Johann I (Brandenburg)
See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2020) |
Artiklis puuduvad viited. (Juuni 2020) |
Johann I (u. 1213 – 4. aprill 1266) oli 1220. aastast kuni oma surmani Brandenburgi markkrahv, üheskoos oma venna Otto III "Vagaga".
Nende kahe Askania markkrahvi valitsemisaega iseloomustas markkrahvkonna laienemine, mis annekteeris ülejäänud osad Teltowist ja Barnimist, Uckermarki, Stargardi isandkonna, Land Lebusi ja Neumarki osad Odrast ida pool. Nad kinnistasid Brandenburgi positsiooni Saksa-Rooma riigis, mis kajastus tõsiasjas, et 1256. aastal oli Otto III kandidaat Sakslaste kuningaks valimiseks. Nad asutasid mitu linna ja arendasid kaksiklinnu Cöllni ja Berliini. Nad laiendasid Askania lossi naabruses Spandaus ja tegid sellest oma eelistatud elupaiga.
Enne oma surma jaotasid nad markkrahvkonna Johanniidide ja Ottoonide osaks. Askanialased maeti traditsiooniliselt Lehnini kloostrisse riigi Ottoonide ossa. 1258. aastal asutasid nad Tsistertslaste ordu kloostri nimega Mariensee, kuhu maeti Johanniidide liini liikmed. 1266. aastal muutsid nad meelt ja asutasid teise kloostri nimega Chorin 8 km Marienseest edelas. Johann maeti algselt Marienseesse; tema keha viidi 1273. aastal Chorinisse.
Pärast Otto liini hääbumist 1317. aastal taasühendas Johann I lapselaps Waldemar markkrahvkonna.
Elu muuda
Regentvalitsus ja eestkoste muuda
Johann oli Askania dünastia Brandenburgi liinist Albrecht II ja nooremast Wettinite liinist Lausitzi markkrahvi Konrad II tütre Mechthildi (Mathilde) vanem poeg. Kuna nii Johann kui ka temast kaks aastat noorem vend Otto III olid alaealised, kui nende isa 1220. aastal suri, andis keiser Friedrich II regentvalitsuse Magdeburgi peapiiskopile Albrecht I-le. Eestkoste eest hoolitses kord äraviidud laste esimene nõbu Anhalti krahv Heinrich I, Saksimaa hertsogi Albrecht I vanem vend, Albrecht II nõbu. Saksimaa hertsogi Bernhard III poegadena olid nad lähimad sugulased ja Heinrichil olid vanema õigused.
1221. aastal ostis nende ema krahvinna Mathilde Magdeburgi peapiiskopilt 1900 hõbemarga eest regentvalitsuse ja valitses seejärel üheskoos Heinrich I-ga. Seejärel reisis Magdeburgi peapiiskop Itaaliasse kohtuma keiser Friedrich II ja Saksimaa hertsog Albrecht I-ga üritusega Brandenburgis võim haarata, põhjustades lõhe oma venna Heinrich I-ga. Saksimaa rünnak andis pfaltskrahv Heinrich V-le võimaluse sellest osa saada. Keiser Friedrich II suutis vaenu ära hoida, õhutades neid rahu hoidma.
Pärast Mathilde surma 1225. aastal valitsesid vennad Brandenburgi marki üheskoos. Johann I oli sel ajal umbes 12 aastat vana ja Otto III oli kümnene. Nad löödi rüütliks 11. mail 1231 Brandenburg an der Havelis ja seda peetakse üldiselt nende valitsusaja alguseks.
Sisepoliitika muuda
Pärast krahv Heinrichi surma 1227. aastal toetasid vennad tema vennapoega Otto Last, kes oli ainsana võimeline relva jõul vastu seisma Hohenstaufenite ja selle vasallide nõudmistele. 1229. aastal oli vaenus endise regendi peapiiskop Albrechtiga, mis lõppes rahumeelselt. Nende endiste vastaste ja kaitsjatena tulid nad 1235. aastal Mainzi riigipäevale, kus kuulutati välja Mainzi maarahu.
