Kārlis Ulmanis
Kārlis Augusts Vilhelms Ulmanis (4. september 1877 praegune Bērze vald, Dobele piirkond – 20. september 1942 Krasnovodski vangla, NSV Liit) oli Läti poliitik, president aastail 1936–1940.
 | |
| Sünniaeg | 4. september 1877 |
|---|---|
| Sünnikoht | Dobele kihelkond Kuramaa kubermang |
| Surmaaeg | 20. september 1942 |
| Amet |
Läti peaminister Läti president (1936–1940) |
Elulugu muuda
Kārlis Ulmanis sündis (praeguse haldusjaotuse järgi) Bērze vallas, Dobele piirkonnas, tollases Jelgava kreisis, Kuramaa kubermangus. Ta õppis Šveitsis ja Saksamaal põllumajandust, 20. sajandi alguses tuli aga tagasi Lätti ning tegutses põllumajanduslikes ametites. Ta võttis osa ka 1905. aasta revolutsioonist, mille järel pidi ta eksiili minema. See andis talle võimaluse Nebraska ülikoolis oma põllumajandusõpingud lõpetada. 1913. aastal tuli Ulmanis Lätti tagasi.
Poliitikukarjäär muuda
1917. aasta alguses puhkenud Veebruarirevolutsiooni järel sai Ulmanisest üks Läti olulisemaid poliitikuid. Ta valiti Liivimaa Ajutise Maanõukogu esimeheks ning pärast seda, kui Saksamaa oli Läti 1918. aastal okupeerinud, sai temast üks Riias tegutsenud Demokraatliku Bloki juhtidest. Sama aasta sügisel oli Ulmanis peamisi figuure Läti Rahvanõukogu loomisel. Tema juhitud Läti Talurahva Liit sai selles kogus enim kohti.
Läti iseseisvumine muuda
19. novembril 1918 sai Ulmanisest Läti esimene peaminister, kelleks ta jäi kuni 18. juunini 1921. Puhkenud Läti Vabadussõja ajal sattus riik aga väga raskesse olukorda: Punaarmee ründas, kuid Lätil polnud sõjaväge. Seetõttu pidi Ulmanis appi paluma baltisakslaste Landeswehri, millest sisuliselt saigi Läti armee. Lisaks toetasid Ulmanist esialgu ka Rauddiviis Rüdiger von der Goltzi juhtimisel ja mitmed Kuramaal tegutsevad Saksa vabakorpused. Sakslaste huvides oli peatada Punaarmee enne Saksamaa piire, seega soovitatavalt Lätis. Ulmanis aga lootis, et sakslased aitavad kaitsta ka Riiat. Seetõttu kuulutas ta, et kõik sakslased, kes aasta Läti eest sõdivad, võivad riigi kodanikeks saada ja maad omada. See otsus oli lätlaste seas aga väga ebapopulaarne.
Läti Vabadussõda muuda
1919. aasta alguses pidi Ulmanis Riiast taanduma ning see langes Punaarmee kätte. Ulmanise valitsus asus ümber Liepājasse, kuid 16. aprillil toimus seal sakslaste korraldatud riigipööre, mille tulemusena sai võimule pastor Andrievs Niedra juhitud saksameelne valitsus. Ulmanise valitsus põgenes Suurbritannia laevastiku kaitse alla. Pärast Eesti ja sakslaste vahel toimunud Landesveeri sõda K. Ulmanise võim aga taastati ning ta naasis Riiga.
Läti iseseisvusaeg muuda
- Vaata ka: Ulmanise riigipööre
1921. aastal pidi Ulmanis peaministrikohast loobuma, kuid ta jäi jätkuvalt mõjukaks poliitikuks ning oli uuesti samas ametis aastatel 1925–1926, 1931 ja 1934–1940.
1934. aasta 15. mail viis Ulmanis läbi autoritaarse riigipöörde: saatis laiali seimi ning keelustas parteide tegevuse. Ta asus valitsema kitsa kildkonna toel, kuhu kuulus ka sõjaväe ülemjuhataja Jānis Balodis. 1936. aastal liitis ta peaministri ametiga ka presidendi oma, tõustes nõnda ka riigipeaks.
Läti okupeerimine ja vangistus muuda
1940. aastal, kui Nõukogude Liit Lätit okupeerima asus, pidi Ulmanis kõigepealt 20. juunil peaministri ametist loobuma. 21. juulil sunniti ta loobuma ka presidendi kohast ning 22. juulil küüditati ta Venemaale. Sõja ajal viidi ta Turkmeeni NSV-sse, kus ta vanglas düsenteeriasse suri.
Isiklikku muuda
Kārlis Ulmanis oli hilisema Läti presidendi Guntis Ulmanise vanaonu. Ta ei abiellunud kunagi ning teda väideti olevat abielus Lätiga.
Teenetemärgid muuda
- Vabadusristi (Eesti) III liigi 1. järk (20. veebruar 1925)
- Valgetähe teenetemärgi (Eesti) kett (26. oktoober 1938)
- Kotkaristi teenetemärgi (Eesti) I klass (29. aprill 1931)
Kirjandus muuda
- K. Ulmanis sai presidendiks. Uus Eesti, 15. aprill 1936, nr 101, lk 4.
| Eelnev Alberts Kviesis |
Läti president 1936–1940 |
Järgnev Augusts Kirhenšteins (presidendi kohusetäitja) |