Käesalu mõis

Käesalu mõis (saksa keeles Kaesal) oli rüütlimõis Harjumaal Keila kihelkonnas. Tänapäeval jäävad selle valduse kunagise mõisa- ja talumaad Keila valla territooriumile Harju maakonnas. Mõisasüda asub tänapäevase Käesalu küla piirides.

Käesalu mõisahoone

Mõisa tuuleveski varemed

Ajalugu

Käesalu küla oli eraldatud Keila ordumõisa küljest enne 1624. aastat ning antud eluaegseks lääniks Hans Hanssonile. Kui kuningas Gustav II Adolfi poolt 1624. aasta 23. juunil Hans Hansson Elvering vanemale konfirmeeriti Tuula küla, siis samas dokumendis konfirmeeriti talle 500 taalri eest ka senised eluaegsed läänikülad Käesalu, Keelva, Sitpeksi ja Pihelga. Kuulus mõnda aega nende külade baasil rajatud Tuula mõisa koosseisu. Juba 1627. aastaks oli mõis Hans Hansson Elweringi lese valduses, kes pidi mõisa eest hoolitsema poegade täisealiseks saamiseni. Võttes arvesse asjaolu, et Käesalu küla oma 6 adramaaga asus teisest Tuula mõisakeskusest linnulennult enam kui kümmekonna kilomeetri kaugusel, rajati sinna peatselt ka mingid majandushooned, mis moodustasid Käesalu (Kaesall), Keelva (Kelwaby), Sitpeksi (Sippis) ja Pihelga (Wehaslep) külade baasil karjamõisa.

8. juulil 1648 eraldati Käesalu piirkonna adramaad tingimuslikult Tuulast. Valdus pidi saama Hansu poegade Gabrieli ja Hansu teist korda abiellunud emale tingimusega, et pärast tema ja tema uue abikaasa surma antakse need adramaad Tuula koosseisu tagasi. Sama tehinguga loobus Gabriel Elwering 2000 taalri eest oma pärandiosast oma venna Hansu kasuks. Arvatavasti just siis asuti Käesalusse rajama ka esimest härrandlikumat eluaset, kuhu siirdusid elama Hans Elwering vanema lesk koos oma uue abikaasaga.

Pärast Tuula mõisa omaniku Hans Hansson Elvering noorema (tõsteti 12. oktoobril 1652 Elfringi nime all Rootsi kuninga poolt aadli hulka – siiski ilma introdutseerimiseta) surma (srn. pärast 1663 ja enne 1678) jäi ametlikult jagamata valdus tema poegadele. Käesalusse rajatud mõisamajapidamine iseseisvus rüütlimõisaks 1680. aastatel Hans Hansson Elfring noorema pärandi jagamise tagajärjel. Käesalu sai siis Hansu pojale kornet Ewert Elfringile (srn. 1705).

1688. aastal Tuula mõis koos sellega vaid formaalselt seotud Käesalu valdusega pärijatelt küll redutseeriti, kuid anti tertsiaalmõisana endistele omanikele rendile. 1695. aasta revisjonis nimetatakse Käesalut juba iseseisva redutseeritud mõisana. Käesalu mõisa iseseisev nimetamine on ilmselt tingitud sellest, et valdused olid vahepeal pärijate vahel jagatud. Käesalu jäi seejuures Ewertile. 1697. aasta kaardil on mõisasüda näidatud samal kohal, kus see asub ka tänapäeval.

Pärast Ewerti ja ta abikaasa surma langes valdus Rootsi kroonile, kes selle esmalt 8. augustil 1708 andis 800 riigitaalri eest lühiajalisele rendile Tallinna kodanikule Thomas Dunckerile. Peatselt sai uueks rendihärraks Jacob von Erdtmann, kelle puhul oli riigi poolt määratud, et Ewert Hanssoni pärijail oli õigus mõisa rendiõigus seniselt rentnikult 800 taalri eest välja osta. Seda pärijad ka tegid.

