Kaasasündinud ideed

Kaasasündinud ideed on mõnede filosoofide kontseptsiooni järgi ideed, teadmised või uskumused, mis sünnivad koos mõistusega, mitte tajust ega kogemusest.

Gottfried Wilhelm Leibniz kaasasündinud idee pooldaja

Selle kontseptsiooni tuntumad pooldajad on olnud Platon ja René Descartes. Mõlemad filosoofid rõhutavad, et kogemus on kaasasündinud ideede mõistmiseks küll olulised, kuid need ise ei lähtu kogemusest. Nende sõnul ei tulene ükski teadmine ainult kogemustest.[1]

Filosoofiline arutelu muuda

Kuigi indiviidide ideed ja tõekspidamised erinevad kultuuriliste, keeleliste ning ajastust tulenevate mõjutuste tõttu, siis kaasasündinud ideed on fundamentaalsed kõikidel inimestel. Selle seisukohaga ei nõustu teised filosoofid, peamiselt empiristid, kes väidavad, et kõik inimeste põhimõtted tulenevad kogemustest, mitte varasematest teadmistest.

Gottfried Wilhelm Leibnizi sõnul sünnivad inimesed teatud teadmistega nagu matemaatilised põhitõed. Teadmine, et 1 + 1 = 2 on meile ilmne, ilma et oleks vaja varasemat kogemust. Kogemused saavad näidata ainult seda, et põhimõte on tõene antud olukorras. Vaadeldes ühte õuna ja siis teist õuna tõestab ainult selles olukorras, et üks ja üks annavad kokku kahe. See teadmine, et üks ja teine annavad kokku kahe igas olukorras, saab olla vaid kaasasündinud idee, sest põhineb olukorral, mida ta ei ole kogenud.

Leibniz väidab, et kogemused võivad aidata tuua pinnale teatud põhimõtteid, mis juba eksisteerivad inimese teadvuses. See sarnaneb olukorraga, kus piisab vaid paari esimese noodi kuulmisest, et meenuks kogu meloodia.[2]

Kaasasündinud idee kontseptsiooni oponent on filosoof John Locke. Tema väidab, et inimene sünnib ilma ühegi teadmise ja ideeta – tabula rasa ehk 'puhta lehena'. Seega peavad Locke arvates kõik ideed tulenema kogemustest ja keskkonnast, mis jõuavad sinna läbi meelte. Ta ütleb, et universaalseid tõekspidamisi ei ole olemas, sest imikud ja puudega inimesed ei pruugi neist lähtuda.

Kasutades sama muusikalist analoogi nagu Leibniz, väidab Locke, et inimesele ei pruugi meenuda meloodia enne, kui ta seda kuuleb, aga ta on teadlik faktist, et ta teab meloodiat ning selle algust kuuldes on ta võimeline meenutama ülejäänut. Leibnizi poolt väidetavatest kaasasündinud ideedest tulenevad tegelikult varasematest kogemustest, mis on unustatud.[3]

Teised teooriad muuda

Platon tõstab oma arutlustes küsimuse, kuidas on võimalik, et meil on teatud ideed, mis ei pärine keskkonnast. Seda teemat on teaduslikust lähtepunktist uurinud Noam Chomsky. Ta proovib selgitada kognitiivselt, kuidas suudab inimene omandada teadmisi, mis on liiga keerukad, et pärineda ainult keskkonnast ja kogemustest. Selle üheks näiteks on meie keelelised oskused. Chomsky sõnul ei ole võimalik omandad inimkeelt ainult keskkonnast tulenevate kogemuste kaudu, kuid ometi on juba väga noortel lastel oskus omandad keerukaid mõisteid keele kaudu. Seega ei saa lapsed omandada täpset grammatilisi teadmisi ainult kogemuste kaudu, sest need ei ole piisavad ja täielikud. Chomsky järeldab sellest, et inimesed sünnivad koos universaalse grammatikaga, mis aitab keeleõppijal organiseerida keele osad vastavasse süsteemi. Chomsky väidab, et oskus moodustada korrektseid lauseid ja ära tunda grammatiliselt vigaseid lauseid on inimestel kaasasündinud oskus. Teadlane võtab oma teooria lauseks postulaadi, et kõik keeled on sisuliselt ühesugused põhinedes sarnastel grammatilistel reeglitel.[4]

Chomsky uurimustest võib järeldada, et osa inimeste teadmisi koosneb varasematest ideedest, mille vallandavad kogemused, mis tulenevad keskkonnast, aga ei ole nende poolt määratud. Chomsky väidab, et inimeste uskumused tulenevad meelte kogemustest ja on palju keerukamad kui kogemus ise. Teadlase sõnul pärineb lisainformatsioon mõistusest endast, sest see ei saa oma keerukuse tõttu pärinead ainult kogemustest.[4]

Ühiseid jooni võib näha ka inimeste moraalsetes arusaamades. Edward Osborne Wilson väidab oma raamatus "On Human Nature", et inimeste psüühika on sama palju mõjutatud geneetikast kui ümbritsevast kultuurist. Keskkonna mõju saab tema sõnul olla vaid piiratud.[5] Ka Carl Jungi poolt välja töötatud arhetüübid viitavad teatud põhimõtetele, mis kehtivad väga erinevatest kultuuridest pärit inimestele ühesuguselt. Neuroteadus on samuti leidnud tõendeid kaasasündinud ideede kohta. Teadlased avastasid, et neuronid annavad signaale edasi hoolimata inimese kogemusest. Uurijad leidsid võrgustiku neuroneid, mis moodustavad keerukamaid teadmisi, kuid sisaldavad kaasasündinud teadmisi, mida omakorda seostatakse teiste ideedega nagu näiteks mälestused. Teadlased tegid katseid rottidega ning tegid kindlaks, et kui neuraalsed ahelad moodustuksid ainult kogemuste põhjal, siis oleks katse tulemuseks väga erinevad iga roti puhul. Kuid kõikidel rottidel esinesid sarnased omadused, mis viitab sellele, et neuraalsed ahelad pidid olema moodustunud enne kogemusi ehk olema kaasa sündinud.[6]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Gareth Matthews (13. september 2002). "The Philosophy of Childhood".
  2. "Innatism". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. oktoober 2017.
  3. Coulibaly Yacouba (14. september 2016). "Critique of John Locke Objection to the Innate Ideas".
  4. 4,0 4,1 Stephen P. Stich (1975). Innate Ideas. Berkeley, CA: University of California Press.
  5. Edward Osborne Wilson (1978). On Human Nature. Harvard University Press.
  6. Lionel Pousaz (22.03.2011). "New evidence for innate knowledge". Originaali arhiivikoopia seisuga 26.09.2017.

Kirjandus muuda