatab seemnevedelik, mitte seemnerakk ise. Ovulatsioon ilmneb 87% emasloomadest kohe pärast seemendamist, 66%-l 36 tunni jooksul ja ülejäänuil 48 tunni jooksul, nagu oleks tavaline loomuliku paaritumise korral. Vähim seemnevedeliku kogus ovulatsiooni vallandumiseks on umbes 1,0 ml.[18]

Paaritutakse sügisel. Isasloomad on sel ajal üsna vägivaldsed ning võivad hammustada, sülitada või istuda teiste isaste kaamelite peale. Suguline küpsus saabub loomadel erinevalt, tavaliselt 3–5 aasta vanuselt. Tiinus kestab umbes 13 kuud, enamik vasikaid sünnib vahemikus märtsist aprilli lõpuni. Tavaliselt sünnib üks, harva kaks vasikat, emasloom poegib üle aasta. Vastsündinud kaamelid suudavad üsna pea jalgadel seista ja väiksemaid vahemaid joosta. Lisaks on nad võrdlemisi suured, kaaludes keskmiselt 36 kg. Neid imetatakse 1,5 aastat. Vasikad jäävad ema juurde 3–5 aastaks ehk kuni suguküpsuse saavutamiseni, seni aitavad noored loomad kasvatada oma õdesid-vendi. Aeg-ajalt paarituvad metsikud kaamelid ka kodustatud kaamelitega.

Viited muuda

  1. ↑ "Bactrian Camel." EdgeofExistence.org. EDGE, 2010.
  2. ↑ Database entry includes justification for why this species is critically endangered
  3. ↑ Camels – Old Camels – Old World Camels". Science Encyclopedia. Net Industries. Retrieved 29 November 2012.World Camels". Science Encyclopedia. Net Industries. Retrieved 29 November 2012.
  4. ↑ Grubb, P. (2005). "Order Artiodactyla". In Wilson, D.E.; Reeder, D.M. Mammal Species of the World: A Taxonomic and Geographic Reference (3rd ed.). Johns Hopkins University Press. p. 645–6. ISBN 978-0-8018-8221-0. OCLC 62265494.
  5. ↑ Groves, C.; Grubb, P. (2011). Ungulate Taxonomy. Johns Hopkins University Press. p. 32. ISBN 978-1-4214-0093-8.
  6. ↑ de Buffon, C. (1791). Natural History, General and Particular. London, UK: Alexander Strahan. p. 121.
  7. ↑ Smith, W.; Anthon, C. (1870). A Dictionary of Greek and Roman Antiquities (3rd ed.). New York, USA: Harper and Brothers Publishers. p. 204.
  8. ↑ Linnaeus, C. (1758). Systema Naturæ Per Regna Tria Naturae (10th ed.). Stockholm, Sweden: Laurentius Salvius. p. 65.
  9. ↑ Cui, P.; Ji, R.; Ding, F.; Qi, D.; Gao, H.; Meng, H.; Yu, J.; Hu, S.; Zhang, H. (2007). "A complete mitochondrial genome sequence of the wild two-humped camel (Camelus bactrianus ferus): an evolutionary history of Camelidae". BioMed Central Genomics. 8(1): 241. doi:10.1186/1471-2164-8-241.
  10. ↑ Mukasa-Mugerwa, E. (1981). The Camel (Camelus dromedarius): A Bibliographical Review (PDF). Addis Ababa, Ethiopia: International Livestock Centre for Africa. pp. 1–147
  11. ↑ Stanley, H.F.; Kadwell, M.; Wheeler, J.C. (1994). "Molecular evolution of the family Camelidae: a mitochondrial DNA study". Proceedings of the Royal Society B: Biological Sciences. 256 (1345): 1–6. doi:10.1098/rspb.1994.0041.
  12. ↑ Burger, P., Silbermayr, K., Charruau, P., Lipp, L., Dulamtseren, E., Yadmasuren, A. and Walzer, C. (in press). Genetic status of wild camels (Camelus ferus) in Mongolia.
  13. ↑ Potts (2004), p. 145.
  14. ↑ "Wild camels 'genetically unique'". Earth News. BBC. 22 July 2009. Retrieved 22 July2009.
  15. ↑ Wild Camel Protection Foundation. "Wild Camels". Retrieved 7 December 2012.
  16. ↑ EDGE :: Mammal Species Information. Edgeofexistence.org (2010-11-12). Retrieved on 2012-12-19.
  17. ↑ Bactrian Camel- Ultimate Ungulate Species Account
  18. ↑ Chen, B.X.; Yuen, Z.X. & Pan, G.W. (1985). "Semen-induced ovulation in the bactrian camel (Camelus bactrianus)" (PDF). J. Reprod. Fert. 74 (2): 335–339. doi:10.1530/jrf.0.0740335.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kaksküürkaamel&oldid=6533608"