Justiitsministeerium
|
See artikkel räägib Eesti ministeeriumist; üldmõiste ning teiste riikide ministeeriumide kohta vaata artiklit Justiitsministeerium (üldmõiste). |
See artikkel vajab ajakohastamist. |
Justiitsministeerium (JUM)[1] on Eesti valitsusasutus, mille valitsemisalas on riigi õigus- ja kriminaalpoliitika kavandamine ning elluviimine.
 | |
 | |
| Lühend | JUM |
|---|---|
| Asukoht | Suur-Ameerika 1, Tallinn |
| Justiitsminister | Madis Timpson |
| Kantsler | Tõnis Saar |
| Eelarve maht | 233 miljonit € (2023) |
| Veebileht | Koduleht |
Ministeerium tegeleb õigusloome koordineerimise, õigusaktide terviktekstide koostamise, Eesti õigusaktide Euroopa Liidu õigusega ühtlustamise tagamise, rahvusvaheliste õigusabitaotluste menetlemise, esimese ja teise astme kohtute, prokuratuuri, vanglate, kohtulike registrite ning kohtuekspertiisi tegevuse, notariaadi ametitegevuse, kohtutäituri- ja vandetõlgiteenistuse, õigusteenuse ja pankrotihaldurite töö korraldamise, kuriteoennetuse koordineerimine ja vastavate õigusaktide eelnõude ettevalmistamisega ministeeriumi pädevuse kohaselt.
Ministeeriumis töötab umbes 160 inimest, aga ministeeriumi haldusalas tööd leidvate inimeste arv on suurem kui 3000.[2] Ministeeriumi peamaja asub Tallinnas ning 2013. aastast on vanglate osakonna asukoht Jõhvi, Ida-Virumaa[3]. Ministeeriumi eelarve 2021. aastal on ligikaudu 174 miljonit eurot.[4]
Organisatsioon muuda
Ministeeriumi tööd juhib minister, kelle alluvuses on kantsler ja 4 asekantslerit, kes juhivad ministeeriumi osakondade tööd. Alates 1. aprillist 2025 on Eesti Vabariigi justiitsminister Madis Timpson.
- Üldosakond,
- Kriminaalpoliitika osakond,
- Prokuratuuri teenistuslik järelevalve
- Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi teenistuslik järelevalve
- Õiguspoliitika osakond,
- Justiitshalduspoliitika osakond,
- Esimese ja teise astme kohtute tegevuse korraldamine ja järelevalve (Harju Maakohus, Viru Maakohus, Tartu Maakohus ja Pärnu Maakohus ning Tallinna Ringkonnakohus ja Tartu Ringkonnakohus)
- Vanglate osakond, vanglate tegevuse korraldamine ja koordineerimine ning teenistuslik järelevalve (Tallinna vangla, Tartu vangla, Viru vangla)
Ajalugu muuda
Iseseisva Eesti Vabariigi õigusemõistmise süsteemi algust saab lugeda 1918. aasta sügisest, kui Saksa okupatsioon 1918. aasta lõpus hakkas kokku varisema, asus Eesti Ajutine Valitsus peale muu korraldama ka kohtuala. Kohtuminister andis 2. detsembril 1918 korralduse enne 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni Eestis asunud kohtuasutuste tegevusse astumiseks.
Kohtuministeerium alustas tegevust 1918. aasta novembris-detsembris.
Oma püsimajäämise ja iseseisvuse eest sõdiv Eesti Vabariik vajas Vabadussõjas erakorralist repressiiv- ja õigusemõistmisaparaati, et luua korda niihästi tagalas kui ka esialgu üsnagi tõrksates väeosades. Õigusemõistmisasutustena loodi eriõigustega sõjaväe välikohtud, mis asutati jalaväepolkude juurde. Välikohtute kõrghetk saabus pärast Eesti vägede edukat vastupealetungi 1919. aasta jaanuaris ning vaenlase maalt välja ajamist. 1919. aasta kevadel korraldatigi välikohtute töö ümber: välikohtute tegevuse üle hakkas nüüd järelevalvet pidama sõjaväeprokurör, otsused kinnitas rindejuhataja või sõjaminister ning kohtupidamine viidi üle polkudest Tallinnas asuvasse sõjaväeringkonnakohtusse.
