Janitšarid
Janitšarid (osmanitürgi keeles يڭيچرى yeñiçeri 'uus sõdur') olid Osmani sultanite eliitväeüksused, kaardivägi, ihukaitsjad ning Euroopa esimene modernne alaline armee.[1] Üksus loodi tõenäoliselt sultan Murad I valitsusajal (1362–1389).
| Janitšarid | |
|---|---|
 | |
| Tegev | 1363–1826 |
| Riik |
.svg){kind=small} Osmanite riik |
| Liik | jalavägi |
| Ülesanne | alaline palgaarmee |
| Suurus |
1000 (1400) 7841 (1484) 13 599 (1574) 37 627 (1609) |
| Osa | Osmanite armee |
| Garnison/staap |
Adrianoopol (Edirne) Konstantinoopol (Istanbul) |
| Värvid | sinine, punane ja roheline |
| Lahingud | Kosovo lahing, Nikopolise lahing, Ankara lahing, Varna lahing, Čalderani lahing, Mohácsi lahing, Viini piiramine, Malta piiramine jpm |
Väeüksus mehitati kristlikest maadest röövitud poisslastest, kes kasvatati üles islami vaimus.[2] Janitšarid olid kuulsad oma hea väljaõppe ning distsipliini poolest. Erinevalt teistest orjadest maksti neile töö eest palka. Neilt oodati täielikku pühendumust sultani kaitsmisele, janitšaridel oli keelatud abielluda ning kaubelda.[3] 17. sajandil janitšaride värbamisnõudeid lõdvendati, kuna osmanite sõjaväe kogusuurus oli märgatavalt kasvanud. Üksuse hea maine motiveeris paljusid tsiviilisikuid endale seal kohta ostma, sellest tulenevalt vähenes ka janitšaride väljaõppe tase ning toimus nn tsiviliseerumine.[4] Oma algusaastatel olid janitšaride üksused maailma lahinguväljade kardetuimad, kuid lõpuks jäädi vähese uuendusmeelsuse tõttu Lääne-Euroopa innovatsioonile jalgu. Osmanite sõjavägi jäi järk-järgult oma konkurentide omadest maha, kuid kui janitšare taheti kas reformida või ratsanikega asendada, hakkasid nad mässama. Mässud olid mõlemale osapoolele ohvriterikkad ning kui keskvõimul õnnestus oma tahtmine lõpuks peale suruda, oldi ülejäänud Euroopast juba liiga kaugele maha jäädud.[5] Janitšarid saatis 1826. aastal veriselt laiali sultan Mahmud II; nn õnneliku sündmuse käigus hukati neist vähemalt 6000.
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Goodwin, Jason (1998). Lords of the Horizons: A History of the Ottoman Empire. New York: H. Holt, 59,179–181.
- ↑ "The New Encyclopedia of Islam", ed. Cyril Glassé, Rowman & Littlefield, 2008, lk 129
- ↑ Cleveland, Bunton, William, Martin (2013). A History of the Modern Middle East. Westview Press. Lk 43. ISBN 978-0-8133-4833-9.
- ↑ Ágoston, Gábor (2014). "Firearms and Military Adaptation: The Ottomans and the European Military Revolution, 1450–1800". Journal of World History. 25: 119–120.
- ↑ Peter Mansfield, "A History of the Middle East" (1991) lk 31