Pärast Konrad IV ja Heinrich Raspe vahelist tüli kuningavõimu üle tunnistasid vennad 1251. aastal kuningaks Willem II. Esmakordselt kasutasid nad Brandenburgi valijaõigust 1257. aastal, kui nad hääletasid Kastiilia kuninga Alfonso X poolt. Ehkki Alfonso ei osutunud valituks, näitab tõsiasi, et nad said hääletada, alles sajand varem, 1157. aastal Albrecht Karu poolt asutatud Brandenburgi kasvavat tähtsust. Kui Johann ja Otto võimule tulid, peeti Brandenburgi tähtsusetuks väikeseks vürstiriigiks idapiiril. 1230. aastateks olid Brandenburgi markkrahvid kindlasti omandanud keiserliku kammerhärra päriliku ametikoha ja vaieldamatu hääleõiguse Sakslaste kuninga valimisel.
Riigi arendamine muuda
.png)
Johann I ja tema vend Otto III arendasid nende markkrahvkonna territooriumit ning laiendasid turulinnu ja losse, sealhulgas Spandau, Cöllni ja Prenzlau linnadeks ja ärikeskusteks. Nad laiendasid ka Frankfurti Oderi ääres ning Johann I andis sellele 1253. aastal linnaõiguse.
Teltowi sõda ja Landini leping muuda
Aastatel 1230–1245 omandas Brandenburg ülejäänud osa Barnimist ja Lõuna-Uckermarki kuni Welse jõeni. 20. juunil 1236 omandas markkrahvkond Kremmeni lepinguga Pommeri hertsog Wartislaw III-lt Stargardi, Beseritzi ja Wustrowi isandkonnad. Hiljem samal aastal algatasid vennad Stargardi lossi ehitamise oma territooriumi põhjapoolseima osa kindlustamiseks.
Aastatel 1239–1245 võitlesid vennad Teltowi sõjas Wettinitest Meißeni markkrahvide vastu. Kaalul oli slaavi loss Köpenickis, endine sprevjaanide hõimu peakorter, mis asus Spree ja Dahme jõe liitumiskohas; sel ajal asus see Berliinist ida pool, täna on see linna osa. See domineeris Barnimi ja Teltowi piirkondade üle. 1245. aastal suutsid vennad võtta nii Köpenicki lossi kui ka Mittenwalde linnuse. Sellest baasist võisid nad laieneda veelgi ida poole. 1249. aastal omandasid nad Land Lebusi ja jõudsid Odra jõeni.
1250. aastal sõlmisid vennad Landini lepingu Pommeri hertsogitega. Selle lepingu alusel said nad Uckermarki (terra uckra) põhjaosa Welse jõest põhja pool ning Randowi ja Löcknitzi ringkonnad, vastutasuks poole Wolgasti isandkonna eest, mille Johann I oli saanud oma esimese naise Sophie kaasavaraks Taani kuningalt Valdemar II-lt. Seda lepingut peetakse Uckermarki sünniks Brandenburgi osana.
Neumarki stabiliseerimise põhimõtted muuda
13. sajandi esimesel kolmandikul värbas hertsog Leszek Biały saksa asunikke Neumarki asustama. Pärast tema surma 1227. aastal varises Poola keskvalitsus kokku, võimaldades Brandenburgi markkrahvidel itta laieneda. Nad omandasid maa Odrast ida pool ja laiendasid oma valdusi kaugemale itta Drawa jõeni ja põhja Parsęta jõeni. 1257. aastal asutas Johann I Landsbergi linna (nüüd Gorzów Wielkopolski) alternatiivse jõeületuskohana üle Warta jõe, konkureerides ületuskohaga Poola linnas Santokis, vähendades märkimisväärselt tulu, mida Santok väliskaubandusest teenis (tollimaksud, turutoimingute tasud ja hoiutasud), sarnaselt Berliini rajamisega Köpenickiga konkureerimiseks. 1261. aastal ostsid markkrahvid Templiordult Myślibórzi (Soldin) ja hakkasid linna arendama oma Neumarki võimukeskuseks.
