Joala lahing

Joala lahing (ka Kreenholmi lahing) oli 28. novembril 1918 Eesti Vabadussõjas Narva lahingu ajal toimunud kokkupõrge Eesti-Saksa väesalga ja 2. Viljandi kommunistliku kütipolgu vahel.

Joala lahing
Osa Narva lahingust Eesti Vabadussõjas
Joala lahinguväli
Toimumisaeg	28. november 1918
Toimumiskoht	Narva lähedal, Eesti
Tulemus	Eesti ja Saksa võit
Osalised
Eesti Saksa Keisririik Nõukogude Venemaa
Väejuhid või liidrid
Peeter Vaga Leitnant Müller Jaan Sihver † Eduard Teiter
Jõudude suurus
~150 meest 3 kergekuulipildujat 300 meest 5 raskekuulipildujat
Kaotused
Langenud 3 Haavatud 9 Langenud 94 Haavatud 30

Ööl vastu 28. novembrit ületas 2. Viljandi kommunistlik kütipolk Narva jõe ja asus selle läänekaldal pealetungile – eesmärgiga vallutada Narva linn edelast. Hommikul kella 9.00 paiku ründas kütipolk ootamatult selja tagant sakslaste suurtükipatareid. Samal ajal liikus teine osa polgust Soldina jaama suunas, eesmärgiga purustada Narva seljataguses Tallinna-Narva raudtee ja telegraafi-sideliinid. Selle manöövri tagajärjel kujunes olukord Joala väljal kella 10.00 ja 11.00 vahel kaitsjatele vägagi raskeks.

Olukorra päästis eestlaste ja sakslaste algatusrohke tegevus: osavalt suunati üks grupp mehi kuulipildujatega Joala metsast väljuva vaenlase aheliku tiivale; samal ajal pöördus Saksa patarei ümber ning asus vastast hävitama läheda maa pealt kartetšitulega. Bolševiku kandsid väga raskeid kaotusi. Ainuüksi surnutena jäi lahinguväljale 94 meest. Lahingus langes ka Eesti Punase Kütiväe Nõukogu esimees Jaan Sihver. Kaotuste tagajärjel jooksis 2. Viljandi kütipolk kiiresti tuldud teed tagasi ning kell 11.30 oli seisukord Joala väljal ja kogu Narvas jälle täiesti kindel.

Eellugu

2. Viljandi kommunistlik kütipolk sai Jamburgis 26. novembril 1918 Punaarmee 6. diviisi juhatuselt käsu 27. novembril koidu ajal Narvale selja tagant peale tungida. Polgule oli määratud pealöögi andmine Narva lahingus ja see pealöök oli suunatud saladuskatte all Narva kaitsjatele parema tiiva kaudu selja taha. Kõnepüüdeaparaadi kaudu kinnipüütud Vene telefonikõnelustest olid venelaste pealetungikavad sakslastele teada. Sakslased teadsid ka venelaste kavatsust ületada Narva jõgi Pljussa suudme rajoonis

26. novembri õhtul laaditi mehed vagunitesse ja rong sõitis kustutatud tuledega Komarovka külani, kus polk vagunitest maha laaditi. Komarovka külla jäeti maha seljatagused komandod, voor, köögid jne. Võeti kaasa ühe päeva toidumoon ja laskemoona nii palju kui keegi kanda suutis. Polk asus pimedas metsade ja soode kaudu teele, koosseisus kaks pataljoni à 3 laskurroodu ja kuulipildujate komando – kokku 360 meest.

Polgu tegevuse eesmärgiks oli:

• jõuda hommikupool ööd Pljussa jõe suudmeni (Piimanina vaatas),
• ületada Narva jõgi,
• minna märkamatult Narvale selja taha ja tungida Narva linna edelast,
• lõigata läbi raudtee ja Tallinna maantee ning takistada eestlaste ja sakslaste taandumist Narvast.

