Vikipeedia

John Singer Sargent

Ameerika Ühendriikide maalikunstnik (1856–1925)

John Singer Sargent (12. jaanuar 1856 Firenze – 14. aprill 1925 London) oli Ameerika Ühendriikide kunstnik, kes elas nii Itaalias, Prantsusmaal kui ka Inglismaal.

John Singer Sargent
Autoportree, 1906, Uffizi galerii, õli lõuendil
Sündinud 12. jaanuar 1856
Firenze, Itaalia
Surnud 14. aprill 1925
London, Inglismaa
Rahvus ameeriklane
Tegevusala maal
Kunstivool realism, impressionism
Tuntud teoseid "Madame X", "Nelk, liilia, liilia, roos", "Thomas E. McKelleri akt"

Sargent lõi oma loomingu kõrgajal umbes 900 õlimaali ja rohkem kui 2000 akvarelli, rääkimata lugematust hulgast visanditest ja söejoonistustest. Meisterlikult teostatud portreed tõid talle tiitli "oma ajastu Van Dyck".[1] Tema tuntumate teoste hulka kuuluvad "Madame X", "Edward Darley Boiti tütred", "Thomas E. McKelleri portree", "Nelk, liilia, liilia, roos".

Elukäik muuda

Ameerika Ühendriigid muuda

Sargentide perekonna juured ulatuvad Uus-Inglismaale. Tema vanaisa Winthrop Sargent IV pärines ühest vanimast koloniaalperest, kes pärast kaubaveoäriga põrumist kolis koos perega Massachusettsist Philadelphiasse. Seal sai tema pojast Fitzwilliam Sargentist arst, kes 1850. aastal abiellus eduka kaupmehe tütre Mary Newbold Singeriga. 1854. aasta hilissuvel kolis paar Philadelphiast Euroopasse, lootes leida paremat kliimat ja ka lohutust oma esimese lapse surmast aasta tagasi. Kuigi kolimine Euroopasse pidi olema ajutine, võtsid nad peatselt väljarännanute staatuse. Nende poeg John Singer Sargent sündis 1856. aastal.[2]

Itaalia muuda

Itaalias jagas Sargentide perekond oma aega Firenze, Rooma, Nizza ja Alpide vahel.[2] Kooli asemel õpetati Sargenti kodus[2] ning ajaks, mil poiss sai 11-aastaseks, rääkis ta vabalt prantsuse ja itaalia keelt. Nii tema kui ka ta kaks õde õppsid klaverimängu ning käisid tantsutundides. Sellal kui Sargenti isa lootis, et pojast saab Ameerika mereväelane, mõistis ema, et pojast saab kunstnik.[3] Sargenti esimene kokkupuude ametliku kunstiharidusega oli 1873.–1874. aasta talvel Firenze Accademia di Belle Artis.[2]

Prantsusmaa muuda

1874. aastal kolis Sargentide pere Pariisi, kus John asus õppima Charles Auguste Émile Carolus-Durani ateljees. Carolus-Durani eeskujul õppis Sargent maalima ilma eelnevalt lõuendile visandit tegemata. Rõhk oli valguse jäädvustamisel, selle murdumiste, väreluse ja pidevate muutuste otsimine, mitte selgepiiriliste värvimassiivide maalimisel.[3] Ateljees seati eeskujudeks Frans Halsi, Rembrandti, Anthonis van Dycki ja Velazqueze maalilaad.[2] 1879. aasta sügisest ei osalenud Sargent enam regulaarselt õppetöös ning alustas reisiperioodi, mil tutvus vanade meistrite teostega ning kogus ideid uute maalide jaoks. Reisidega ilmusid tema portreede sekka ka olustikumaalid, mille päikeseküllased maalipinnad kõnelesid Claude Monet' mõjust, kellega Sargent oli kohtunud impressionistide teise näituse ajal. Vahemikus 1877–1882 osales Sargent mitmetel Pariisi Salongi näitustel ning teenis oma teostega palju kiitust ja tähelepanu.[2] Tema kuulsaim maal "Madame X", tuntud ka kui "Madame Gautreau", valmis konkreetse tellimuseta. Hoolimata maali uudsusest oli see 1884. aastal Salongi esitatud teos succès de scandale, kutsudes esile kriitika Sargenti ükskõiksuse tõttu traditsiooniliste pooside, ruumilise modelleerimise ja käsitluse suhtes.[2] See teos, mis tõi endaga kaasa pigem kurikuulsust kui kuulsust, sai otsustavaks tõukeks Sargenti Inglismaale kolimisel.