Oma uue valduse stabiliseerimiseks kasutasid markkrahvid Askania proovitud kloostrite ja asulate rajamise poliitikat. Juba 1230. aastal toetasid nad Poola krahvi Dionysius Bronisiust, kui too rajas Tsistertslaste ordu paradiisikloostri Międzyrzeczi (Meseritz) lähedale Lehnini kloostri filiaalina. Nende koostöö Poola krahviga pakkus Pommeri-vastast piiriturvalisust ja valmistas piirkonna majandust Neumarki integreerimiseks. Neumarki asunike seas oli von Sydow perekond, kes tõsteti hiljem aadliseisusse. Väike linn Cedynia (Zehden; nüüd Poola Lääne-Pomorze vojevoodkonnas) läänistati von Jagow aadliperekonnale.
Ajaloolane Stefan Warnatsch on võtnud selle arengu ja askanialaste katsed Odra keskosast ja Uckermarkist Läänemerele pääseda kokku järgmiselt: Territooriumi laienemise suur edu 13. sajandil tulenes suuresti Albrecht Karu lapselapselastest [...]. Nende valitsemise mudel jõudis ruumiliselt ja kontseptuaalselt palju kaugemale kui nende eelkäijatel. Lutz Partenheimeri sõnul: [1250. aasta paiku] olid Askanialased tagasi tõrjunud oma konkurendid Magdeburgist, Wettinist, Mecklenburgist, Pommerist, Poolast ja väiksemad konkurendid kõigil rinnetel. Siiski ei suutnud Johann I ja Otto III tekitada strateegiliselt olulist ühendust Läänemerega.
Arengud Berliini piirkonnas muuda
Berliini piirkonna areng on tihedalt seotud kahe markkrahvi muu poliitikaga. Kaks Berliini asutavat linna (Cölln ja Berliin) asutati suhteliselt hilja. Asustus algas 1170. aasta paiku ja linnaõiguse sai 1240. aasta paiku. Muud asulad piirkonnas, nagu Spandau ja Köpenick, pärinevad slaavi perioodist (umbes 720. aastast) ja neil oli loomulikult suurem strateegiline ja poliitiline tähtsus, kui noortel kauplemislinnadel Cöllnil ja Berliinil. Pikka aega läks slaavi hõimude hevellide ja sprevjaanide territooriumite vaheline piir otse läbi tänase Berliini territooriumi. 1130. aasta paiku Pribislawi ajal oli Spandau hevellide idapoolne eelpost. Kui Pribislaw 1150. aastal suri, läks Spandau vastavalt Pribislawi ja Albrecht Karu vahelise pärimislepingu tingimustele Brandenburgile. Brandenburg omandas Köpenicki alles 1245. aastal.
Spandau residents muuda
1229. aastal kaotasid Brandenburgi markkrahvid lahingu oma endise eestkostja Magdeburgi peapiiskopi vastu Plauer Sees, nende residentsi Brandenburg an der Haveli lähedal. Nad varjusid Spandau kindlusse. Järgnenud aastatel tegid vennad oma eelistatud elukohaks Spandau, Altmarki Tangermünde kõrval. Aastatel 1232–1266 on dokumenteeritud seitseteist viibimist Spandaus, rohkem kui üheski teises linnas.
Albrecht Karu laiendas arvatavasti Spandau kindlussaart ida poole enne või vahetult pärast võitu kellegi Jaxa (see oli tõenäoliselt Jacza von Köpenick) üle 1157. aastal. 12. sajandi lõpupoole kolisid askanialased kindluse umbes kilomeetri võrra põhja poole, tänase Spandau kindluse asukohta, tõenäoliselt tõusva pinnavee taseme tõttu. Askania kindluse olemasolu selles kohas 1197. aastal on kindlaks tehtud. Johann I ja Otto III laiendasid kindlust ja edendasid civitast külgnevas asulas. Nad andsid sellele linnaõiguse 1232. aastal või varem. Nad asutasid 1239. aastal benediktiinide Maarja nunnakloostri. Nonnendammallee, mis on üks Berliini vanimaid tänavaid ja mis oli Nonnendamm kaubatee osa juba 13. sajandil, meenutab endiselt kunagist nunnakloostrit.
