Johann Friedrich Leberecht Schmalz

Johann Friedrich Leberecht Schmalz (25. juuni 1781 Wildenborn Zeitzi lähedal, Saksamaa23. mai 1847 Dresden) oli saksa põllumajandusteadlane.

Friedrich Schmalz (1839)

Schmalz sündis suurmaaomaniku pojana. Ta tundis juba lapsena huvi põllumajanduse vastu ja sai isalt palju sellealaseid teadmisi. 1804 ja 1808 hakkas ta oma kaht mõisat ise valitsema. Mingit haridust tal polnud, kuid omandas oma praktiliste teadmistega suure autoriteedi ja 1812 usaldas Preisimaa valitsus talle laialdaste põllumajanduspiirkondade valitsemise Ida-Preisimaal. Esialgsetest raskustest hoolimata muutis ta need valdused kasumlikeks. Ühtlasi hakkas ta tegemaa kaastööd põllumajandusteemalistele ajakirjadele ja avaldas põllumajandusteemalisi kogumikke.

1821 valiti ta Leedus asuva põllumajandusühingu sekretäriks. 1829 kutsus Tartu ülikool ta põllumajanduse professoriks. Mõni kuu hiljem sai ta Jena ülikoolist filosoofiadoktori kraadi põllumajanduse alal.

Ta püüdis oma töödele anda võimalikult suure praktilise tähtsuse. Selleks loodi 1834 tema algatusel Vana-Kuustesse vastav õppeasutus. Kuigi see suleti kuba 1839, said seal väljaõppe paljud mõisavalitsejad ja hilisemad kõrgkooliõppejõud.

Scmalz võttis ette mitu teaduslikku retke Venemaa sisekubermangudesse, külastas ka Lõuna-Venemaad ja Krimmi.

Alates 28. veebruarist 1841 oli Schmalz riiginõunik. Teda autasustati Püha Anna ordeni 3. järguga.

1845 läks Schmalz erru ja tõmbus tagasi oma Kusseni mõisa Ida-Preisimaal (tänapäeval Vesnovo). 1847. aasta aprillis sõitis ta koos oma noorema tütre Claraga Glaubitzi valda oma venna Wilhelmi juurde. Tagasiteel külastas ta oma teist venda Karl Gustavit, kes töötas Dresdenis arstina. Seal ta haigestus ja suri 23. mail 1847. Ta maeti Glaubitzi valda.

Tema naine Amalia Auguste (sündinud Kuntze) suri 22. septembril 1843 Tartus. Neil oli 2 poega ja 4 tütart, sealhulgas Tartu ülikooli põllumajandusõppejõud ja filosoofiadoktor Hermann Schmalz.