Kadriorg

See artikkel räägib piirkonnast; kohviku kohta vaata artiklit Kohvik Kadriorg

---

Kadriorg on asum Tallinnas Kesklinna linnaosas. Asum paikneb Tallinna lahe ääres ning piirneb Maarjamäe, Paevälja, Kurepõllu, Uuslinna, Sikupilli, Torupilli, Raua ja Sadama asumiga. Kadrioru asumi pindala on 2,56 km².

Kadriorg
Pindala	2,56 km²
Elanikke	5010 (01.01.2017)
Koordinaadid	59° 26′ N, 24° 48′ E

Kadrioru asumi kaart

Kadrioru park

Russalka mälestussammas Kadriorus

Kadrioru asum on eelkõige tuntud Kadrioru lossi, Kadrioru pargi ja Eesti Vabariigi presidendi ametiresidentsi (Kadrioru administratiivhoone) poolest. Kadrioru asumi piiresse jääb Tallinna Lauluväljak.

Kadriorus asuvad Eesti Metodisti kiriku teoloogiline seminar, Kadrioru raamatukogu, millega samas majas asub A. H. Tammsaare majamuuseum, ning Maarjamäe loss, mis kuulub Eesti Ajaloomuuseumile. Asumi piiresse jäävad veel Eduard Vilde muuseum, Kadrioru Lastemuuseum Miiamilla, Mikkeli muuseum, Peeter I Majamuuseum, Kumu kunstimuuseum ja Kadrioru kunstimuuseum.

Elanikkond

Aasta	Arvestuslik rahvaarv
2017	5010
2016	4819
2015	4561
2014	4303
2013	4123
2012	3999
2011	3681

Kadrioru asumi rahvaarv on aastatel 2011–2017 järjest suurenenud. 2016. aastal moodustasid 0–17aastased asumi elanikkonnast 23–31%, üle 68aastased 3–9%. Samal aastal oli eestlasi asumi elanikkonnas 50–79%.

Kadrioru asumi tänavad

Kadriorus asuvad August Alle tänav, Bensiini tänav, Friedrich Robert Faehlmanni tänav, Filmi tänav, Gonsiori tänav, Joa tänav, Kadri tee, Lydia Koidula tänav, Kuristiku tänav, Johann Köleri tänav, Lahe tänav, Lepa põik, Lepa tänav, Liivaoja tänav, Maarjaheina tänav, Maarjamäe tänav, Mäekalda tänav, Nafta tänav, Narva maantee, Oru tänav, Petrooleumi tänav, Pirita tee, Jaan Poska tänav, Roheline aas, Tormi tänav, Vesivärava tänav, Jüri Vilmsi tänav, August Weizenbergi tänav, Ferdinand Johann Wiedemanni tänav.

Ajalugu

1725. aastal valminud Kadrioru loss

1714. aastal omandas tsaar Peeter I Drentelni aadlisuguvõsalt suvemõisa koos väikese pargiga. 1718. aasta suvel rajati maa-alale, mis jäi Lasnamäe järsu paekalda ja mere vahele, lossi- ja pargiansambel, mida tsaari abikaasa auks Jekaterinenthaliks ehk Catherinenthaliks, eestipäraselt aga Kadrioruks kutsuma hakati. Lossi ja pargi arhitekt oli itaallane Niccolo Michetti. 1720. aasta juunist sai Kadrioru lossi ja pargi ehitus- ja kujundustööde juhatajaks Mihhail Zemtsov Peterburist.

Lisaks Kadrioru lossiansamblile rajati praeguse Poska tänava piirkonda maju lossi teenijatele ja ehitajatele. Seda hoonerühma nimetati Kadrioru lossialeviks ehk slobodaaks. Kadrioru lossi ja teenijaskonnale vajalike elamute ehitamine lõi piirkonda suurema hoonestuse – enne seda asusid seal kandis Tallinna rae kirjutaja Heinrich Fonne kinnistud ja Drentelnide suvemõis.

18. sajandil Kadrioru lossi teenijaskonnale rajatud majad moodustavad tänapäevase Kadrioru hoonestuse vanema ja väärtuslikuma osa. Rida vanemaid maju hävis 1843. aasta tulekahjus, osa aga lammutati nõukogude ajal. Säilinud hoonetest on ühed vanemad aadressil Poska tänav 19 asuv hoonekompleks, mitmes järgus kujunenud hoovitiivaga elamu aadressil Poska tänav 33 ja ülevenemaalise klassitsistliku tüüpfassaadi järgi ehitatud ühekorruseline hoone aadressil Poska 35. Slobodaa alale olid iseloomulikud pikad kitsad kinnistud ja hoonete paiknemine tiheda reana tänava ääres. Lossialevi piirkonna üheks omanäolisemaks majaks on rikkaliku venepärase puitpitsdekooriga õigeusu preestri elamu aadressil Poska 41 – Poska ja Koidula tänava nurgamaja.