1. märtsil 1919 andis Eesti Ajutine Valitsus välja seaduse "Kõrgema Riigikohtu kohta", millega asutati kohtuministeeriumi ametkonnas Eesti Vabariigi Kõrgem Riigikohus. Riiklikku süüdistust esindava Prokuratuuri tegevust reguleeris seaduse §4, milles sätestati, et Kõrgema Riigikohtu prokuröri kohuseid täidavad Eesti Ajutise Valitsuse prokurör ja tema abid, sõjakohtute asjus täidab neid kohuseid sõjaprokurör või tema abid. Korraldus kehtis kuni 21. oktoobrini 1919, millal võeti vastu uus Riigikohtu seadus. Prokuratuuri roll jäi aga selle seaduse põhjal samaks. 10. aprillil 1920 võeti vastu seadus "Vabariigi prokuratuuri ajutise korralduse kohta", millega loodi Eesti Vabariigis oma prokuratuurisüsteem. Seadusega kaotati vabariigi prokuröri amet ning loodi Riigikohtu ja Kohtupalati juurde iseseisvad prokuratuurid, mis allusid kohtuministrile. 15. juunil 1920 võttis Asutav Kogu vastu Eesti Vabariigi esimese põhiseaduse, milles kohtupidamist käsitles põhiseaduse VI peatükk "Kohtust", kuid selles ei olnud aga sõnagi prokuratuurist Eesti kohtusüsteemis, samas kui sel ajal tegutsesid riikliku süüdistajana peale prokuratuuri veel kriminaalpolitsei, mitmesugused kohtuvõimud (rahukohtunikud, kohtu-uurijad, süüdistuskojad kohtukodade juures), administratiivasutused ja ametnikud (metsa-, aktsiisi-, tolliametnikud oma alal).
Kohtuministeeriumi tõlgiti saksa keelde "Ministerium für Justiz", vene keelde "Министерство юстиции" ja inglise keelde "Ministry of Justice".[5]
1940. aastal, pärast juunipööret Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu poolt vastu võetud otsuse alusel "Eesti NSV Prokuratuuri moodustamise kohta", likvideeriti Riigikohtu, Kohtukoja ja ringkonnakohtute juures olevad prokuratuurid ning tehti Kohtu Rahvakomissarile ülesandeks üle anda nende prokuratuuride varad ja krediidid Eesti NSV prokurörile. Samal aastal viidi kohtu-uurijad ning Kohtuliku Ekspertiisi Instituut Eesti NSV Prokuratuuri korraldusse ning maakondades moodustati Eesti NSV maa- ja linnaprokuratuurid.
20. juuni 1990. aasta Eesti Vabariigi Valitsuse määrusega nr. 125 tunnistati kehtetuks Eesti NSV Ministrite Nõukogu 16. oktoobri 1972.a. määrus nr. 455 ""Eesti NSV Justiitsministeeriumi põhimääruse" kinnitamise kohta" (ENSV Teataja 1972, nr. 45, art. 498) punkt 1 ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu 27. märtsi 1985.a. määruse nr. 169 ""Eesti NSV Justiitsministeeriumi põhimääruses" muudatuste ja täienduste tegemise kohta" (ENSV Teataja 1985, nr. 20, art. 349) punkt 1 ning kinnitati Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi põhimäärus[6] Justiitsministeeriumi põhiülesandeks oli Eesti omariikluse taastamise eesmärgil väljatöötatavate normatiivaktide ettevalmistamise suunamine ja koordineerimine, õigusemõistmiseks vajalike tingimuste tagamine, notariaadi ja teiste tema halduses olevate justiitsasutuste tegevuse korraldamine.
Kohtuministrid muuda
Kohtuministrid (1918–1929):
- 1918 Jüri Vilms
- 1918 Jaan Poska
- 1918–1919 Jüri Jaakson
- 1919 Lui Olesk
- 1919–1920 Jüri Jaakson
- 1920–1921 Otto Strandman
- 1921–1923 Jaak Reichmann
- 1923–1925 Rudolf Gabrel (1871–1940)
- 1925–1926 Tõnis Kalbus
- 1926–1927 Johan Sepp (1885–1932)
- 1927 Otto Tief (1889–1976)
- 1927–1929 Tõnis Kalbus (2x)
1. juulil 1929 Siseministri ja Kohtuministri ametikohad ühendati
Kohtu- ja siseministrid (1929–1934):
- 1929–1930 Tõnis Kalbus
- 1930–1931 Ado Anderkopp
- 1931 Jaan Hünerson
- 1931–1932 Johan Raid
- 1932–1933 Ado Anderkopp (2x)
- 1933 Vladimir Roopere
- 1933 Ernst Ein (1892–1956)
- 1933–1934 Johan Müller
1. aprillil 1934 siseministri ja kohtuministri ametikohad lahutati
Kohtuministrid (1938–1940):
- 1934–1938 Johan Müller
- 1938–1940 Albert Assor (suri 1943)
Kohtuministrid Vabariigi Valitsuses eksiilis:
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ "Siseturvalisuse arengukava 2020-2030 (PDF; lk 47)". Siseministeerium. Vaadatud 16. augustil 2022.
- ↑ "Ministeeriumi tutvustus ja struktuur".
- ↑ "Vanglate osakond alustas tööd Ida-Virumaal". 2. jaanuar 2013. Vaadatud 26. veebruaril 2023.
- ↑ "Riigieelarve". Rahandusministeerium.
- ↑ https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:305308/275345/page/53
- ↑ "Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi põhimääruse" kinnitamise kohta, RT 1990, 1, 16
<references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "Dpw6N" ei kasutata eelnevas tekstis.