Inglismaa muuda

1886. aasta kevadel kolis Sargent Londonisse, kuhu jäi oma elu lõpuni. Kartes Sargenti stiili, mida samastati "Madame X-iga", polnud inglise patroonid kohe varmad tellimusi esitama. Sargenti üks ambitsioonikamaid teoseid "Nelk, liilia, liilia, roos" purustas aga 1887. aastal inglise kriitikute kahtlused[2] ning selle suureformaadilise maali, mis kujutas kahte noort tüdrukut Inglise aias laternaid süütamas, ostis kohe Tate'i muuseum.[1] Sajandivahetusele järgnenud aastatel väsis Sargent tellimustöödest ning täitis oma aega akvarellimaaliga, milles saavutas veel enne oma surma tuntuse. Teine pool tema ajast kulus Bostoni Raamatukokku loodavale seinamaalingute sarjale[2], mille pealkirjaks sai "Religiooni triumf".[1] Samuti tegeles ta Harvardi ülikoolis paiknevasse Harry Elkins Wideneri Memoriaalraamatukogusse loodava sarja lõpetamisega.[2]

Isiklik elu muuda

Kuigi Sargent oli väga kinnine, levivad jutud tema kirevast eraelust Pariisis ja Veneetsias. Ka on tõstatatud küsimus tema seksuaalse sättumuse kohta, milleks annab põhjust tema lähedane suhe prints Edmond de Polignaci ja krahv Robert de Montesquiouga.[1] Sargenti sõpruskonda kuulusid ka mitmed kunstnikud, nagu Dennis Miller Bunker, Carroll Beckwith, Edwin Austin Abbey, kellega Sargent töötas Bostoni raamatukogu seinamaalide kallal, Francis David Millet, Wilfrid de Glehn, Jane Emmet de Glehn ja Claude Monet. Sargentil kujunes Pariisis elukestev sõprus Paul César Helleuga, keda ta koos tema abikaasaga mitu korda maalis.[1]

 
"Albert de Belleroche'i portree", 1883, Sargenti isiklik kogu[4]

Eriliseks võib pidada Sargenti sõprust temast kaheksa aastat noorema Albert de Belleroche'iga, kes samuti Carolus-Durani käe all õppis. Pärast kohtumist 1882. aastal said nad kohe sõpradeks ning nende vahel kujunes romantiline sõprus – sügavalt emotsionaalne, ent vooruslik suhe, mis oli 19. sajandil üsnagi tavaline. Oma südamlikes kirjades kutsus Sargent Belleroche'i kullakeseks. Sargent maalis Belleroche'i mitu korda ning üks mehe portree rippus tema Londoni kodu söögitoa seinal.[5]

Looming muuda

Ajal, mil ülejäänud kunstimaailm tegeles impressionismi, fovismi ja kubismiga, jäi Sargent kindlaks omapärasele realismile. Tema loomingus leiab inglise suurtele portretistidele Thomas Gainsborough'le, Joshua Reynoldsile ja Thomas Lawrence'ile omast elegantsi ja vormikindlust, mille kaudu edasi anda luksuslikku ja hiilgavat liikumist. Tema joone- ja värvikäsitlus tõstis esile modellide individuaalsust, samas jättes modellid ebatäiuslikuks.[1] Just sel põhjusel võrreldakse Sargenti tema eeskuju Velazquezega. Kahe kunstniku sarnasust on eriti tunda 1882. aastal valminud maalil "Edward Darley Boiti tütred", mis sarnaneb Velazqueze "Las Meninasega".[1]

Sargenti stiili iseloomustab maalitavate subjektide läheduse ja kauguse paradoksaalne suhe. Tema eluküllaseid teoseid saadab õrn eemalolek ja eraldatus, mida rõhutab teatraalsete kostüümide ja pooside valik. Sargenti portreed kannavad endas nii selgust kui ka mõistatust, tema kujutatud subjektid peidavad endas varjatud siseelu ja kaugust. Selline poosi ja ilme, siseelu, vaoshoituse ja lõtvuse vastandumisel põhinev maalilaad annab Sargenti parimatele portreedele dramaatilise jõu ja värskuse.[3] Teistel puhkudel saadab tema teoseid aga kummaline tuimus, justkui asuks Sargenti maailm meie omast eraldi. Sellisel juhul mõjuvad teosed pigem vahendina raha teenimiseks või lihtsalt tellimuse täitmisena. Kuigi Sargenti maalidel kujutatud naised on kaunilt riietatud ja suurepärase elutunnetusega, on see elu poseeritud, Sargenti poolt lavastatud. Naised Sargenti maalidel võivad mõjuda seksuaalselt, kuid ka see on kummaliselt kunstlik. Samas iseloomustab Sargenti mehi seksuaalsuse täielik puudumine, need üleolevad kujud oleksid kui ülikondades sündinud, silmis eemalolev pilk, võim libisemas sõrmede vahelt.[3] Sellisele meeste kujutamise viisile vastanduvad Sargenti loodud visandilehed meestest. Need aktid kujutavad mehi veidrate nurkade alt, mõne poos sarnaneb kunstiajaloolase Bram Dijkstra "murtud selgadega nümfide" kirjeldusega, mida Dijakstra kasutas 19. sajandil maalitud vuajeristlike naismaalide kohta. Visanditel kujutatud mehed on üleslükatud vaagnate ja nõgusate selgadega, pea kuklasse heidetud.[6]

