Joséphine de Beauharnais

Joséphine de Beauharnais (neiupõlvenimi Marie-Joséphe-Rose de Tascher de La Pagerie; 23. juuni 1763 – 29. mai 1814) oli keiser Napoleon Bonaparte'i esimene naine ning seega Prantsusmaa esimene keisrinna.

Keisrinna Joséphine

Joséphine'i abielu Napoleoniga oli tema teine abielu, tema esimene abikaasa Alexandre de Beauharnais giljotineeriti ning tema ise pandi Carmes'i vanglasse viis päeva pärast Alexandre'i hukkamist. Tema kaks Alexandre'ga saadud last olid kuninglikule suguvõsale tähtsad. Oma tütre Hortense'i kaudu on ta keiser Napoleon III vanaema. Poja Eugène'i kaudu on ta mitmete Rootsi ja Taani monarhi esiema. Belgia, Norra ja Luksemburgi kuninglikud suguvõsad on samuti tema järglased. Napoleonilt naine lapsi ei saanud, sellepärast lahutas Napoleon 1810. aastal temast ja abiellus Austria Marie Louisega.

Joséphine sai Napoleonilt arvukalt armastuskirju, paljud nendest on säilinud tänapäevani. Tema Malmaison'i palee on tähelepanuväärne selle roosiaia pärast. Joséphine oli rooside kogumisest vaimustatud ning kogus üle maailma erinevaid roosisorte.

Varajane elu ja esimene abielu

Marie-Joséphe-Rose de Tascher de La Pagerie sündis Les Trois-Îlet's Martinique'il jõuka valge kreooli peres, kellel oli suhkrurooistandus, millest on nüüdsest tehtud muuseum. Joséphine oli Joseph-Gaspard Tascheri (1735–1790) ja tema naise Rose-Claire des Verges de Sannois (1736–1807) vanim tütar.

Perekond sattus raskustesse pärast 1766. aastal Martinique'i rünnanud orkaane, mis nende suhkruistandust rüüstasid. Edmée (prantsuspäraselt Desirée), Joséphine'i isapoolne tädi, oli Prantsuse aristokraadi vikont François de Beauharnais' armuke. Kui François tervis hakkas halvenema, korraldas Edmée oma nõo Catherine-Desirée ja François' poja Alexandre abielu. See abielu oli Tascherite perekonnale äärmiselt kasulik. Kuid 12-aastane Catherine suri 16. oktoobril 1777, enne kui jõudis Martinique'ilt lahkuda. Edmée ei jätnud pulmi ära ja Alexandre naiseks sai Catherine-Desirée vanem õde Joséphine.

1779. aasta oktoobris reisis Joséphine isaga Prantsusmaale. Ta abiellus Alexandre'iga 13. detsembril 1779. Neil sündis kaks last: poeg Eugène de Beauharnais (1781–1824) ja tütar Hortense de Beauharnais (1783–1837) (1802. aastal abiellus ta Napoleoni venna Louis Bonaparte'iga). Joséphine'i ja Alexandre abielu ei olnud õnnelik, nad lahutasid ja lapsed jäid isa juurde Pentemont Abbey'sse. 2. märtsil 1794, Terrori võimu ajal, käskis Rahvapäästekomitee mehe arreteerida. Ta pandi Carmes vanglasse Pariisis. Joséphine, keda arvati samuti olevat revolutsioonivastaste liikumiste finantsiline toetaja, arreteeriti 18. aprillil. Edasi viidi ka tema Carmes vanglasse. Alexandre'le pandi süüks Mainzi piiramise vähest rahalist toetamist ning revolutsioonivastasust. Ta mõisteti surma. Ta hukati koos oma nõo Augustiniga 23. juulil 1794 Concorde'i väljakul (tollal Revolutsiooni väljakul). Viis päeva hiljem vabastati Joséphine vanglast, kuna Terror oli koos Maximilien Robespierre'iga langenud. Vabadusse lasti ta 27. juulil 1794. 1795. aastal lubas seadus talle Alexandre'lt võetud vara tagasi anda.

Abielu Napoleoniga

Joséphine de Beauharnais'l oli afääre mitme tolleaegse poliitiliste juhiga, kaasa arvatud Paul François Jean Nicolas Barras'ga. 1795. aastal tutvus ta endast kuus aastat noorema Napoleon Bonaparte'iga ja temast sai mehe armuke. Detsembris kirjutas mees talle: "Juba ärgates olen ma sind täis. Kujutis sinust ja eilse öö joovastav nauding pole minu meeltest kadunud." 1796. aasta jaanuaris palus Bonaparte naise kätt ja nad abiellusid 9. märtsil. Enne suhet Napoleoniga tunti naist Rose'ina, mees aga eelistas kutsuda teda Joséphine'iks ja naine võttis endale selle nime.

Napoleoni perekond ei suhtunud sellesse abielusse hästi. Nad olid vapustatud sellest, et Napoleon abiellus endast vanema lesega, pealegi olid tal lapsed. Eriti tigedad olid naise vastu Napoleoni ema ja õed, kuna nad tundsid end Joséphine'i seltskonnas kohmetult. Kaks päeva pärast pulmi pidi mees lahkuma, et Prantsuse väed Itaaliasse viia. Lahusoleku ajal saatis Napoleon Joséphine'ile mitmeid armastuskirju.