Kadrioru loss (1960ndad)

Seoses Peeter I ootamatu surmaga 1725. aastal kadusid päevakorrast nii lossi kui ka pargi lõpetamine ning kavatsetust jäi nii mõndagi teostamata. Lossi ümbritseva kauni pargi lähedale tekkis küla, kus elasid lossi ja pargi ehitusega seotud inimesed. 19. sajandil kujutas Kadriorg endast Narva maantee äärset eeslinna ja rahvasuus kutsuti seda piirkonda slobodaaks. Tol ajal elas Kadriorus peamiselt vaesem rahvakiht ja ükski tallinlane ei söandanud minna "tatarlaste pessa" suvitama vaatamata sellele, et Kadriorus asus tsaari loss ja uhke park.

Suvituspiirkonna periood

Repro gravüürist Kadriorg Bellevue

Supelasutuste rajamine 19. sajandi alguses mõjutas asumi edasist arengut oluliselt. Kadriorust sai Tallinna elanike ja arvukate kuurordikülastajate jaoks armastatud suvitus- ja jalutuspaik. Kadriorgu sõideti puhkama ja tervist kosutama isegi tsaaririigi pealinnast Peterburist. 1832. aastal suvitasid Kadriorus keiser Nikolai I kolm tütart suurvürstinnad Olga, Maria ja Aleksandra. Korduvalt nähti suvitajate seas keiserliku perekonna liikmeid, kelle viibimine Kadriorus suurendas ka linnas elukallidust.

1849. aastal suvitasid Kadriorus troonipärija Aleksander Nikolajevitš pere ja suurvürstide Nikolai Aleksandrovitši, Aleksander Aleksandrovitši ja Vladimir Aleksandrovitšiga.

Kui Peterburist hakkasid kohale sõitma suvitajad, kes olid huvitatud soojadest vannidest ja meres suplemisest, hakkas Kadrioru tähtsus ka linnakodanike silmis suurenema. 1861. aastal ehitati Weizenbergi tänavale, praeguste Lahe ja Tormi tänava vahele suplusasutus Supelsalong (arhitekt Ludwig Bohnstedt (1822–1885)). See oli mahukas puitehitis, mille osaks olid avarad salongiruumid ja restoran, lugemistuba ning vannitoad. Kõrgete akendega ühekorruseline hoone oli ümbritsetud sihvakate sammaste reaga, mis toetas kogu hoone pikkuses kulgevat galerii rõdu. 1881. aastal ehitati Supelsalong Bellevue ja Koževnikovi restoran (hilisem "Kontsertaed") ning tekkis Mäekalda tänav. Narva maantee ääres on kuurordiperioodi esindavatest hoonetest ainsana säilinud kunagine Georg Witte supelsalongi vannimaja (Narva maantee 80). Ülejäänud supelsalongi kompleksi hoonestus on hävinud. Aadressil Poska tänav 15 asus halvatuse ja muude raskete närvihaiguste raviasutus Kadrioru sanatoorium. Suvituspiirkonda ehitati väiksemaid ja intiimsemaid hooneid, millest on säilinud näiteks L. Koidula 4 ja 6, Mäekalda 9 ja 11, aga ka suuremaid esindusvillasid, näiteks villa Patria (J. Poska 36a), villa Mon Repos (Narva mnt 92), villa Favorita (Narva mnt 108). Suvilate juurde kuulusid suured rohke kõrghaljastusega aiad.

Vana foto, kus on näha vaade linnale arvatavasti villa Favorita (Narva mnt 108) katuselt

Alates 1888. aastast, kui Kadrioru suunal avati hoburaudteemarsruut, said Kadriorgu külastada ka linnakodanikud. 1899. aastal avati hoburaudtee pikendus Kadrioru Luigetiigi juurest mööda Jaan Poska tänavat Narva maanteele ning sealt edasi kuni Emil Fahle majani Pirita tee ja Narva maantee ristumise piirkonnas. Raudteevõrgustiku arenguga Venemaal vähenes aga Venemaalt tulnud puhkajate arv Tallinnas, kuna avatud raudteed võimaldasid kasutada uusi puhkusevõimalusi Krimmis ja Musta mere rannikul.