Ettevalmistused pealetungiks

Polgu tee oli raske. Osa 14-kilomeetrisest teekonnast pooleldi külmunud soos tuli läbida paiguti põlvini vees. Kuulipildujad lahutati osadeks ja kanti seljas. Rasked teeolud olid põhjuseks, et polk jõudis Piimanina juurde alles koidu ajal, olles seejuures täiesti väsinud ja märg. Säärases olukorras ei suudetud kohe ette võtta Narva jõe ületamist. Sellest kanti ette 6. diviisi staapi Jamburgi ja sealt tuli teade ning korraldus, et üldine pealetung Narvale on polgu hilinemise tõttu edasi lükatud 28. novembri hommikuni. Pealetungi edasilükkamise käsu saabudes paigutati mehed Pljussa silla ümbruses olevatesse taludesse. Puhkepaik eraldati tiheda valvepostide võrguga muust maailmast, et tagada polgu manöövrile ootamatust.

Jaan Sihver, Eesti Punase Kütiväe Nõukogu esimees

Polgu juhatus asus 27. novembril üksikasjaliku kallaletungiplaani väljatöötamisele. Sellekohasest nõupidamisest võtsid osa Eesti revolutsioonilise komitee liige ja eesti punaste küttide "isa" Jaan Sihver, polguülem Eduard Teiter, polgu komissar Aleksander Jea, I pataljoni ülem Karl Kanger ja II pataljoni ülem Jaan Jürisson.

Operatsiooni läbiviimise kohta puudus "sõjanõukogul" üksmeel: polgu juhatus kaldus selle poole, et löök Narvale tuleks suunata Kulgu–Kreenholmi kaudu; J. Sihver ja A. Jea arvasid otstarbekohasemaks liikuda Narva linnale sügavamalt selja taha ja võtta kallaletungi lähtealuseks Paemurru mets, kust linnani jäi ainult 3/4 kilomeetrit. Otsustati jääda polgu juhatuse plaani juurde, kuid, nagu hiljem näha, viidi tegelikult läbi ikkagi Sihveri kava.

Polgu viimine üle Narva jõe tehti ülesandeks 2. roodu ülemale Utterile. Jõe ületamine pidi teostuma Sihveri isiklikul järelevalvel. Piimanina kohal ei leitud paate ja 2. roodu ülem Utter saadeti 10 mehega paatide järele Pljussa jõe kaldal asuvasse Nisõ külla, mis asetses 7 kilomeetrit polgu asukohast lõuna pool. Sealt võeti 5 paati ja nendega viidi 28. novembril kella 6-ks polk Pljussa jõe suudme kohal Narva jõe läänekaldale.

Pealetung Narva jõe läänekaldal

Jõudnud Narva jõe läänekaldale, saatis 2. Viljandi kommunistlik kütipolk oma 60-mehelise 1. roodu A. Janson-Jänese juhatusel metsi mööda Soldina raudteejaama juurde. Rood jõudis välja raudteeni, kiskus lahti mõned rööpad, lõikas läbi telegraafi-telefonijuhtmed raudtee ääres ja taganes uuesti metsa.

Polk liikus Kulgu sihis edasi. Kella 7–8 vahel ilmus kütipolgu ahelik Kulgu telliskivitehase ette ning sellest läänes asuva metsa servale ja avas Kulgu suunas püssitule. Aheliku pihta avasid tule kolonelleitnant P. Kunnuse salk ja saksa kuulipilduja, misjärel ahelik tõmbus metsa tagasi. Sellega lõppes punaste pealetungikatse Kulgule.