Pariisi maha jäetud Joséphine'il oli 1796. aastal afäär kena husaari Hippoclyte Charlesiga. Kui kuulujutud Napoleonini jõudsid, oli mees raevunud ja tema armastus Joséphine vastu polnud enam kunagi endine.

1798. aastal viis järjekordne sõjakäik Napoleoni Egiptusse. Selle sõjakäigu ajal oli Napoleonil afäär ühe nooremohvitseri naise, Pauline Fourès'ga, kes sai tuntuks kui "Napoleoni Kleopatra". Pärast seda afääri ei olnud Joséphine'i ja Napoleoni suhted enam kunagi endised. Mehe kirjades oli vähem armastust. Joséphine enam armukesi ei pidanud, kuid Napoleoni armuseiklused jätkusid. 1804. aastal ütles ta: "Võim on minu armuke."

1800. aasta detsembris oleks Joséphine peaaegu surma saanud. Napoleoni vastu kavatsetud Saint-Nicaise tee vandenõus oli tänava äärde käru alla pandud pomm. 24. detsembril otsustasid Joséphine ja Napoleon koos sõprade ja perega minna teatrisse Joseph Haydni ooperit vaatama. Seltskond reisis kahes tõllas: Joséphine oli koos oma tütre Hortense, raseda meheõe Caroline Murat ning kindral Jean Rappiga teises ning Napoleon oma seltskonnaga esimeses tõllas. Joséphine oli minekuga viivitanud, kuna oli tahtnud oma uut siidsalli õigesti kanda, Napoleon oma seltskonnaga oli juba lahkunud. Pomm plahvatas hetkel, mil Joséphine'i tõld sellest möödus. Plahvatus tappis mitu kõrvalseisjat, purustas tõlla aknad, klaasikild lõikas Hortense'i kätt. Kuna suuremaid vigastusi ei olnud, jätkati sõitu.

Prantsusmaa keisrinna

Keisrinna Joséphine'i vapp

Kroonimistseremoonia, mille viis läbi paavst Pius VII, toimus Notre-Dame'i katedraalis Pariisis 2. detsembril 1804. Eelnevalt koostatud protokolli järgi pidi Napoleon kõigepealt ennast kroonima ja seejärel Joséphine'ist keisrinna tegema. Veidi enne kroonimist leidis aset intsident, mis oleks nende kahe abielu peaaegu lõpetanud. Joséphine leidis Napoleoni voodist koos naise õuedaami Élisabeth de Vaudreyga, mille peale Napoleon ähvardas naisest lahutada, kuna too ei kinkinud talle järeltulijat. Tänu Joséphine'i tütrele Hortensele tüli lahenes.

Paari aasta pärast oli selge, et Joséphine ei saa enam lapsi ning Napoleon, kes oli ikka veel Joséphine'i armunud, kaalus tõsiselt lahutust. Otsustavaks sai see, kui Joséphine'i lapselaps Napoléon Charles Bonaparte, kes oli kuulutatud Napoleoni pärijaks, suri 1807. aastal kõridifteeriasse. Seejärel hakkas Napoleon koostama nimekirja sobivatest printsessidest. 30. novembril 1809 andis Napoleon õhusöögi ajal naisele teada, et Prantsusmaa huvides peab ta abielluma naisega, kes on suuteline talle järglase kinkima.

Joséphine oli lahutusega nõus ainult sellepärast, et keiser saaks oma kauaoodatud pärija. Lahutustseremoonia leidis aset 10. jaanuaril 1810 ning oli suurejooneline ja pühalik, kusjuures mõlemad osapooled lugesid teisele tõotusvande.

11. märtsil abiellus Napoleon vahendaja kaudu Austria Marie-Louisega. Ametlik tseremoonia toimus aprillis Louvre'is. Napoleon on Marie-Louise kohta öelnud, et abiellus "viljaka üsaga". Isegi pärast lahutust käis Napoleon Joséphine'ile peale, et ta säilitaks keisrinna tiitli. "See on minu tahe, et ta säilitaks keisrinna staatuse ega kahtleks minu tunnetes, et ta hoiaks mind kui oma parimat ja kallimat sõpra."

Hilisem elu ja surm

Pärast lahutust elas Joséphine Pariisi lähedal Malmaisoni lossis. Tema head suhted Napoleoniga, kes kunagi ütles, et ainsad, mis nende vahele tulla saavad, on naise võlad, ei katkenud. 1811. aasta märtsis tõi Marie-Louise ilmale kauaoodatud pärija, kellele Napoleon andis tiitli "Rooma kuningas". Kahe aasta pärast korraldas Napoleon Joséphine'i kohtumise noore printsiga, kelle pärast naine "oli valanud nii palju pisaraid".

Joséphine suri 29. mail 1814 Rueil-Malmaisoni linnas pärast jalutuskäiku tsaar Aleksandriga. Ta maeti Saint Pierre-Saint Pauli kirikusse, tema tütar Hortense on maetud tema kõrvale.

Napoleon sai Joséphine'i surmast teada Prantsuse ajakirja kaudu, kuna viibis ise Elba saarel eksiilis. Pärast uudist lukustas ta kaheks päevaks end oma tuppa ega tahtnud kedagi näha. Ta tunnistas Saint-Helena saarel oma sõbrale: "Ma armastasin Joséphine'i, aga ei austanud teda piisavalt." Hoolimata mitmest afäärist olid mehe viimased sõnad Saint-Helena surivoodil: "Prantsusmaa, armee, Joséphine." ("France, l'armée, tête d'armée, Joséphine.")