Cöllni ja Berliini laienemine muuda
Praeguse uurimistöö seisukohalt pole tõendeid selle kohta, et kaksiklinnade Berliini ja Cöllni ümbruses oleks olnud slaavi asulaid. Suuresti soostunud Berliini liustikuorgu ületav koole omandas tähtsuse slaavi-saksa üleminekuperioodi ajal, kui Johann I ja Otto III asustasid hõredalt asustatud Teltowi ja Barnimi lavamaad kohalike slaavlaste ja saksa sisserändajatega.
Adriaan von Mülleri sõnul oli Cöllni ja Berliini strateegiline tähtsus ning selle asutamise põhjuseks arvatavasti soov moodustada vastukaal Köpenickile, turvalisele kauplemiskeskusele Wettinite halduses, millel olid oma kaubateed põhja ja itta. Laia koolet üle kahe või isegi kolme jõeharu võisid kõige paremini kaitsta kindlustatud asulad mõlemal jõekaldal. Markkrahvid kaitsesid Halle teed üle Teltowi lavamaa loodeosa rea Templiordu küladega: Marienfelde, Mariendorf, Rixdorf ja Tempelhof. Pärast seda, kui Askanialased võitsid Wettineid 1245. aasta Teltowi sõjas, Köpenicki tähtsus vähenes, võttes arenevas kaubandusvõrgus üha kesksema positsiooni.
Winfried Schichi sõnul võime oletada, et Berliin ja Cölln võlgnesid oma arengu linnaliste asulatena selles piirkonnas aset leidnud struktuurimuutustele tänu laienemisele kõrgkeskajal, mis viis nii tihedama rahvastikuni kui ka pikamaakaubanduse ümberkorraldamiseni. [...] Teltowi ja Barnimi ürgtasandikud oma raskete ja suhteliselt viljakate muldadega asustati süstemaatiliselt ja pandi adra alla markkrahvide Johann I ja Otto III valitsemisajal. Asustamise esimese etapi ajal näivad eelistatavamad asustuskohad olevat jõeäärsed madalamad alad koos oma kergemate pinnastega.
1280. aasta Chronica Marchionum Brandenburgensium järgi ehitasid (exstruxerunt) Berliini ja teised paigad Johann I ja Otto III. Kuna nende valitsusaeg oli alanud 1225. aastal, peetakse perioodi 1230. aasta paiku Berliini asutamisajaks. Värskeimad arheoloogilised uuringud on leidnud tõendeid 12. sajandi lõpu turulinnadest nii Cöllnis kui ka Berliinis. 90 hauda kaevati lahti Püha Nikolause kirikus, Berliini vanimas ehitises, mille vundament pärineb aastatest 1220–1230 ja mõned selle hauad võisid pärineda ka 12. sajandi lõpust. See tähendab, et kaks markkrahvi ei asutanud tegelikult Cöllni ja Berliini linnu, kuigi nad mängisid otsustavat rolli linnade esimestes laienemistes.
Markkrahvide poolt nendele kahele linnale antud privileegide hulgas olid Brandenburgi õigus (sealhulgas tollide puudumine, kaupade vaba liikumine, pärilikud omandiõigused) ja eriti ladustamisõigus, mis andis Cöllnile ja Berliinile majandusliku eelise Spandau ja Köpenicki ees. Markkrahvid andsid Cöllni raba Mirica koos kõigi kasutusõigustega Cöllni kodanikele. Markkrahvide seotust Berliiniga näitab ka see, et nad valisid oma pihiisaks Hermann von Langele. See Hermann von Langele oli esimene teadaolev frantsiskaani kloostri liige Berliinis. Teda mainitakse tunnistajana dokumendis, mille markkrahv väljastas 1257. aastal Spandaus.