Kohates Kulgu juures vastupanu, tõmbusid 2. Viljandi kommunistliku kütipolgu osad tagasi ja möödusid Kulgust metsi mööda läänest. Selles näibki peituvat põhjus, miks polk kaldus kõrvale eelmisel päeval otsustatud liikumissuunast Kulgu–Kreenholmi kaudu: Kulgul oli vastane ees ja kallaletung 3 km ulatuses piki Kreenholmi vabriku piirkonda võis kaotada ootamatuse või muutuda kaotusrikkaks ja aegaviitvaks tänavavõitluseks kaugel Narva linna südamest. Palju õigem oli seepärast Sihveri plaan – viia polk otse Narva külje alla Paemurru metsa ja sealt hommikul vara ootamatut kallaletungi alata.

Sellisena paistis Narva linn Paemurru metsa idaservale jõudnud 2. Viljandi kommunistliku kütipolgu osadele

Vahepeal oli alanud lahing Jaanilinna ees. Kaitsjate tähelepanu oli pööratud rindele, Narva linn oli vaenlase suurtükitule all. 2. Viljandi kommunistlikul kütipolgul läks korda tähelepandamatult koonduda Joala ja Paemurru metsadesse. Paemurru metsast avanes viljandlastele huvitav pilt: otse nende eest Narva linna panoraam, neid eraldas Narvast veel vaid 500–600-meetrine lage külmunud väli; poolpõiki paremalt 1000 meetri kauguselt paistsid Kreenholmi vabriku punased tööliskasarmud puiesteega ja Jaanilinna suunas tulistav Saksa patarei, mis asus positsioonil Joala väljal, vabriku põhjapoolse ploki lähedal, seljaga viljandlaste poole. Saksa kahesuurtükiline patarei Joala väljal ei aimanud seljatagant ähvardavat ohtu.

Lahing

Kella 9 paiku hakkasid patarei kohal vinguma püssikuulid. Esialgu ei pööratud sellele erilist tähelepanu – arvati, et tegemist on juhuslike kaugete kuulidega Jaanilinna eest. Peagi kostsid paugud lähedalasuvatest vabrikutööliste elumajadest (plokkidest). Nähtavasti arvasid kohalikud punased, et nüüd on saabunud paras hetk Jaanilinnale pealetungivate seltsimeeste toetamiseks. Patarei peal said 2 sakslast surma ja 3 haavata, suurtükid katkestasid ajutiselt tule ning meeskond otsis varju suurtükikilpide ja lähemate majaseinte tagant. Sakslased reageerisid Kreenholmi punaste teole karmilt: patareiohvitseri korraldusel heideti kahtlastesse akendesse käsigranaadid. Paistis, et see mõjus – patarei hakkas uuesti tööle.

Varsti tihenes kuulide vingumine patarei tulepositsioonil. Paugud kostsid kuskilt Paemurru poolt. Pöörati ümber ning Joala ja Paemurru metsade serval nähti tihedaid ahelikke patarei poole liikumas. Patareiohvitser informeeris telefoniga 405. jalaväerügemendi ülemat ähvardavast ohust ja palus kiiret abi. Linna saadeti ratsakäskjalg ülesandega tänavatel leiduvaid vabu mehi patareile abiks juhtida.

Saksa patarei tulistab kartetšiga Paemurru metsast peale tungivaid 2. Viljandi kommunistliku kütipolgu osi

Suurtükid keerati ümber ja patarei avas umbes 300 m kauguselt tule vastase pihta. Esialgu lasti šrapnellidega; kui vaenlane oli nihkunud veelgi patarei poole, mindi üle kartetšitule peale. Patarei meeskond töötas haruldase rahuga.

Abivägede saabumine

Leitnant Pianka jõudis 5 eestlasega, 3 sakslasega ja ühe kergekuulipildujaga patarei juurde, kus temaga ühinesid 405. jalaväerügemendi staabi meeskond, kirjutajad, käskjalad ja kahe Saksa patarei sõitjad ja hobusemehed. Kuulipilduja seati laskevalmis lähedal oleva liivahunniku taga, patarei vasakul tiival. Kell oli 9.40.

