Kõrisulghäälik
Kõrisulghäälik ehk larüngaalklusiil on sulghäälik, mis moodustatakse õhu kinnipidamisega kõris. See kuulub kõrihäälikute hulka.
Eesti keel muuda
Eesti keele häälduses esineb kõrisulghäälikut vaid ühes kõnekeelses eituspartiklis, mida on kirjutatud kujul mkmk (võru keele vahenditega oleks seda võimalik kirja panna kujul õqõ või äqä).
Võru keel muuda
Kõrisulghäälik on võru keele tähtis tunnus ja seda leidub seal väga palju. Võru keeles on kõrisulghäälik (võru keeles kakkõhelü või kurgutäüspeethelü) peaaegu alati vaid sõna lõpus ja see kirjutatakse tähega q või mõnikord ka ülakomaga (väljajätmismärgiga) '. Kõrisulghäälik on võru keeles nimisõna mitmuse, nt maaq, piniq (vrd ainsus maa, pini), tegusõna käskiva kõneviisi, nt tiiq, võtaq ja paljude teiste grammatiliste kategooriate tunnus.
Võru keeles hakkas kõige enne omaette tähega q kõrisulghäälikut kirjutma Võrumaa juurtega eesti keeleteadlane Toomas Help 1980ndail aastail.
Setu keel muuda
Samuti kui võru keeles, esineb kõrisulghäälik ka setu keeles, kus võib seda olla häälduses isegi rohkem kui võru keeles.
Teised keeled muuda
Peale võru ja setu keele esineb kõrisulghäälik veel paljudes maailma keeltes, nt araabia ja malta keeles, mitmes indiaani keeles, aga ka soome keele häälduses (nt anna olla [annaq olla]) ja inglise, eriti Briti inglise kõnekeeles (nt a little bit [ə liql biq]). Saksa keele häälduses võib kõrisulghäälikut kuulda sõna alguses täishääliku ees, nt eins [qains].
q-tähega kirjutatakse kõrisulghäälik peale võru ja setu keele ka malta keeles.
Transkriptsioon muuda
Rahvusvahelistes keeleteaduslikes transkriptsioonides (IPA, soome-ugri keelte transkriptsioon jm) märgitakse kõrisulghäälikut tavaliselt erilise märgiga, mis tuletab meelde ilma punktita küsimärki (ʔ).