Restoran Schweickert Kadriorus (1938)

1880. aastal toimus Kadriorus Lutheri heinamaal (praegusel Poska, Wiedemanni, Köleri ja Faehlmanni tänava vahelisel alal) III üldlaulupidu. See oli esimene laulupidu, mis peeti Tallinnas. Laulupeo üldjuhid olid Johannes Kappel ja David Otto Wirkhaus.

1881. aastal rajati Narva maantee 100 krundi lähedale Villa Bellevue, millel oli avar rõdu, mis ulatus peaaegu Narva maanteeni. Sealt avanes ilus vaade merele ja Narva maanteele. Bellevue suveaias korraldati mitmesuguseid rahvapidustusi, 29. juunil 1881 algas sealt ka Tallinna esimene õhupallilend.

1891. aastal rajati Tallinna lahe äärde ligi poole kilomeetri pikkune ja üle 6 meetri laiune Kadrioru rannapromenaad. 1902. aastal püstitati rannapromenaadi algusse Russalka monument, mis mälestas soomuslaev Russalka hukkumist 1893. aastal teel Tallinnast Helsingisse.

1901. aastast kuni 1970. aastateni läbis Kadriorgu kitsarööpmeline Tallinna–Viljandi rongiliin. Raudtee sai alguse Petrooleumi tänava kandis asunud Tallinna sadama raudteejaamast, kulges mööda Vesivärava, Türnpu ja Odra tänavat, viies Filtri tee kaudu linnast välja.

20. sajandi alguses alustati Kadriorus ulatuslikku ehitustegevust, mille käigus rajati piirkonda ka suuremaid üürimaju. Nende paigutustihedus erines senisest villa tüüpi hoonestusest. Esimene grupp esinduslike kodanlike korteritega puitelamuid ehitati aastatel 1904–1906 seni hoonestamata heinamaale Köleri ja Vesivärava tänava vahel (hooned J. Köleri 10, 12, 14, 16a ja 16 jt). Aastatel 1911–1914 ehitati Weizenbergi ja Koidula tänava äärde rida juugendstiilis puidust üürimaju (A. Weizenbergi 10, 12, 14; L. Koidula 10a, 7 ja 9).

1930. aastatest pärinevad Kadrioru funktsionalistlikud ja art déco sugemetega kortermajad ning villad Koidula tänaval ja Narva maanteel (Narva maantee 55). Sama aastakümne teisel poolel ehitati Kadriorgu ka üksikuid suuremaid funktsionalismimõjulisi või esindustraditsionalistlikke kivimaju (A. Weizenbergi 8, L. Koidula 3, 14a, 22, F. J. Wiedemanni 6, J. Poska 49 jt). Köleri tänava lõpuosa hoonestati nn Tallinna maja tüüpi kivitrepikodadega puumajadega.

1934. aastal toimusid Kadrioru staadionil I Eesti mängud, mille raames toimus I üldtantsupidu, kus osales üle 1500 tantsija. II tantsupidu toimus Kadrioru staadionil 1939. aastal.

Galerii

• 
  1938. aastal valminud Kadrioru administratiivhoone
• 
  Endine Kadrioru apteek
• 
  J. Poska 33
• 
  J. Poska 20
• 
  Vilmsi 18/Tina 1
• 
  J. Poska tn 19
• 
  Päikesekell Kadrioru pargis
• 
  Lauluväljak laulupeo tuletornist
• 
  Endine Kadrioru apteek
• 
  Jaan Tombi nimelise Kultuuripalee vene rahvapilliorkester esinemas Kadrioru kõlakojas (1960ndad)
• 
  Krahv Orlov-Davõdovi loss Maarjamäel (1936)
• 
  Valvurimaja (Die Wache) Kadrioru lossi juures (1936)
• 
  Bade-Salon Kadriorus
• 
  Kadrioru kontserdiväljak
• 
  Sissesõit Kadrioru parki
• 
  Narva mnt 53 H. Friedmanni kinnisvara (1938)
• 
  Narva mnt 47 (1938)
• 
  Kadrioru park

Vaata ka

• Kadrioru park
• Kadrioru staadion
• Oru rändrahn

Välislingid

• Kadrioru 360° aeropanoraam/aerofoto
• Urmas Tooming, "Kadrioru kuulus Must Luik elab oma viimaseid päevi", Postimees, 30. juuni 2008
• Kadrioru lastepark meelitab värvikirevate atraktsioonidega Päevaleht, 13. juuli 2007
• YouTube'i video: Tallinn võidab maad juure (1939)
• Tallinna Kesklinna miljööväärtuslike alade teemaplaneering, Kadrioru miljööväärtuslik ala
• Oliver Orro, Kadriorus suvitamas. Sada aastat tagasi, ekspress.delfi.ee, 17.08.2005