Ka linnast jõudis abi kohale. Ooberst Goltz, kellele saabusid teated tõsisest olukorrast Kreenholmi piirkonnas, käsutas välja 12. kompanii 405. rügemendist leitnant Mülleri juhatusel. Osa kompaniist suundus Uusküla rajooni, et tõkestada vastase valgumist linnaossa Paemurru metsa lähedal. Teine osa – 45 meest kahe kuulipildujaga, leitnant Mülleriga eesotsas – jõudis Kreenholmi puiesteele, patareist 300 meetrit paremal. Varsti avas Saksa kuulipilduja tule Paemurru metsast patarei suunas liikuvatele ahelikele.

Samasse tuli salkkond eestlasi alamkapten Peeter Vaga juhatusel ning 5 suurtükiväe ohvitseri – leitnandid Georg Leets, Herman Maim, Mihkel Tartland, nooremleitnandid Edvin Luha ja Karl Rostfeldt – kokku 7 ohvitseri ja 32 sõdurit. Veidi hiljem jõudis kohale ka lipnik Made salk – 20 meest 4. jalaväepolgu 2. roodust (varust Jaani kindlusest). Sakslased ja eestlased asusid kraavi, kuulipildujad tulistasid üle asfalteeritud kõnnitee. Tuli, avatud võrdlemisi kauge maa pealt (800–1000 meetrit), ei avaldanud vastasele nähtavat mõju. 2. Viljandi kommunistliku kütipolgu ahelike edasitung muutus küll aeglasemaks, kuid järkjooksudega jätkati mööda külmunud põldu liikumist patarei ja Uusküla suundades.

Leitnant Müller eraldas oma kompaniist umbes 15 meest ja saatis nad ühe kuulipildujaga vaenlasele Uuskülla vastu, käsuga võtta vastase vasak tiib külje pealt flankeeriva kuulipildujatule alla. Kohaletulekust kästi märku anda valge raketiga. "Kui bolševikud hakkavad metsa tagasi valguma, siis takistage seda külje pealt kuulipildujatulega. Niitke nad kõik maha," lõpetas Saksa leitnant oma lühikese käsu salgaülemale-allohvitserile.

Eraldatud salkkond sakslasi jooksis raudtee kaubahoone aitade varjus määratud kohale ja varsti tõusis valge rakett. 8 sakslast asusid Uusküla lõunapoolsele servale, nendega ühinesid seal 8 Eesti kaitseliitlast. 7 sakslast ühe kuulipildujaga asusid Paemurru aukudesse raudtee piirkonnas (Nobeli petrooleumitsisterni läheduses), kuhu vahepeal oli kogunenud 16 kaitseliitlast (nende hulgas 1 ohvitser – M. Luškov) ja 12 kooliõpilast. Punaste küttide liikumist Paemurru metsast raudtee suunas tõkestas Saksa soomusrong ja selle dessant (4. kompanii 405. jalaväerügemendist) leitnant Lange juhatusel.

Kaitsjate vastulöök

Paemurru aukudest panid eestlased ja sakslased püssi- ja kuulipildujatulega vaenlase edasitungi Uusküla suunas varsti seisma. Tabava kuulipildujatule all taandus vastase vasak tiib Paemurru metsa põhjaservale ja sealt edasi enam ei pääsenud. Seevastu Saksa patarei suunas oli vaenlane vahepeal nihkunud Paemurru metsa ida- ja kaguservast enam kui poole kilomeetri võrra ida poole ja tema esimesed ahelikud olid jõudnud Uusküla lõunaserva kõrgusele. Lõuna pool jõudis vastase umbes roodusuurune salk Joala mõisa hooneteni, kus tema edasitungi pani seisma leitnant Pianka salk, mis asus ühe kergekuulipildujaga patarei vasakul tiival.

