Kabel

Kabel (keskaja ladina keeles capella, hilisladina sõnast cappa 'mantel') on kirikutaoline sakraalehitis. Kabel võib olla palveruum lossi, elamu, kooli, haigla või vangla seinte vahel või olla juurdeehitis kirikuhoone pikihoone, risthoone või kooriruumi küljes, ent võib olla ka iseseisev ehitis^[1].

Enamasti paikneb kristlikus kabelis altar, kuid õigeusu kabel on tavaliselt ilma altarita^[2].

Etümoloogia muuda

Sõna "kabel" päritolu seotakse Püha Martiniga Toursist, kelle mantlit (ladina keeles cappa) säilitasid reliikviana Frangi kuningad. Algselt nimetati sõnaga capella ruumi Pariisi kuningapalees, milles reliikviat hoiti^[3]^[4]. Hiljem laienes sõna tähendus teistele ruumidele või ehitistele, kus hoiti pühi reliikviaid ja kus ühtlasi korraldati jumalateenistusi nagu kirikus. Inglise keelde jõudis sõna vanaprantsuse keele vahendusel, eesti keelde keskajal kas otse ladina keelest või alamsaksa keele vahendusel^[5].

Reliikvia hoidmise kabelis missat pidavaid preestreid nimetati capellani; sellest on tulnud ka sõna "kaplan"^[viide?]. Muusikatermin a cappella pärineb samast tüvest, tähistades laulmist 'kabelistiilis'^[6].

Jaotus muuda

Lossikabelid muuda

Pariisi kuningapalee lossikabeli eeskujul püstitati kabeleid teistessegi kõrgemate võimukandjate elamutesse. Palermo Cappella Palatina ja Aacheni lossikabel on kaks tuntuimat näidet lossikabelitest keskaja Euroopas. Hilisemast ajast pärinevad näited on Benozzo Gozzoli maalingutega Maagide kabel Palazzo Medici Riccardis, Vatikani Apostelliku palee Sixtuse kabel, Versailles' kabel, Kuressaare linnusekabel Kuressaare lossis.

Erakabelid on olnud võimukandjatel, näiteks kuningatel ja piiskoppidel, hilisemal ajal ka jõukamatel lihtkodanikel. Mõnikord on erakabelite juurde määratud vaimulikke. Tallinna raekabeliks oli Pühavaimu kirik.

Kirikute külge ehitatud kabelid muuda

Kabeleid ehitati kirikuhoonete külge kõrvalaltarite paigutamiseks. Romaani palverännukirikutel ja gooti katedraalidel moodustasid kooriruumi ümber radiaalselt paiknevad kabelid kabelipärja.

Keskaja arhitektuuris, eriti romaanikas, püstitati poolringikujulisi kabeleid ka ristlöövi idaseina külge (Cluny kloostrikirikul, Lincolni katedraalil, olemas ka Riia toomkirikul).

Reana kiriku pikihoone küljele tugipiilarite vahele püstitatud kabelid moodustasid kabelilöövi (on olnud Tartu toomkiriku lõunaküljel).^[7]

Eraldiseisvad kabelid muuda

Väikesed omaette ehitistena püstitatud kabelid teenisid sageli kirikuna või abikirikuna. Sellesse kategooriasse mahuvad ka eriotstarbelised sakraalehitised, nagu ristimiskabelid, hauakabelid ja mälestuskabelid.

Sageli on kabeleid rajatud surnuaedadele matuseteenistuste jaoks, samuti jõukate perekondade hauaplatsidele (hauakabelid). "Kabeliaed" on surnuaia ehk kalmistu sünonüüm, "kabelipüha" tähendab surnuaiapüha.

Eestis paiknevad kohalikud kabelid enamasti väljaspool kihelkonnakeskusi. Neil pole tavaliselt olnud oma kogudust ega palgalist vaimulikku. 15. sajandi teisel veerandil ehitatud Saha Püha Nikolause kabel on vanim terviklikul kujul säilinud keskaegne kivikabel Eestis.^[8]. Osaliselt või täiesti hävinud keskaegsed kabelid on Maarja kabel, Helme Issanda Ihu kabel, Viljandi Katariina kabel, Tõnismäe Antoniuse kabel.