Vikipeedia

John Steinbeck

Ameerika Ühendriikide kirjanik

John Steinbeck (27. veebruar 1902 Salinas – 20. detsember 1968 New York) oli USA kirjanik. Tema tuntumad teosed on Pulitzeri preemia saanud "Vihakobarad", "Hommiku pool Eedenit" ning "Hiirtest ja inimestest". 1962. aastal pälvis Steinbeck Nobeli kirjandusauhinna.

John Steinbeck
John Steinbeck (1939)
Sündinud 27. veebruar 1902
Salinas, California
Surnud 20. detsember 1968
New York
Elukutse kirjanik
Tuntud teoseid
Tunnustus
Autogramm

Elukäik muuda

 
132 Central Avenue, Salinas, California, USA. Steinbecki lapsepõlvemaja

John Ernst Steinbeck sündis USA California osariigis. Temas voolas saksa ja iiri verd. Lapsena elas Steinbeck väikses maakohas ja veetis suved rantšodes töötades. Seal puutus ta kokku ka immigrantidest töölistega ning sai aimu immigrandielu raskustest ja elu pahupoolest. Hiljem käsitles ta neid teemasid ka oma teostes, näiteks romaanis "Hiirtest ja inimestest".

1919. aastal hakkas John Stanfordi ülikoolis bioloogiat õppima, 1925. aastal visati ta ülikoolist välja ning pidi leiba teenima väga erinevates ametites. Californias kalakasvanduses töötades tutvus ta Carol Henninguga. Steinbeck ja Henning abiellusid 1930. aasta jaanuaris ning elasid Steinbecki isa suvilas. Tänu vanemate poolt tagatud tasuta elamisele ja rahalisele abile sai Steinbeck viimaks kirjutamisele keskenduda.

1942. aastal lahutati Steinbecki ja Henningu abielu. Samal aastal abiellus Steinbeck Gwyndolyn Congeriga.[1] Sellest abielust sündisid Steinbecki pojad Thomas Myles Steinbeck (1944–2016) ja John Steinbeck IV (1946–1991).

1943. aastal osales Steinbeck teises maailmasõjas sõjakorrespondendina. Ta viibis Vahemere ümbruses, kuid sai 1944. aastal Põhja-Aafrikas vigastada ja pöördus tagasi koju.

1948. aastal lahutati ka Steinbecki teine abielu. Samal ajal suri tema hea sõber Ed Ricketts ning Steinbecki sõnul põhjustas see sügavat depressiooni.

1949. aastal tutvus Steinbeck Elaine Scottiga, kellest sai kirjaniku kolmas abikaasa. See abielu kestis kuni mehe surmani 1968. aastal. Steinbeck suri südamerikke tõttu ning vastavalt kirjaniku soovile tema põrm tuhastati. Urn maeti Salinase kalmistule Steinbecki vanemate lähedusse. 2004. aastal maeti sinna ka Elaine Steinbeck.

Kirjanduslik tegevus muuda

 
Steinbecki keskus (Salinas, California, USA) on ainus ühe kirjaniku muuseum USA-s

Steinbecki ideoloogilises mõttes mõnevõrra heitliku, ent alati meisterliku loomingu võlu seisneb tema humaanses ja targas lähenemises oma kangelastele, kodanikutunde erksuses, psühholoogilise haarde sügavuses ja võrratus, põhiliselt leebes huumoris, mis tihti teravneb lõikavaks irooniaks. Tema teoseid läbivale loodusromantikale sekundeerib kohatine kaldumine idüllilisusse ja sentimentaalsussegi. Kogu tema loomingut ilmestab usk püsivaisse väärtustesse ja nende otsimine kalestuvas nüüdismaailmas.

Steinbecki esimene kriitikute tunnustuse pälvinud romaan oli 1935. aastal ilmunud "Tortilla kõrgendik" (Tortilla Flat; e.k. ka "Tortilla Flati agul"). Teos kirjeldab kodutute noorte meeste seiklusi Montereys pärast esimest maailmasõda. Steinbeck võrdleb neid iroonilises võtmes müütiliste rüütlitega, kes ei hooli Ameerika ühiskonna kommetest ja moraalinormidest ning kelle elu keskmes on vein ja lõbustused. Teose ainetel valmis 1942. aastal ka samanimeline film.

1937. aastal ilmunud "Hiirtest ja inimestest" on traagiline lugu kahe immigrandist töölise elust ja unistustest. 1962. aasta Nobeli auhinna tseremoonial kirjeldati teost kui "väikest meistriteost"[2] Ka romaani põhjal valminud teatrilavastust saatis suur edu. Steinbeck keeldus lavastust vaatamast, öeldes, et tema enda ettekujutus teosest on juba täiuslik ja see, mida ta laval näeks, oleks igal juhul pettumus. 1939. aastal valmis Hollywoodis ka samanimeline film.

Edule järgnes 1939. aastal "Vihakobarad", mida peetakse Steinbecki parimaks teoseks. Ilmumise aastal oli tegu suurima läbimüügiga ilukirjandusraamatuga USA-s. Romaan põhineb Steinbecki kirjutatud ajaleheartiklitel, mis käsitlesid immigrantidest töölisi. 1940. aastal pärjati teos Pulitzeri preemiaga.[3] Romaani põhjal valmis ka film, mille peaosaline Henry Fonda oli nomineeritud parima näitleja Oscarile.

