Vikipeedia

Käsipall

võistkondlik pallimäng

Käsipall ehk väravpall on võistkondlik pallimäng.

Ajalugu muuda

Käsipalli loojaks peetakse taanlast Holger Nielsenit, kes kooliõpetajana mängis 1898. aastal õpilastega mängu, mida nimetas käsipalliks. Juba kuus aastat varem aga mängiti Tšehhoslovakkias kooliinspektor Josef Klenkeri koostatud sportmängu, mis sarnanes käsipalliga.

Esimesed kirjalikud võistkondlikud käsipallireeglid avaldati 1906. aastal Taani võimlemisõpetaja, leitnant ja olümpiamedalivõitja Holger Nielsen poolt. Tänapäevase reeglistiku avaldasid Berliinis 29. oktoobril 1917. aastal Karl Schelenz, Max Heiser ja Erich Konigh, seda peetakse ka sportmängu sünnikuupäevaks. Esimene ametlik käsipallimatš peeti samuti 1917. aastal Saksamaal. Karl Schelenz muutis reegleid 1919. aastal.[1] Esimesed rahvusvahelised mängud mängiti (nende reeglite alusel) meestega 1925. aastal (Saksamaa ja Belgia vahel) ning naistega 1930. aastal (Saksamaa ja Austria vahel).[1]

1928. aastal asutati Rahvusvaheline Käsipalliföderatsioon (International Amateur Handball Federation, IAHF), 1946. aastal anti talle nimeks International Handball Federation (IHF). Praegu on alaliidul 197 liikmesriiki.[2]

Käsipall on kõige populaarsem Euroopas ning Euroopa riigid on võitnud meeste maailmameistrivõistlustelt kõik medalid peale ühe (2015. aastal Kataris võitis hõbeda korraldav riik). Naiste maailmameistrivõistlustel on tiitli võitnud vaid kaks riiki väljaspool Euroopat: Lõuna-Korea (1995) ja Brasiilia (2013).

Esimesed meeste maailmameistrivõistlused nii suures (11 väljakumängijat, mängiti väljas suurel muruväljakul) kui ka väikeses (7 väljakumängijat, mängitakse siseruumides) käsipallis peeti 1938. aastal (võitja Saksamaa). Teise maailmasõja lõpust kuni 1995. aastani peeti maailmameistrivõistlusi iga nelja (vahel kolme) aasta tagant. Aastast 1961 ei mängita maailmameistrivõistlustel enam suurt käsipalli. Alates 1995. aasta maailmameistrivõistlustest Islandil on võistlusi peetud iga kahe aasta tagant. Naiste suure käsipalli MM-võistlusi korraldati aastast 1949, väikese käsipalli omi aastast 1957, kui võitis Tšehhi. 2023. aasta meeste maailmameistriks tuli Taani, naiste meistriks Prantsusmaa.

Meeste Euroopa meistrivõistlusi peetakse 1994. aastast iga kahe aasta tagant, esimesene meister oli Rootsi. 2024. aasta meistrivõistluste võitjaks tuli Prantsusmaa. Naiste Euroopa meistrivõistlusi peetakse samuti 1994. aastast kahe aasta tagant, esimene võitja oli Taani. 2022. aasta Euroopa meister on Norra.

Olümpiamängude kavas oli väljas mängitav 11:11 variant esimest korda 1936. aastal Berliinis (võitja Saksamaa), siis tuli 36-aastane mängudel osalemise vaheaeg ning 1972 Münchenis mängisid mehed juba 7:7 varianti (võitja Jugoslaavia). Neli aastat hiljem Montréalis selgitasid esimese olümpiavõitja ka naised, kui võitis Nõukogude Liit. Tōkyō 2020. aasta suveolümpiamängude võitja oli nii meeste kui naiste hulgas Prantsusmaa.

Kirjeldus muuda

Võistkonda kuulub kuusteist mängijat, kusjuures platsil võib viibida korraga 7 mängijat (6 väljakumängijat ja üks väravavaht). Mäng kulgeb nii, et ründava võistkonna mängijad liiguvad mänguväljakul palli omavahel kätega söötes ja edasi liikudes palli ka väljakule põrgatades, eesmärgiga visata see sobival võimalusel vastase väravasse. Kaitsva võistkonna ülesandeks on takistada palli väravasse viskamist ning pallita ründemängijal soodsa positsiooni saavutamist.

Käsipalliväljak on 40 m pikkune ja 20 m laiune ristkülik. Väljaku kummagi otsajoone keskel asetseb värav, mille kõrgus on 2 m ja laius 3 m. Väravapostid ja põikpuu on 8 cm ristlõikega.

Väravaala, kuhu on lubatud astuda ainult väravavahil, on piiratud väljaku külgjoonte poolt 6 m raadiuste veerandkaartega (mõõdetud väravapostidest), mis värava ees on ühendatud 3 m sirgjoonega. Vabaviskejoon (9 m joon) on katkendjoon paralleelselt väravaala joonega, sellest 3 m kaugusel. 7 m karistusviske joon on 1 meetri pikkune paralleelselt väravajoonega. Väravahi liikumist piirav joon (karistusviske ajal) on 4 meetri kaugusel väravajoonest.

Standardmäng koosneb kahest 30–minutilisest poolajast, noortevõistkondade mänguajad on 2 x 25 ja 2 x 20 minutit. Vaheaeg kestab 10 minutit. Kui mäng lõpeb viigiga, aga juhend näeb ette võitja selgitamist, mängitakse peale 5 minutilist vaheaega 2 x 5 minutit lisaaega. Vajadusel mängitakse ka järgmine lisaaeg. Mänguaeg algab väljakukohtuniku vilega algviskeks ja lõpeb tablookella automaatsignaali peale. Mänguaeg peatatakse kindlasti: mängija eemaldamisel 2–minutiks või diskvalifitseerimisel; ajamõõtja poolt antava vilesignaali peale; võistkonna poolt võetava time-out korral või kohtunike omavahelise arutelu korral.

Mängijate vahetusala jooned ulatuvad keskjoonest mõlemale poole 4,5 m kaugusele. Mängijate vahetust võib teostada igal mänguhetkel ja korduvalt, informeerimata sellest ajamõõtjat ja mängusekretäri. Sama kehtib ka väravavahtide vahetuse kohta. Vahetatav mängija peab enne väljakult lahkuma, alles siis võib minna uus mängija väljakule. Mängijate vahetus toimub ainult oma võistkonna vahetusala kaudu. Vale vahetuse teinud mängija eemaldatakse kaheks minutiks.

On keelatud: vastavmängija käest palli ära tõmmata või lüüa; takistada vastasmängijat käte, käsivarte või jalgadega; vastavmängijal ümbert haarata, teda hoida ja tõugata; joosta vastasmängijaga kehalisse kontakti. Need määrusterikkumised toovad lähtuvalt kohtunike otsusest kaasa kas vabaviske (9 m joonelt) või karistusviske (7 m joonelt). Määrusterikkumised, kus tegevus on suunatud üksnes vastasmängijale, mitte pallile, toovad iga järgmise rikkumise korral karmima karistuse (hoiatus, 2 min eemaldamine, diskvalifitseerimine).[3]

Eesti käsipall muuda

  Pikemalt artiklis Eesti käsipall

Eestis aktiivselt tegutsevad klubid muuda

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 Handball Sports Medicine. Springer Berlin Heidelberg. p. 25. ISBN 978-3-662-55892-8.
  2. ↑ Member Federations. International Handball Federation.
  3. ↑ Rules of the games 01.07.2022.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Käsipall&oldid=6612254"