Julius Mark
Julius Mark (27. märts 1890[1] Idavere, Haljala kihelkond – 2. märts 1959 Washington[1]) oli eesti keeleteadlane. Aastatel 1938–1940 oli ta Eesti Teaduste Akadeemia liige ja asepresident.
Elukäik muuda
Julius Mark sündis 27. märtsil 1890 Haljalas. Gümnaasiumihariduse omandas ta Tallinnas venekeelses Aleksandri Gümnaasiumis. Aastatel 1911–1912 õppis Tartu ja 1912–1915 Helsingi ülikoolis ning osales I maailmasõjas ja Vabadussõjas. 1918. aastal kaitses Helsingis oma magistritöö mordva keelte (eriti ersa keele) alal. 1919. aastal kutsuti ta Tartu ülikooli soome-ugri ja samojeedi keelte professori kohusetäitjaks. 1923. aastal kaitses J. Mark (olles Lauri Kettuse õpilane) Helsingis doktoriväitekirja „Die Possessivsuffixe in den ostseefinnischen Sprachen“ (ilmus 1925)[2], mis käsitles läänemeresoome keelte omastusliiteid.[1]
Pärast doktoritöö kaitsmist nimetati J. Mark Tartu Ülikooli korraliseks professoriks uurali keeleteaduse alal.[1] Sel kohal töötas ta kuni 1944. aastani, uurides ja õpetades üliõpilastele mitmeid keeli, eriti lapi keelt ja mordva keeli, hiljem ka komi ja udmurdi keelt, ungari keele olemust ja ajalugu, aga ka soome-ugri keelte suhteid teiste keelkondade keeltega ning keeleteaduse üldprobleeme.[2] J. Mark tegeles ka tõlketööga. Näiteks tõlkis ungari keelest Ferenc Molnári "Pál-tänava poisid".[3]
Õppetöös oli Mark väga range. Auditooriumis ta üliõpilastel eriti rääkida ega küsimusi esitada ei lasknud, kuigi mitteformaalses õhkkonnas nendega suhtles. Kui üks Prantsusmaal õppimas käinud üliõpilane julges pomiseda, et professor Aurélien Sauvageot'l on ühes küsimuses teistsugune seisukoht, saatis Mark ta auditooriumist välja ning asi lõppes sellega, et too läks hoopis metsandust õppima.
1922–1924 oli J. Mark Akadeemilise Emakeele Seltsi ajakirja Eesti Keel [1] esimene peatoimetaja.
Eesti Teaduste Akadeemia täiskogu esimesel koosolekul 20. aprillil 1938 valiti J. Mark akadeemia asepresidendiks.[4] Ta oli ka Eesti TA esimese aastaraamatu toimetaja (ilmus 1940).[2]
J. Margi elukäik pärast sõda kulges edasi paguluses, ta lahkus Eestist 1944, viibis esialgu Taanis, seejärel alates 1947. aastast Ameerika Ühendriikides, kus ta oli vene keele õppejõud Harvardi ülikoolis ja 1951. aastast soome keele õppejõud Georgetowni ülikoolis Washingtonis.[1] Tema rikkalikud keele- ja etnograafilise ainestiku kogud jäid Eestisse.[2]
J. Mark suri 2. märtsil 1959 Washingtonis.
Teadustöö muuda
J. Mark lõi kaasa Õpetatud Eesti Seltsi töös ja valiti 1929. aastal seltsi esimeheks (oli sel ametikohal kuni 1936). Tema algatusel võttis Õpetatud Eesti Selts töökeelena kasutusele eesti keele. Ta õhutas noori õpetlasi ÕESis esinema ja avaldama seltsi väljaannetes oma töid. Tema enese sulest ilmus ÕESi aastaraamatus ja toimetistes nii keele- kui ka etnograafiaalaseid uurimusi, nagu da-infinitiivi keerulistest vormidest läänemeresoome keeltes, viljakoristamisest ja rehepeksust Eestis jms. [2]J. Mark lõi tihedad sidemed ka teiste maade soome-ugri keelte uurijatega.