Pärimine ja järeltulijad muuda
Markkrahvide ühisvalitsemine lõppes 1258. aastal nende territooriumi jagamisega. Nutikalt juhitud jagunemine ja jätkuv konsensuslik poliitika takistasid markkrahvkonna lagunemist. Saneerimise ettevalmistamine võis alata 1250. aastal, mil omandati Uckermark, kuid mitte hiljem kui 1255. aastal, kui Johann I abiellus Saksi-Wittenbergi hertsogi Albrecht I tütre Juttaga (Brigitte).
Johanniidide ja Ottoonide liin muuda
Chorini klooster – hauapanused ja võimupoliitika muuda
Abielupoliitika ja 1258. aastal lõppenud riigivalitsemise jagunemine viisid Mariensee kloostri ühisasutamiseni Parsteiner See järve endisele saarele tänase Barnimi kirdeservas. Kuni selle ajani olid surnud Brandenburgi markkrahvid maetud Lehnini kloostrisse markkrahvkonna Ottoonide osas. Mariensee klooster pidi Johanniidide liinile oma matmispaiga pakkuma. Kloostri ehitamine algas 1258. aastal Lehnini kloostri munkadega. Juba enne Mariensee valmimist 1273. aastal otsustati kolida uude asukohta umbes 8 km edelas uue nimega Chorini klooster. Kui Johann I 1266. aastal suri, maeti ta esialgu Marienseesse. 1273. aastal viidi ta keha Chorini kloostrisse. Näib, et 1266. aastal korraldas Johann I kloostri kolimise ja et ta andis uuele Chorini kloostrile rikkalikke kingitusi, sealhulgas Parsteini küla. Tema pojad kinnitasid neid annetusi hiljem nende isa ja ka nende endi hinge heaks.
Nagu kõigi askanialaste asutatud kloostrite puhul, mängisid poliitilised ja majanduslikud kaalutlused pastoraalsete aspektide kõrval olulist rolli. Kloostrist läänes asus saarel slaavi ringvall. Johann I ja Otto III kasutasid seda valli tõenäoliselt oma Pommeri konkurentide vastu lossina. Klooster oli mõeldud keskvõimu ja haldusfunktsioonide täitmiseks. "Nii institutsioon ise kui ka asukoht piirkonna keskel 'üle' kaubatee [...] asustatud piirkonnas tuleb tõlgendada poliitiliste arvutuste tulemuseks".
Markkrahvkonna jagamine muuda
Kui markkrahvkond jaotati, sai Johann I Stendali ja Altmarki, mida peeti Brandenburgi "hälliks" ja mis jäi osaks kuni aastani 1806. Ta sai ka Havellandi ja Uckermarki. Tema vend Otto III sai Spandau, Salzwedeli, Barnimi, Land Lebusi ja Stargardi. Sellise jaotuse kõige olulisemad tegurid olid tulud ja vasallide arv; geograafilised tegurid mängisid ainult teisejärgulist rolli. Nende järeltulijad Brandenburgi markkrahvidena Otto IV "Noolega", Waldemar "Suur" ja Heinrich II "Laps" olid kõik pärit Johanniidide liinist. Otto pojad ja pojapojad ning Johanni nooremad pojad kutsusid end ka "Brandenburgi markkrahvideks" ja sellistena kaasallkirjastasid ametlikke dokumente – näiteks Johanni pojad Johann II ja Konrad allkirjastasid 1273. aastal nii otsuse kolida Mariensee klooster Chorinisse –, aga nad jäid "kaasregentideks".
Ottoonide liin hääbus 1317. aastal, kui Spandaus suri markkrahv Johann V, nii et Waldemar Suur taasühendas Brandenburgi. Johanniidide liin hääbus vaid kolm aastat hiljem, kui 1320. aastal suri Heinrich Laps, lõpetades Askania valitsemise Brandenburgis. 1290. aastal kogunes kahe liini 19 markkrahvi Rathenowi lähedasele künkale; 1318. aastal oli elus vaid kaks markkrahvi: Waldemar ja Heinrich Laps. Viimane askanialane Brandenburgis, üheteistaastane Heinrich Laps, mängis vaid alaealise rolli ja oli juba erinevate perekondade meelevallas, kes üritasid peatses võimuvaakumis võimu haarata.
