Johannes Kaiv

Johannes Kaiv (8. juuli 1897(ukj) – 21. november 1965) oli Eesti diplomaat.

Sündinud Puhjas, Järvaküla Mäelt-Loku talus, jõudis ta läbi Järvaküla algkooli, Puhja kihelkonnakooli ja Tartu reaalkooli 1917. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonda ja astus EÜS liikmeks. Reaalkooli viimastel aastatel töötas kooliraha teenimiseks Petrogradis, Rosenkranzi vasevabrikus kontoristina.

Saksa okupatsiooni aegsele Tartu ülikoolile pani ta boikoti ja läks "Pärnu Postimehe" toimetajaks. Haridusteed jätkas Riias, õppides tehnilist keemiat. Vabadussõja puhkemisel viibis juhtumisi Tartus ja astus kohe vabatahtlikuna rahvaväkke, kus ta suunati tagasi Riiga, et ta kutsuks üles eesti üliõpilasi sõjaväkke astuma. Koosolekul korp! Vironia ruumes, tehtigi ühehäälne otsus tulla Tartusse. Vabadussõja lahingutest võttis Kaiv osa 2.jalaväepolgus, kuni vaenlase surumiseni Irboskani. Edasi töötas valitsusasutustes sh Toitlusministeeriumi sekretärina, lõpetas Tartu Ülikooli õigusteadlasena ja stažeeris Haagis, Haagi rahvusvahelises kohtus].

Töötas aastatel 1925 kuni 1935 Kohtuministeeriumi nõunikuna. 1935. aastal lahkus Johannes Kaiv riigiteenistusest, sõitis Austraaliasse, kus tegutses äri alal, samuti aukonsulina. 1939. aastal kutsuti ta tagasi tööle diplomaadina.

Ta oli New Yorgis peakonsuli kohustetäitja saadiku ülesannetes (alates 9. veebruarist 1965 peakonsul saadiku ülesannetes) 1939–1965. Koos Ernst Jaaksoniga suutis ta tagada Eesti Vabariigi saatkondade tegevuse jätkumise demokraatlikus läänes pärast riigi okupeerimist Nõukogude Liidu poolt ning saavutada ka lääneriikidepoolse okupatsiooni mittetunnustamise.