J. Mark viibis uurimisreisidel Ungaris (1912, 1924), Soome Lapimaal (1925, 1926), Nõukogude Liidu soome-ugri aladel (1929).[2] Ta oli valitud Ungari Soome-Ugri Seltsi (1923), Ungari Turaani Seltsi, Budapesti La Fontaine’i Seltsi (1930), Ungari Teaduste Akadeemia (1933), Ungari Keeleteadusliku Seltsi (1937) ja Soome Kalevala Seltsi (1937) välis- või auliikmeks. 1930. aastal valiti ta Soome-Ugri Uurimise Komitee esimeheks.[2]
Ulatuslik uurimistöö ja mitmekülgne teaduslik-organisatoorne tegevus lõid eeldused, et J. Margist sai 1938. aastal asutatud Eesti Teaduste Akadeemia liige humanitaarteaduste sektsioonis. Rahvasteliidu Vaimse Koostöö Komisjoni Eesti Rahvusliku Komitee koosseisus võttis ta tegusalt osa juba akadeemia asutamise ettevalmistamisest, tundes suurt muret selle pärast, et ühe esialgse projekti kohaselt olid kodumaised teadused kavandatavas teaduste akadeemias mõnevõrra tagaplaanile surutud.
Teoseid muuda
- Ungari kirjanduse ülevaade. Tartu, 1914.
- Mõned jooned tšeremisside, votjakite, sürjanite ja mordvalaste käekäigust peale 1917. aastat . Tartu, 1925.
- Etymologische Beiträge. Helsinki, 1927.
- Lapi pulmakommetest. Tartu, 1929.
- Soome-ugri rahvaste kaubandusest. Tartu, 1936.
Isiklikku muuda
Julius Margi vend oli majandusteadlane Reinhold Mark.
Julius Mark oli aastatel 1921–1941 abielus skulptori ja graafiku Kristine Meiga (1895–1969). Nende tütred on antropoloog Karin Mark (1922–1999), maalikunstnik ja raamatugraafik Lüüdia Vallimäe-Mark (1925–2004) ning paleontoloog Elga Mark-Kurik (1928–2016).
Tunnustus muuda
Valitud Ungari Soome-Ugri Seltsi (1923), Ungari Turaani Seltsi, Budapesti la Fontaine'i Seltsi (1930), Ungari Keeleteadusliku Seltsi (1937) välis- või auliikmeks.[2]
- 1933 – Ungari Teaduste Akadeemia välisliige
- 1938 – Eesti Teaduste Akadeemia liige
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Sven-Erik Soosaar Uurali keelte õpetamise ajaloost Tartu Ülikoolis (vaadatud 18. novembril 2011)
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Eesti Teaduste Akadeemia liikmeskond (II) : 1938-1998. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia. 1998. Lk 11.
- ↑ Lehtmets, Aino, Oengo'te sugupuu, 1989
- ↑ Kalling, K., Tammiksaar, E. (2008). Eesti Teaduste Akadeemia. Ajalugu, arenguid, järeldusi. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
Kirjandus muuda
- Paul Ariste, "Prof. Julius Mark surnud" – ajaleht Tartu Riiklik Ülikool 08.05.1959
- Lauri Posti, "Julius Mark" (nekroloog) – Virittäjä (Helsingi), 1959, nr 3, lk 391–394 (separaat: Julius Mark E-kataloogis ESTER)
- Paul Ariste, "Julius Mark pedagoogina ja õpetlasena" – Keel ja Kirjandus 1987, nr 11, lk 676–679
- Paul Alvre, "Julius Mark 100" – Edasi 24.03.1990, lk 5
- Paul Alvre, "Julius Mark õpetlasena ja teadustöö organiseerijana" – Keel ja Kirjandus 1990, nr 3, lk 129–135
- Julius Mark, "Paar kildu eesti-ungari kultuurisuhetest". Kommentaarid ja selgitavad märkused: Paul Kokla – Keel ja Kirjandus 1995, nr 8, lk 554–556
- Paul Alvre, "Zum 110. geburtstag von Julius Mark" – Linguistica Uralica 2000/Dec, nr 4, lk 287–290
Välislingid muuda
- Julius Mark Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
- Julius Mark virtuaalnäitusel "Kolm keelemeest"