1880. aastatel olid mitmed Sargenti teosed väljas ka Salongis. Need olid maalid, mis enamjaolt kujutasid täispikkuses naisi: "Madame Edouard Pailleron", 1880; "Madame Ramón Subercaseaux", 1881 ja "Naine roosiga", 1882.[1] Sargenti loomingu hulka kuulub ka sari Robert Louis Stevensonist, millest teine "Robert Louis Stevensoni ja abikaasa portree", 1885, on üks tema tuntumaid maale. Samuti on ta maalinud Ameerika Ühendriikide presidente Theodore Roosevelti ja Woodrow Wilsonit.[1]

Oma loomingu kõrgajal lõi Sargent umbes 900 õlimaali ja rohkem kui 2000 akvarelli, rääkimata lugematust hulgast visanditest ja söejoonistustest. 1907. aastast alates loobus ta portreede maalimisest ning keskendus maastikele. Loomingu hilisemal perioodil tegeles ta ka skulptuuriga.[1] Sageli kujutab ta reisidel kohatud maastikke, mis on maalitud lustliku voolavusega.[1]

Meisterlikult teostatud portreed tõid talle tiitli "oma ajastu van Dyck". Vaimustust Sargenti teoste suhtes ei jaganud siiski kõik, näiteks avaldas kunstnik Walter Sickert temast satiiriteose "Sargentolatry".[1]

Tähtsamad teosed muuda

"Madame X" muuda

 
J. S. Sargent ateljees

"Madame X-i" modelliks on ameerika päritolu rikka prantsuse ärimehe abikaasa Virginie Gautreau. Gautreau kannab provotseerivat, sügava lõikega kleiti, mis paljastab veatu, portselanina kumava naha, peene piha ja esiletungivad rinnad.[7] Gautreau välimusele olid iseloomulikud hennaga värvitud juuksed, tugevalt värvitud kulmud, punakaks toonitud kõrvad ja puuderdatud nahk. Kuulujuttude järgi segas ta oma puudrisse lillat tinti ning tarvitas arseeniga rikastatud vahvleid, muutmaks oma nahka läbipaistvaks ja jumet sinakaks.[5] Maali esialgsel variandil on Gautreau kleidi üks õlapaeltest alla vajunud. Tema Vana-Kreeka stiilis üles sätitud soengusse on Sargent asetanud poolkuu sümboli, mis viitab kuu- ja jahijumalanna Dianale.[7] Ent see ei pruugi olla ainus põhjus maali salapärasuse ja jõulise energia taga. Gautreauga samal ajal tegeles Sargent ka oma sõbra Belleroche'i visandamise ja maalimisega ning ei saa välistada, et Sargent nägi Gautreaus meest, kellesse kiindunud oli. See seletaks ka "Madame X-i" androgüünseid elemente ja maali otsekohest seksuaalsust.[5] Kuigi kriitikud pidasid naist maalil laibalikuks ja lausa kõdunevaks, on maalis säilinud Gautreau elulisus. Tundub, nagu võiks naine maalilt vaatajate sekka jalutada. Kirjas Metropolitani muuseumile, kes "Madame X-i" maali osta soovis, on Sargent seda üheks oma parimaks tööks nimetanud.[5]

"Thomas E. McKelleri akt" muuda

"Thomas E. McKelleri akt" valmis 1917.–1920. aasta paiku ning kujutab lihtsat hotelli liftioperaatorit. Avaliku erootilisuse poolest sarnaneb see teos visandatud meesaktidega[3]. Töös paljastub keerukas ja läbimõeldud tunnetuslaad, mida kunstnik mehe füüsise ja sensuaalsuse kujutamisel kasutas.[1] Sarnaselt meesaktidega polnud ka see teos mõeldud avalikkuse silmadele ning kerkis esile alles 1955. aastal.[3]

