Küün
Küün ehk heinaküün (põhjaeesti ja hiiu ladu) on kariloomade talvesöödaks kasutatava heina säilitamiseks ettenähtud hoone või hooneosa.
Küün võib olla talus eraldi kergehitis, millel on õhku läbilaskvad katuseservad ja uksega või ukseta lai sissekäik, enamasti ka kõrgemal asetsev luuk. Küün võib olla ka lauda või aida otsa ehitatud osa. Talust eemalolevad heinamaad on samuti tihti varustatud küüni või küünidega.[viide?]
Küün on enamasti puitehitis, kuid leidub ka paekivist seinte ja rookatusega küüne (Eestis nt Allika puisniidul).[viide?]
Eesti alal muuda
Kujunemine muuda
Heina niitmine ja varumine sai võimalikuks rauast (raie)vikati laiema levimisega esimese aastatuhande teisel poolel.[1] Enne seda tarvitati loomade talvesöödana peamiselt lehisvihtu.[2] Karjakasvatuse areng ja maaviljeluse paiksemaks muutumine eeldas loomadele kvaliteetse talvesööda tagamist. Heina varasest säilitamisest ei ole võimalik täpsemalt teada saada, kuid arvatavasti oli selleks kuhi.[3] Nähtavasti tekkis suurem vajadus heina hoidmiseks Lääne-Euroopast pärineva löega varustatud kahekäevikati levimise ja niidutöö tõhustumisega meil 13. sajandist alates.[4]
Küünid asusid enamasti taluõuedest eemal metsa-, soo-, niidu-, ranna- või luhaheinamaadel. Talve jooksul oli võimalik hein reega, harvem ka vankriga, tallu lauda või rehealuse lakapeale vedada. Tihti kuulus ühele talumajapidamisele mitu heinaküüni. 19. sajandi teisel poolel hakati küüne sagedamini ehitama taluõuele raitadesse – tallide, lautade ja teiste abihoonetega kokku, aga ka eraldi hoonetena.[5] Korrapäraste heinamaade rajamine põldude kõrvale taludele senisest lähemale on seejuures küllaltki hiline nähtus ja seostub kultuurheina kasvatamise levikuga Eesti Vabariigi algusajal.[6] Paikades, kus säilis metsaheinamaade kasutamise traditsioon, olid taludest eemal asuvad küünid laialdaselt kasutusel veel ühismajandite algusaastatel.[7]
Küünide ehitus muuda
Küün on lihtsa ehitusega hooajaliselt kasutatav talu abihoone. Talust kaugemal heinamaadel asuvad küünid ehitati kohapealsest käepärasest materjalist. Arhailised küünid rajati kas post-hirs või rõhtpalk (latt) tarindina, erandjuhtudel ehitati neid ka paekivist. Valdavalt olid küünid viilkatusega, mis mõnel pool pikalt üle otsaseina ulatus.[viide?]
Maasse löödud postide ja teivaste vahele laoti hirred või punuti sein ritvadest. Kuna selline ehitis ei kestnud kuigi kaua, siis hakati hiljem kasutama kividele asetatud raampuid, millesse siis postid ja teibad sisse tapiti. Rõhtseintel tahuti lattide või palkide otstesse kerge õnarus koerakaela nurga tarbeks. Põrandad üldjuhul puudusid, kuivale heinale visati alla hagu või oksi. Ehitusmaterjaliks sobisid kuused, männid, haavad ja kased – mis parasjagu kätte sattus. Seinad pidid olema piisavalt tihedad, et metsloomade koonud ei mahuks palkide vahelt heinu kiskuma. Maapinnast kõrgemal asunud seinaava suleti peale küüni heintega täitmist luugi, palgijuppide, teivaste või saohagudega – viimaseid kasutati heinasaadude kohale vedamiseks. Tihti olid heinamaaküünidel lahtised katuseviilud heinte hangumiseks või oli viilule selleks vajalik luuk jäetud.[8]
Katusekatteks pruugiti traditsiooniliselt õlgi, põhku, pilpaid, harvem pilliroogu. Metsarikkamates piirkondades ehitati ka laudkatuseid, Kagu-Eestis levisid küünidel laastukatused. Katused olid sarnaselt ülejäänud tarinditega üksnes hädapärased.[viide?]
Vanemad taluõuedel asunud küünid olid tihti rõhtpalkehitised. Tõenäoliselt on talu õueküünide ehitustehnikaid suurte mõisaküünide eeskujul täiustatud. See on jälgitav nii tahutud puitsõrestiktarindite, aga ka avaramate, kivipiilarite ja laudisega küünide puhul. Põldheina hoimiseks rajatud küünid olid reeglina suuremad ja külgseintes asusid väravad vankriga läbisõitmiseks.[viide?]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Eesti talurahva ajalugu. I köide. 1992. Peatoimetaja J. Kahk. Tallinn: Olion. Lk 84.
- ↑ Kukk, T. Kull, K (1997). Puisniidud. – Estonia Maritima 2. Lk 22.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon (2. trükk). 2008. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 102.
- ↑ Eesti talurahva ajalugu, lk 96.
- ↑ Ants Viires (2004). Vana Eesti rahvaelu. Tallinn: Ilo. Lk 123.
- ↑ Eesti põllumajandus XX sajandil. I köide. 2006. Peatoimetaja A. Sirendi. Põllumajandusministeerium. Lk 218.
- ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon, lk 102.
- ↑ Tuulik, kadakas ja leib. III valimik korrespondentide murdetekste. 1969. Kogunud A. Toomessalu. Tallinn: Valgus. Lk 91–92.