Abielu ja järglased muuda
1230. aastal abiellus Johann I Taani kuninga Valdemar II ja Berengária de Portugali tütre Sophiega. Nad said järgmised lapsed:
- Johann II (1237(?)–1281)
- Otto IV (u 1238 – 1308)
- Konrad I (u 1240 – 1304)
- Erich von Brandenburg (u 1242 – 1295)
- Helene (1241/1242–1304)
- Hermann von Brandenburg (suri arvatavasti aastal 1291)
1255. aastal abiellus Johann I Saksimaa Albrecht I ja Austria Agnese (1206–1226) tütre Brigitte Juttaga. Nad said järgmised lapsed:
- Agnes (pärast 1255–1304)
- Heinrich I "Maata" (1256–1318)
- Mechthild (suri enne 1309)
- Albrecht (u 1258 – 1290)
Johann I hoidis aastatel 1262–1264 kuningas Erik Klippingit vangis. 1273. aastal abiellus Taani kuningas Johanni tütre Agnesega.
Pärast Johanni surma 1266. aastal valitses tema vend Otto III Brandenburgi üksi. Pärast Otto surma 1267. aastal võttis Johanni poeg Otto IV üle kui vanim markkrahv.
Kaksikkuju vendadele Siegesalleel muuda
Vasakul kujutatud topeltkuju seisis Siegesalleel Großer Tiergartenis Berliinis. Siegesallee oli keiser Wilhelm II poolt 1895. aastal tellitud grand boulevard Brandenburgi ja Preisimaa ajalugu illustreerivate kujudega. Aastatel 1895–1901 lõid 27 Reinhold Begas juhitud skulptorit 32 kuju Preisimaa ja Brandenburgi valitsejatest, kõik kõrgusega 2,75 m. Iga kuju kõrval oli kaks väiksemat büsti, mis kujutasid inimesi, kes mängisid olulist rolli ajaloolise valitseja elus.
Keskne kuju rühmas 5 oli Johanni ja Otto kaksikkuju. Vasakul oli Cöllni praosti Simeoni büst, kes oli koos Brandenburgi piiskopi Gernandiga 28. oktoobril 1237 vanima dokumendi tunnistajaks, milles Cöllni mainitakse. Paremal oli Marsilius de Berlini büst, Berliini esimene ülestähendatud linnapea (Schultheiß). Ta oli samaaegselt Cöllni linnapea.
Berliini ja Cöllni ilmalike ja kiriklike juhtide valik Johanni ja Otto kõrvaltegelasteks tõestab, kui oluline oli Berliini linn markkrahvide elus ajaloolase Reinhold Koseri arvates, kes tegi uurimistöö Siegesallee kohta. Koser pidas linna asutamist ja arendamist markkrahvide kõige olulisemaks poliitikaks, rohkem kui vürstiriigi laiendamist ja kloostri asutamist. Samuti avaldas talle muljet üksmeel, mis iseloomustas nende ühisvalitsemist, nagu on esitatud 1280. aasta kroonikas. Koseri sõnul oli skulptor Max Baumbach vastutav selle eest, et otsustas muuta Berliini asutamine kaksikkuju keskseks teemaks, mitte kloostri laiendamise või asutamise.
Johann I on kujutatud kivil istuvana, Berliini ja Cöllni linnaharta põlvedele laotatud. Noorem Otto III seisab tema kõrval, osutades ühe käega dokumenti, kui tema teine käsi puhkab odal. Väljasirutatud käed ja kummardunud pead viitavad vendade kaitsele ja kaksiklinnade edendamisele. Seda, et kahte noormeest on kujutatud küpsetena, pidas Koser seaduslikuks kunstivabaduse õigusega. Kaks noorukit poleks 19. sajandi lõpu ajalootõlgendamise vaatenurgast suutnud adekvaatselt väljendada tulevase maailmalinna rajamist.
Skulptuurigrupi üldises arhitektuuris on romantiline stiil. Uta Lehnerti sõnul näitavad kaks kotkast Juugendstiili omadusi.
| Eelnev Albrecht II |
Brandenburgi markkrahv 1220–1266 |
Järgnev Otto III |