Jeronim de Rada

Jeronim de Rada (itaaliapäraselt Girolamo De Rada; 19. november 181428. veebruar 1903 San Demetrio Corone) oli väljapaistvaim itaalia-albaania kirjanik, publitsist, folklorist ja õpetaja. Ta oli albaania rahvusliku liikumise tähtsaim tegelane Itaalias.

Jeronim de Rada
Sünniaeg 29. november 1814
Surmaaeg 28. veebruar 1903 (88-aastaselt)
Jeronim de Rada

Jeronim de Rada sündis õigeusu preestri pojana Albaania Makjas (albaania keeles Maqi, itaalia keeles Macchia Albanese ehk Macchia di Cosenza) Cosenza provintsis Cosenza mägedes. Õppis Püha Hadrianuse kolleegiumis San Demetrio Corones. Oli varakult innustunud oma albaania juurtest ning hakkas koguma rahvaluulet.

Oktoobris 1834 astus isa soovil Napoli ülikooli õigusteaduskonda, kuigi huvitus peamiselt rahvaluulest ja kirjandusest.

Napolis avaldas ta 1836 ka oma tuntuima albaaniakeelse poeemi "Milosao laulud" itaaliakeelse pealkirja "Poesie albanesi del secolo XV. Canti di Milosao, figlio del despota di Scutari" ("Albaania luule 15. sajandist. Milosao, Shkodëri despoodi poja laulud"; albaania keeles Këngët e Milosaos) all. Kordustrükid ilmusid 1847, 1872 ja 1873.

See pikk romantiline ballaad, mis räägib Milosao armastusest, on tema popilaarseim teos. Milosao näol on tegemist väljamõeldud noore aadlimehega 15. sajandi Shkodëris, kes on Thessaloníkist koju tagasi tulnud. Siin kohtab ta küla allika juures lambur Kollogre tütart Rinat ja armub temasse. Armastajate seisuvahe jääb kauaks nende vaheke, kuni maavärin purustab nii linna kui ka igasugused klassivahed. Nad abielluvad välismaal ja neil sünnib laps. Ent abieluõnn jääb üürikeseks. Milosao poeg ja naine surevad varsti ning tema ise saab lahingus haavata ja sureb jõekaldal, millelt avaneb vaade Shkodërile.

Varsti pidi ta kooleraepideemia tõttu õpingud katkestama ning minema tagasi koju Calabriasse.

Tema teine teos "Canti storici albanesi di Serafina Thopia, moglie del principe Nicola Ducagino" (Napoli 1839; "Serafina Thopia, vürst Nikolaus Dukagjini abikaasa albaania ajaloolised laulud") konfiskeeriti Bourboni võimude poolt, sest de Radat kahtlustati osaluses Itaalia Risorgimento põrandaalustes rühmitustes. Teos avaldati 1843 Napolis uuesti pealkirja "Canti di Serafina Thopia, principessa di Zadrina nel secolo XV" (Serafina Thopia, 15. sajandi Zadrina printsessi laulud) all ja hiljem kolmandas variandis Napolis 1897 pealkirja "Specchio di umano transito, vita di Serafina Thopia, Principessa di Ducagino" ("Inimese mööduvuse peegel, Dukagjini printsessi Serafina Thopia elu") all.

Tema itaaliakeelne ajalooline tragöödia "I Numidi" ("Numiidialased"; Napoli 1846), mis hiljem ilmus ümbertöötatuna pealkirjaga "Sofonisba, dramma storico" ("Sofonisba, historical drama"; Napoli, 1892 või 1891), ei äratanud erilist tähelepanu.

1848 (või 1944) asutas De Rada ajalehe (või ajakirja) L'Albanese d'Italia (Itaalia albaanlane; nimi võis olla ka L'Albanese in Italia), mis sisaldas albaaniakeelseid artikleid. See kakskeelne "poliitiline, moraalne ja kirjanduslik ajaleht, mis saavutas lõpuks tiraaži 3200 eksemplari, oli esimene albaaniakeelne perioodikaväljaanne üldse.

1852 kõrvaldati de Rada San Demetrio kolleegiumi albaania keele õpetaja kohalt, sest teda kahtlustati Bourbonide võimu vastases tegevuses. 1889 sai ta selle koha tagasi.

De Rama hilisemad teosed on "Rapsodie di un poema albanese" ("Albaania poeemi rapsoodiad"; 1866), "Poesie albanesi" ("Albaania luuletused"; 1873–1884) ja "Skanderbeccu i pafaan" ("Õnnetu Skanderbeg"; 18731884).

18831887 andis ta välja albaaniakeelset ajakirja Fiamuri i Arbërit.

Jeronim de Rada on kirjutanud ka albaania keele grammatika.

19. sajandi teise poole jooksul muutus de Rada unistus iseseisvast Albaaniast reaalseks poliitiliseks eesmärgiks, mida ta kirglikult taotles.

De Rada oli üks albaania rahvusliku kirjanduse rajajaid ning romantismi rajaja albaania kirjanduses. Tema ajakirjanduslik, kirjanduslik ja poliitiline tegevus aitasid kaasa rahvuslikule ärkamisele nii Itaalia albaanlaste seas kui ka kodumaal.

1850 abiellus de Rada Maddalena Melichiga, kellega tal oli neli poega. Nii naine kui ka pojad surid enne teda.

Jeronim de Rama suri 1903 äärmises vaesuses.

Välislingid muuda