Alates 1710. aastast valdas mõisa Ewerti tädi, 1. juulil 1693 Rootsi aadli hulka naturaliseeritud (ilma introdutseerimata) Rootsi kuningliku aadlilipkonna korneti ja Kumna mõisa rendihärra Heinrichi lesk Anna Gertruda Göbel, alates 1712. aastast, pärast pärandi ümberjagamist, Ewerti onu pojatütre Susanna (srn. 11.10.1747 Uniküla mõisas) abikaasa Franz Sigismund Lindtmeyer (srn. 1723). Susanna abiellus 1725. aasta 14. oktoobril teist korda, seekord Rooküla mõisa pärushärra, Rootsi kuningliku ülemleitnandi Magnus Heinrich von Nasackiniga (srn. 18.03.1755), kelle nimele mõis 1726. aasta 3. novembri restitutsioonikomisjoni otsusega ka kinnitati. Teda on Käesalu mõisa omanikuna märgitud veel ka 1726. ja 1733. aastate revisjonimaterjalides. Kuivõrd Nasackinitel puudusid meessoost järglased, siis otsustasid nad enda seisukohalt perifeerse mõisavalduse loovutada.

Uut huvilist ei tulnud kaugelt otsida – Käesalu mõisa järgmiseks omanikuks sai Lindtmeyeri väimees, Preisi päritolu Vene keiserlik rentmeister Friedrich von Teucher (alates 5. novembrist 1743 Saksa-Rooma keisririigi aadlik; srn. 1757), kes oli abiellunud Anna Elisabeth Lindtmeyeriga. Teucherit on mõisa valdajana nimetatud nii 1739. kui ka 1750. aastal. Seejuures oli ta oma ämma päranduse 17. märtsil 1748 pärijatelt 6500 riigitaalri eest välja ostnud. Tema lesk Anna Elisabeth müüs mõisa 8. märtsil 1759 naabruses oleva Lehola rüütlimõisa pandipidajale Karl Gottlieb Gernetile (tõsteti 01.10.1761 Viinis Saksa-Rooma keisririigi riigiaadli hulka; seisus leidis Vene keisririigis tunnustamist 04.03.1773).

Gernet andis mõisa omandiõigused 9000 hõberubla eest oma vanuselt teisele täiskasvanuks saanud pojale, leitnant Christian Wilhelmile (srn. 1819 Käesalu mõisas). Kuigi tehing kanti kinnistusraamatusse 12. juunil 1775, elas Christian Wilhelm oma perega (oli abiellunud 03.11.1767) mõisas juba 1770. aastal.

Uus omanik pantis mõisa 1797. aasta 25. veebruaril 40 000 hõberubla eest 90 aastaks Otto Hermann von Mohrenschildtile. Viimane loovutas oma pandiõigused juba kahe nädala pärast, 11. märtsil, 45 000 hõberubla eest oma õepojale krahv Peter Douglasele (srn. 30.05.1808 Vatku mõisas Virumaal), kelle lesele Sophie Helenele (snd. krahvitar Bielsky) kinnistati see 8. aprillil 1810 pärusomandiks. 15. jaanuaril 1816 pantis lesk mõisa eelnimetatud Otto von Mohrenschildi Jõgisoo mõisa pärushärrast venna keskmisele pojale Gustav Reinhold von Mohrenschildile (alates 1821 pärusomanik; srn. 02.03.1834 Käesalu mõisas), kes oli ühtlasi ka krahv Peter Douglase õepoeg.

Gustav von Mohrenschild oli 26. veebruaril 1815 abiellunud ning kolis oma noore abikaasa Anna Alexandra Louise Wilhelmine von Doerperiga ilmselt ka kohe mõisa elama. Kõik tema järeltulijad on sündinud Käesalu mõisas. Gustavi pärijad müüsid valduse 18. novembril 1837 (kinnistati 20. septembril 1838) 125 000 bankorubla eest Keila-Joa ja Meremõisa majoraadi omanikule krahv Konstantin Alexander Karl Wilhelm Christoph Benckendorffile. Mõisa üleandmine lepiti kokku juba 1838. aasta 23. aprilliks. Uutele omanikele kuulus ka Keila-Joa rüütlimõis. Enne 21. aprilli 1844 liideti nimetatud mõisate baasil moodustatud majoraadiga.

Kirjandus

• Särg, Alo. Harjumaa mõisad. Tallinn: Argo, 2006. Lk 98–99.

Välislingid

• Käesalu mõis Rahvusarhiivi Eesti ala mõisate registris
• Käesalu mõis (Keila khk) Rahvusarhiivi kinnistute registris

‎