John Maata

John Maata (24. detsember 1166 või 1167 Oxford – 18/19. oktoober 1216 Nottinghamshire, Inglismaa) oli Inglismaa kuningas, Iirimaa lord, Normandia ja Akvitaania hertsog ning Anjou krahv 27. mai 1199 – 19. oktoober 1216.

John Maata
Lapsed	Henry III, Richard Cornwallist
Pereliikmed	Richard I

„By the Grace of God, King of England, Lord of Ireland, Duke of Normandy and Aquitaine, and Count of Anjou
(Dei Gracia Rex Anglie Dominus Hibernie Dux Normannie et Aqitannie Comes Andegavie)
Tiitel- krahv Mortain“

John tõusis troonile pärast vanema venna Richard I Lõvisüda surma 1199. aastal. 1202. aastal kuulutas Prantsusmaa kuningas Philippe II John Maata reeturvasalliks (John Maata abiellus ühe oma vasalli kihlatuga, Gloucesteri krahvinna Isabellaga) ja vallutas tema läänid Prantsusmaal. Philippe II suurendas oma domeeni alad Prantsusmaal kahekordseks, Normandia, Anjou, Bretagne jm Loire’i jõest põhja poole jäävate alade arvel. Nende alade kaotamisega lõppes ka Plantagenetide suurriik.

Vastuolud paavstiga

Canterbury peapiiskopi Hubert Walteri surma järel 13. juulil 1205 valis rühm munki tema järglaseks alamprior Reginaldi. Inglise piiskopid ei tunnustanud munkade valikut ja saatsid oma esindaja paavsti juurde. 11. detsembril 1205 peeti uued peapiiskopi valimised, mille alusel sai peapiiskopiks John de Gray, keda tunnustas ka Inglismaa kuningas John Maata.

John Maata

Paavst Innocentius III toetas munki, kuid kuulutas mõlemad valimised kehtetuks, ehkki kuningas pakkus paavstile 3000 marka, et ta tunnustaks Grayd peapiiskopina. Paavst kutsus Roomas viibivad Canterbury mungad kokku ja soovitas neil valida peapiiskopiks oma endise õpingukaaslase Stephen Langtoni, kes valiti ametisse ja pühitseti paavsti poolt 17. juunil 1207. Kuningas John ei tunnustanud Canterbury peapiiskopiks saanud Langtoni ja ajas Canterbury mungad nende valdustest minema, mistõttu Innocentius III pani 24. märtsil 1208 Inglismaa interdikti alla, ekskommunitseeris novembris 1209 kuninga ja tagandas ta 1212 ametist. 13. mail 1213 palus kuningas absolutsiooni ja sai pärast seda paavsti vasalliks.

Vastuolud Philippe II-ga

Paavst andis Prantsusmaa kuningale Philippe II Auguste'ile korralduse John ametist kõrvaldada. Flandria krahvid olid Prantsusmaa kuninga vasallid vasallivaldustega Schelde jõest läänes (Krooni-Flandria, Kroonvlaanderen) ning ka Saksa kuninga vasallid vasallivaldustega Schelde jõest idas (Keiserlik Flandria, Rijksvlaanderen) Saksa-Rooma riigi territooriumitel. Kui Philippe II ähvardas tungida Inglismaale, liikus Philippe II oma vasallidega Bretagne'i, Normandia, Burgundia ja Akvitaaniast Flandria krahvkonda, karistamaks invasioonitoetusest keeldunud Flandria krahvi. Philippe II liikus kuni Brugge linnani, kus kohtus oma invasioonilaevastikuga. Philippe II oli hakanud Dammes ehitama suurt laevastikku, et sellega Inglismaad vallutama minna. Kuid Inglismaa kuningas John Maata sai sellest teada ja otsustas anda ennetava löögi. 30. mail saabus 500-laevaline Inglise laevastik Dammesse, kus Prantsusmaal oli 1700 sõiduvalmis ja täieliku teemoonaga varustatud laeva, aga prantslaste põhivägi oli Genti linna piiramas ja laevastikku kaitses üksnes väike rühm mehi. Inglased ründasid viivitamatult ja vallutasid kogu laevastiku, sõitsid umbes 300 laevaga (lisaks endi omadele) Inglismaale tagasi ja lasid enne sadakond laeva Zwini põhja, ummistades selle suudme, nii et Philippe ei saanud enam ülejäänud laevadega merele sõita ja pidi ka need maha jätma.

