Jerome Friedman
Jerome Isaac Friedman (sündinud 28. märts 1930) on Ameerika Ühendriikide füüsik.
Jerome Friedmani vanemad Selig Friedman ja Lillian Warsaw Firedman olid Venemaalt immigreerunud juudid. Tema isa, kes kolis USAsse enne Esimest maailmasõda, müüs ja parandas õmblusmasinaid.
Jerome Friedman lõpetas Chicago Ülikooli 1950. aastal füüsika erialal. 1953. aastal kaitses ta magistri- ja 1956. aastal doktoriväitekirja. 1960. aastast töötas ta Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis (MIT). 1967. aastast oli ta MIT professor, 1980–1983 MIT tuumauuringute laboratooriumi direktor ja 1983–1988 MIT füüsikaosakonna juhataja.[1]
Ta uuris koos Henry Kendalli ja Richard E. Tayloriga elektronide hajumist prootoneilt ja neutroneilt ning tõestas kvarkide olemasolu. Ta korraldas mitu neutriinoeksperimenti ning uuris elektronide ja positronide annihilatsiooni.[1]
1980. aastal võeti ta Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia liikmeks. 1989. aastal pälvis ta Panofsky auhinna.
1990. aastal anti talle, Henry Kendallile ja Richard E. Taylorile Nobeli füüsikaauhind.