"Vihakobarad" pälvis ka negatiivset vastukaja. Selle põhjuseks olid Steinbecki poliitilised vaated, kapitalismi negatiivses võtmes kirjeldamine ning tööliste raskustele kaasatundmine. 1939. augustis keelati teos riigi rahastatavates koolides ja raamatukogudes, ning väideti, et romaan on ebasünnis ega kajasta riigis valitsevat olukorda adekvaatselt. Keeld kestis 1941. aasta jaanuarini.

Ed Ricketts muuda

1930. ja 1940. aastatel mõjutas Ed Ricketts oluliselt Steinbecki loomingut. Nad võtsid sageli ette väikseid reise California rannikul, et Steinbeckile kirjutamisest puhkust anda, ning kogusid loodusmeeneid, mida Ricketts elatise teenimiseks müüs. Ricketts on mitme Steinbecki tegelase prototüüp, näiteks on tema pealt sündinud Ricketts Doc romaanis "Karbitänav". Sel perioodil käsitles Steinbeck oma teostes sageli ka looduse ja ökoloogiaga seotud teemasid.[4] Rickettsi eluloo autori hinnangul langes Steinbecki teoste tase pärast Rickettsi surma 1948. aastal. Ainsaks erandiks pidas ta romaani "Hommiku pool Eedenit".

Teine maailmasõda muuda

1943. aastal töötas Steinbeck Teises maailmasõjas New York Herald Tribune'i sõjakorrespondendina. Steinbeck naasis sõjast mitme šrapnellihaava ja psüühilise traumaga. Nagu ikka, ravis Steinbeck end kirjutamisega. Näiteks kirjutas ta Alfred Hitchcocki filmile "Päästepaat" (Lifeboat, 1944) stsenaariumi. Hiljem nõudis Steinbeck oma nime eemaldamist filmi lõputiitritest, sest tema arvates oli filmi lõppversioonil rassistlik alatoon. 1945. aastal kirjutas Steinbeck koos Jack Wagneriga filmi "A Medal for Benny" stsenaariumi. 1945. aastal valmis romaan "Karbitänav" (Cannery Row), mis oli inspireeritud Steinbecki koduigatsusest Monterey järele. Teos osutus nii populaarseks, et 1958. aastal nimetati selle tegevuspaik – Ocean View Avenue Montereys – ümber Cannery Row'ks.

Pärast sõja lõppu kirjutas Steinbeck jutustuse "Pärl", mis samuti kinolinale jõudis. Filmivõtetel Mehhikos sai Steinbeck inspiratsiooni ka järgmise filmistsenaariumi jaoks. "Viva Zapata" režissöör oli Elia Kazan ning peaosi mängisid Marlon Brando ja Anthony Quinn (kes sai 1952. aastal rolli eest parima kõrvalosa Oscari).

New York muuda

1950. aastal abiellus Steinbeck viimast korda. 1952. aastal hakkas ta kirjutama romaani "Hommiku pool Eedenit". Steinbeck pidas seda oma parimaks romaaniks. Koostöös režissöör Elia Kazaniga jõudis "Hommiku pool Eedenit" ka kinolinale. Selles filmis tegi oma esimese suurema filmirolli James Dean.

"Teekond Charley'ga" on reisikiri, mis kirjeldab Steinbecki ja tema puudli Charley reisi Ameerikas 1960. aastal. Selles teoses tunneb Steinbeck kahetsust kaotatud nooruse ja juurte pärast. Ühtlasi kiidab ja kritiseerib ta Ameerikat. Steinbecki poja Tomi sõnul võttis isa reisi ette, sest teadis, et on suremas ning soovis veel viimast korda Ameerikat näha.

Steinbecki viimaseks jäänud romaan "Me tusameele talv" ilmus 1961. aastal. Teos räägib Ameerika Ühendriikide moraalsest allakäigust peategelase Ethani silmade läbi. Teos ei pälvinud kriitikute tunnustust. Kuigi paljud said aru romaani olulisusest, oldi siiski pettunud, et teos ei sarnanenud "Vihakobaratega". Kuue viimase eluaasta jooksul ei kirjutanud Steinbeck enam ühtegi romaani. Arvatakse, et põhjuseks oli viimasele romaanile osaks saanud jahe vastuvõtt ja kriitikute protest pärast Steinbeckile Nobeli auhinna määramist.

1964. aastal pälvis Steinbeck riigi ühe kõrgeima autasu – Presidendi Vabadusmedali.

Teosed muuda

Romaanid muuda

Reisikirjad muuda

  • "Teekond Charley'ga. Ameerikat otsimas"

Jutustused muuda

  • "Pärl"

Teosed eesti keeles muuda

Tunnustus muuda

Viited muuda

  1. ↑ Fensch, T. (2002). Steinbeck and Covici. New Century Books. Lk lk.33. ISBN 978-0-930751-35-7.
  2. ↑ NobelPrize.org (Vaadatud 9.04.12)
  3. ↑ Pulitzeri kirjandusauhinna võitjad
  4. ↑ Bruce Robisoni arvustus Eric Enno Tamme raamatu "Beyond the Outer Shores: The Untold Odyssey of Ed Ricketts, the Pioneering Ecologist who Inspired John Steinbeck and Joseph Campbell" kohta, American Scientist, vol. 92, no. 6 (November–Detsember 2004), lk. 1: Mavericks on Cannery Row

Kirjandus muuda

  • Erna Siirak, "John Steinbeck eesti lugeja laual" – Looming 1964, nr 11, lk 1735–1743
  • Urve Lehtsalu, "Steinbecki kõnekujundid eesti keeles" (tõlkearvustus) – Keel ja Kirjandus 1966, nr 4, lk 251–255
  • "20. sajandi väliskirjandus", Valgus, Tallinn 1971, lk 582–586

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=John_Steinbeck&oldid=6438790"