20. juulil 1213 vabastati John Maata kirikuvande alt ja 29. juunil 1214 tühistati interdikt.

Anjou dünastia ja Inglismaa kuninga, Iirimaa lordi, Normandia ja Akvitaania hertsogi ning Anjou krahvi John Maata valdused keskaegsel Prantsusmaal, 1200

John sõdis Prantsusmaa kuninga Philippe II-ga Normandia hertsogkonna ja Akvitaania hertsogkonna valduste üle, mis alates Plantagenetite dünastiasse kuuluva Henry II võimulesaamisest oli noile kuulunud. 1214. aasta kevadel alustas John Maata sõjakäiku Prantsusmaa lääneosasse, et taasallutada Anjou dünastia alad. Maabunud La Rochelle'is, vallutas ta lähedalasuvad linnused ning temaga liitusid Poitou parunid ja ta jätkas sõjakäiku abikaasa, Angoulême krahvinna Isabella Angoulême'i aladele. Limogesi üle kontrolli saavutamise järel suundus ta Lusignani dünastia aladele. Maikuu lõpuks ta alistas Geoffrey de Lusignani ja nende kindlused. Juulikuus aga astus tema vastu välja Prantsusmaa kuninga Philippe II poeg Louis, kuid otsustavat lahingut ei toimunud.

Prantsusmaa kuninga Philippe II vallutused, Normandia ja Akvitaania

Philippe II sõjas Flandrias toetasid Flandria krahvi, Saksa-Rooma keiser Otto IV ja teised Philippe II vastased vasallid ning Inglise väed William Longespée juhtimisel, kes aga kaotasid Bouvine'i lahingu. Pärast Prantsuse võitu Bouvine'i lahingus 27. juulil 1214 säilitasid Inglise monarhid võimu ainult edelas Guyenne'i hertsogkonnas.

 Pikemalt artiklis Bouvine'i lahing

John Maata kaotuse järel Prantsusmaal tõstsid feodaalid oma õiguste kaitseks Parunite mässu ja seetõttu võttis John Maata 1215. aastal vastu "Suure vabaduskirja" ("Magna Charta Libertatum"), millega kinnitas oma alamate õigused. Innocentius III kuulutas 24. augustil 1215 Magna Carta kehtetuks, kuna selle sisu ei kooskõlastatud paavstiga. Ta ekskommunitseeris ka mässulised aadlikud.

Isiklikku

John oli Inglismaa kuninga Henry II ja Akvitaania Eleanori poeg ning Inglismaa kuninga Richard Lõvisüdame (Richard I) noorem vend.

John abiellus 1189. aastal Gloucesteri krahvinna Isabellaga ja 1200. aastal Angoulême'i krahvinna Isabellaga.

Järglased

• Henry III (1207–1272), Inglismaa kuningas (1216–1272)
• Richard (1209–1272), 1. Cornwalli krahv
• Joan (1210–1238), Šotimaa kuninganna (1221–1238)
• Isabella (1214–1241), Saksa-Rooma keisririigi keisrinna, abiellus 1235. aastal Saksa-Rooma keisri Friedrich II-ga
• Leicesteri Eleanor (1215–1275), Pembroke'i krahvinna. Abielus 2. Pembroke'i krahvi William Marshali ja 6. Leicesteri krahvi Simon de Montfortiga.

Vaata ka

• Magna Charta

Eelnev Richard I

Inglismaa kuningas 1199–1216

Järgnev Henry III