"Religiooni võit" muuda

1890. aastatel telliti Sargentilt Bostoni uue raamatukogu (arhitektid Charles Follen McKim ja Stanford White) seinamaalingute sari. Selle loomisega ta järgmised 30 aastat tegeleski. Seinamaalid olid ette nähtud suurele kolmanda korruse võlvitud galeriile, mis asus raamatukogu peatreppide lõpus. Tööga soovis ta demonstreerida oma renessanss-stiilis maalimise oskusi ning valis oma sarja teemaks religiooni võiduloo. See kujutas Lääne tsivilisatsiooni evolutsiooni läbi religiooni – antiikaja paganatest kuni kristluse saabumiseni. Töö jäi lõpetamata.[7]

"Nelk, liilia, liilia, roos" muuda

See teos üks väheseid Sargenti välitingimustes loodud impressionistlikus laadis maale. Inspiratsiooni maali loomiseks sai Sargent paadiga mööda Thamesi jõge sõites, kui nägi Hiina laternaid puude ja liiliate vahel rippumas. Maali pealkiri tuleneb helilooja Joseph Mazzinghi laulust "Pärg", milles küsitakse: "Kas oled näinud mu Florat siit möödumas?" ja vastatakse: "Nelk, liilia, liilia, roos."[8]

"Edward Darley Boiti tütred" muuda

Teos esitati Salongi näitusele 1883. aastal. Selle kompositsiooni on kritiseeritud teoses valitseva tühjuse tõttu – lage tuba, kus asuvatel lastel puudub omavaheline suhe, neid ühendavaks elemendiks on vaid maal ise. Sellest hoolimata on see teos suure kiituse osaliseks saanud. Boiti tütarde maali puhul tuuakse sageli välja Velazqueze mõju Sargentile: sügavus, tumedad toonid, kauguses paiknev valgusallikas.[9]

Tunnustus muuda

Galerii muuda

  •  
    "Nelk, liilia, liilia, roos", 1885-86, Tate'i galerii, London, õli lõuendil, 174 × 154 cm.[10]
  •  
    "Madame X" 1883-84, Metropolitani muuseum, New York, õli lõuendil, 209 × 110 cm[11]
  •  
    "Dr. Pozzi kodus", 1881, Armand Hammeri kollektsioon, Los Angeles, õli lõuendil, 205 × 112 cm [12]
  •  
    "Naalduv meesakt", u 1890-1915, Harvard, süsi sininsel veržee paberil, 47,6 × 62,4 cm.[13]
  •  
    "Tommid suplevad", 1918, Metropolitani muuseum, New York, akvarell ja grafiit, 38,9 × 52,7 cm [14]
  •  
    "Thomas E. Mckelleri akt", 1917-20, Bostoni Kaunite Kunstide muuseum, õli lõuendil, 125,73 × 84,45 cm [15]
  •  
    "Achesoni õed" 1902, Denvonshire'i kollektsioon, Chatsworth, õli lõuendil, 269,2 × 198 cm.[16]
  •  
    "Mrs. Friske Warren ja tütar Rachel", 1903, Bostoni Kaunite Kunstide muuseum, õli lõuendil, 152,4 × 102,55 cm.[17]
  •  
    "Claude Monet maalimas", u 1885, Tate'i galerii, London, õli lõuendil, 54 × 64,8 cm.[18]
  •  
    "Naine päevavarjuga", 1900, Montserrati muuseum, akvarell, 53 × 40 cm [19]
  •  
    "Puhkehetk", 1911, Washingtoni Rahvusgalerii, Washington, õli lõuendil, 63,8 × 76,2 cm[20]
  •  
    "Austrite korjajad Cancale'i rannal", 1878, Corcorani Kunsti galerii, Washington, õli lõuendil, 96,8 × 123,2 cm.[21]
  •  
    "El Jaleo" 1882, Isabella Stewart Gardneri muuseum, Boston, õli lõuendil, 237 × 352 cm.[22]
  •  
    "Edward Darley Boiti tütred", 1882, Bostoni Kaunite Kunstide muuseum, Boston, õli lõuendil, 222 × 222 cm [23]
  •  
    "Leedi Agnew portree", 1892-93, Šotimaa Rahvusgalerii, Edinburgh, õli lõuendil, 124,5 × 99,7 cm[24]
  •  
    "Malemäng", 1907). Harvardi klubi, New York, õli lõuendil, 70 × 55 cm