Malmivabriku kohal seisis Saksa soomusrong, mis ei saanud laskevälja segavate majade tõttu tulirelvadega lõuna pool Paemurru metsa lahingust osa võtta. Liivakottidega "soomustatud" harilikule vagunile asetatud välisuurtükkidest polnudki võimalik taolise nurga all külje peale lasta.

Eesti-Saksa väesalga rünnak 2. Viljandi kütipolgu ahelikule Joala väljal

Lühikese ajaga pandi 2. Viljandi kommunistliku kütipolgu kallaletung suurtüki-, kuulipilduja- ja püssitulega seisma. Sakslased valmistusid kiiresti vastulöögile, millest võtsid osa ka eestlased. Vastulööki korraldas ja juhtis leitnant Pianka. Leitnant Pianka umbes 40-meheline salk, millega ühines 5 eestlast, liikus patarei tule toetusel kiirsammul vastulöögile Joala mõisa hoonete suunas. Sakslaste lähenedes jooksid punased kütid tuldud teed tagasi ja kadusid edelas olevasse metsa.

Leitnant Mülleri käskluse järgi läks vastulöögile Paemurru metsa suunas Kreenholmi puiesteel asuv Saksa-Eesti salk, mille koosseisus oli 32 sakslast (2 ohvitseri ja 30 sõdurit) ning 60 eestlast (8 ohvitseri ja 52 sõdurit); kokku 92 meest leitnant Mülleri üldjuhtimisel.

Kaasa liikus Saksa kergekuulipilduja. Mindi edasi kiirsammul ja püsti, vaatamata vastase püssi- ja kahe kuulipilduja tulele. Vastase kaks raskekuulipildujat tulistasid küll vastu, kuid valesti hinnatud sihikuseade tõttu jooksis kuulide juga esmalt lähenevate eestlaste ja sakslaste ette, pärast jällegi üle nende peade. Uusküla poolt oli kuulda Saksa kuulipilduja raginat. Patarei lasi veel viimased paugud ja vaikis, et mitte tabada mööda Joala välja liikuvaid omi mehi, kes olid jõudmas vastase lähedusse. Läheda maa pealt algas püssi- ja kuulipildujatuli. Uusküla lõunaservalt pildusid sakslased käsigranaate.

Üks kommunistliku kütipolgu rooduülemaid kirjeldab lahingut järgmiselt:

„Kuulid laulsid punaküttide ridade vahel õudset surmalaulu. Esimene ahelik niideti peaaegu tervelt maha, samuti järgmisist need, kes küllalt kiirelt ei jõudnud maha heita. Algas vastastikune maruline tulistamine, mis kestis ligi paar tundi, kuid mille jooksul punakütid sammugi enam edasi ei saanud tungida. Lisaks hakkas lamavaile ahelikele veel sadama suurtükituld – granaate ja šrapnelle. Olukord muutus katastroofiliseks. Taandumine oli raske, juhid langesid, polguülem Ed. Teiter sai haavata. Sihver aga pidas jonnakalt ahelikke ikka veel paigal. Siis aga langes üsna ta lähedal granaat. Muld ja kivipraht paiskus õhku, killud vingusid. Kohe kargas Sihver püsti ja nähtavasti tervena hakkas metsa poole jooksma. Samal ajal kõvenes nagu märguande peale linna poolt marutuli. Vaevalt kümnendal sammul lõi jooksja äkki käed laiali, vankus ja kukkus seljali ühe kivi äärde. "Otsas", vilksatas läbi ahelike ja – algas põgenemine. Nagu hirmunud lambakari, üksteisest varju otsides, tormati tagasi – päästvasse metsa.“

Saksa flankeeriv kuulipilduja tulistamas paemurruaukudest

Vaenlane jooksis tuldud teed Paemurru metsa poole tagasi. Saksa flankeeriv kuulipilduja tegi sealjuures viljandlaste ridades puhta töö. Väljale Paemurru metsa ääres jäid maha kaks vastase raskekuulipildujat – üks kraavis, teine laetud ja pooleldi tühjendatud lindiga kraavi lähedal oleval künkal.

Laskmine hakkas lõppema, kostsid veel vaid üksikud paugud. Põllul oli rohkesti surnuid ja haavatuid, ühes kohas niidetud maha terve ahelik – nähtavasti Saksa kuulipilduja tuletõkkest Uusküla ja Paemurru vahel. Haavatute vastu olid sakslased armutud: enamiku neist lasid püssidest maha või torkasid tääkidega surnuks, sealjuures vandudes, et bolševikud olla lepinguvastaselt ja äraandlikult neile kallale tunginud.

Tulemused

Joala lahingu skeem

Joala lahing lõppes kella 11.30 paiku 2. Viljandi kommunistliku kütipolgu ränga kaotusega. Hävitamisest pääsenud polgu osad põgenesid tuldud teed metsade kaudu Piimanina suunas. Eestlased ja sakslased jälitasid neid kuni Joala metsani (Paemurru metsast 1 km lõunas) ja Joala lõunapoolse taluni.

Lahingus kaotas 2. Viljandi kommunistlik kütipolk 94 meest surnutena (nende hulgas 14 juhti ehk "komandöri") ja 30 meest haavatutena. Haavata sai ka polguülem Eduard Teiter, surnute hulgas oli ka Jaan Sihver ja üks sõduririides naiskütt Marie Kersmann. Kaotusi langenutena kandsid polgu 1., 2., 4., 5. ja 6. kütiroodud ja kuulipildujakomando (1. roodus langes 14 meest, 2. roodus 4 meest, 4. roodus 17 meest, 5. roodus 53 meest, 6. roodus 2 meest ja kuulipildujate komandos 3 meest). Seega võtsid lahingust osa mõlemad pataljonid, kusjuures raskemaid kaotusi kandis II pataljon, mis esialgu seisis varus.

Arvuliselt saatis 2. Viljandi kommunistlik kütipolk Joala lahingus tulle vähemalt 300 meest 5 raskekuulipildujaga, mis hiljem lahinguväljalt leiti.

Kaitsjate kaotused olid järgmised: surnuid – eestlasi 1 (reamees Lints alamkapten Peeter Vaga salgast, kes sai surma salga lähenemisel Joala väljale Kreenholmi puiesteel, raudtee ülesõidukoha läheduses) ja sakslasi 2 (mõlemad patarei peal), haavatuid – eestlasi 1 (leitnant Georg Leets) ja sakslasi 8 (neist 3 patarei pealt).

Mälestusmärgid

Sammas lahinguvälja keskkohas

Narva Ajalooselts tähistas 1933. aasta suvel Vabadussõja esimesed lahinguväljad Narvas betoonsammastega, millel vasktahvlid sellekohaste pealkirjadega:

• "Siit asus vasturünnakule eesti-saksa salk Joala lahingus 28. nov. 1918. a." (sammas Kreenholmi puiesteel)
• "Siin asus patarei Joala lahingus 28. nov. 1918. a." (sammas suurtükkide asukohtade juures)
• "Siin peeti Joala lahing 28. nov. 1918. a." (sammas lahinguvälja keskkohas)
• "Siit flankeeriv saksa kuulipilduja aitas mõjuvalt kaasa vaenlase hävitamisele Joala lahingus 28. nov. 1918. a." (sammas Paemurru aukude juures)

1965. aastal paigutati Pimeaias Victoria bastionile sõjategevuse käigus hukkunute matmispaigale dolomiitkiviplokkidest sein, reljeefse tekstiga "SIIA ON MAETUD / NARVA VABASTAMISE / LAHINGUTES NOVEMBRIS / 1918 LANGENUD VILJANDI / KOMMUNISTLIKU POLGU / JA TEISTE PUNAARMEE / VÄEOSADE VÕITLEJATE / PÕRM".