Viited muuda

  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 Johnsingersargent (s.a). "Biography of Sargent". Johnsingersargent. Vaadatud 29.12.2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Aeg= (juhend)
  2. ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 Barbara H. Weinberg (2004). "John Singer Sargent (1856–1925)". The Metropolitan Museum of Art. Vaadatud 29.12.2018.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Colm Tóibķn (2015). "The secret life of John Singer Sargent". The Telegraph. Vaadatud 29.12.2018.
  4. ↑ Curiator (2018). "Albert de Belleroche1883 by John Singer Sargent". MCH Group | Curiator. Vaadatud 29.12.2018.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Gioia Dilibertomay (2003). madame-x-actually-a-mister.html "Sargent's Muses: Was Madame X Actually a Mister?". Art/Architecture. Vaadatud 29.12.2018. {{netiviide}}: kontrolli parameetri |URL= väärtust (juhend)
  6. ↑ Patricia Failing (2001). "The Hidden Sargent". Artnews. Vaadatud 29.12.2018.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 David Bjelajac (2001). American Art. A Cultural History. London: Calmann & King Ltd. Lk 268.
  8. ↑ Emil Krén and Daniel Marx (s.a). "Carnation, Lily, Lily, Rose". Web Gallery of Art. Vaadatud 30.12.2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Aeg= (juhend)
  9. ↑ Natasha Wallace (s.a). "John Singer Sargent's Daughters of Edward Darley Boit". John Singer Sargent Virtual Gallery. Vaadatud 30.12.2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Aeg= (juhend)
  10. ↑ Emil Krén and Daniel Marx. (s.a). "Author: john singer sargent". Web Gallery of Art. Vaadatud 29.12.2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Aeg= (juhend)
  11. ↑ Emil Krén and Daniel Marx. (s.a). "Author: john singer sargent". Web Gallery of Art. Vaadatud 29.12.2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Aeg= (juhend)
  12. ↑ Emil Krén and Daniel Marx. (s.a). "Author: john singer sargent". Web Gallery of Art. Vaadatud 29.12.2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Aeg= (juhend)
  13. ↑ Natasha Wallace (s.a). "John Singer Sargent's Reclining Male Nude; Nicola D'Inverno". John Singer Sargent Virtual Gallery. Vaadatud 31.12.2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Aeg= (juhend)
  14. ↑ The Metropolitan Museum of Art (s.a). "Tommies Bathing". The Metropolitan Museum of Art. Vaadatud 29.12.2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Aeg= (juhend)
  15. ↑ Natasha Wallace (s.a). "John Singer Sargent's Nude Study of Thomas E. McKeller". John Singer Sargent Virtual Gallery. Vaadatud 29.12.2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Aeg= (juhend)
  16. ↑ Natasha Wallace (s.a). "John Singer Sargent's Acheson Sisters (Ladies Alexandra, Mary and Theo Acheson)". John Singer Sargent Virtual Gallery. Vaadatud 31.12.2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Aeg= (juhend)
  17. ↑ Natasha Wallace (s.a). "John Singer Sargent's Mrs. Fiske Warren (Gretchen Osgood) and Her Daughter Rachel". John Singer Sargent Virtual Gallery. Vaadatud 31.12.2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Aeg= (juhend)
  18. ↑ Natasha Wallace (s.a). "John Singer Sargent's Claude Monet Painting". John Singer Sargent Virtual Gallery. Vaadatud 31.12.2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Aeg= (juhend)
  19. ↑ Natasha Wallace (s.a). "John Singer Sargent's Lady with parasol". John Singer Sargent Virtual Gallery. Vaadatud 29.12.2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Aeg= (juhend)
  20. ↑ Natasha Wallace (s.a). "John Singer Sargent's Repose (Nonchaloire)". John Singer Sargent Virtual Gallery. Vaadatud 29.12.2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Aeg= (juhend)
  21. ↑ Natasha Wallace (s.a). "John Singer Sargent's Oyster Gatherers of Cancale". John Singer Sargent Virtual Gallery. Vaadatud 31.12.2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Aeg= (juhend)
  22. ↑ Natasha Wallace (s.a). "John Singer Sargent's El Jaleo". John Singer Sargent Virtual Gallery. Vaadatud 30.12.2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Aeg= (juhend)
  23. ↑ Emil Krén and Daniel Marx (s.a). "Author: john singer sargent". Web Gallery of Art. Vaadatud 29.12.2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Aeg= (juhend)
  24. ↑ Natasha Wallace (s.a). "John Singer Sargent's Lady Agnew of Lochnaw". John Singer Sargent Virtual Gallery. Vaadatud 29.12.2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Aeg= (juhend)

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=John_Singer_Sargent&oldid=6373863"