James Opie Urmson

Suurbritannia filosoof

James Opie Urmson (4. märts 1915 Yorkshire, Hornsea29. jaanuar 2012) oli inglise filosoof.

Ta kirjutas keelefilosoofiast, George Berkeleyst, eetikast ja antiikfilosoofiast, eriti Aristotelesest. Ta algatas analüütilises filosoofias arutelu ülemääraste tegude üle.

Ta töötas pikka aega Oxfordi Ülikooli Corpus Christi College'is.

Elulugu muuda

Urmsoni isa oli metodisti pastor James Opie Urmson (1881–1954).

James õppis 1928–1934 Bathis Kingswoodi koolis ning 1934–1938 Oxfordi Ülikoolis Corpus Christi College'is õppekavas "Literae Humaniores".

Teise maailmasõja puhkedes 1939 astus ta sõjaväkke ning määrati Wellingtoni hertsogi rügementi. Mais 1943 teenis ta oma Tuneesia kampaanias osaleva rügemendi 1. pataljoni kaptenina. Ta tagas hoolimata vaenlase tulest oma pataljoni varustamise laskemoonaga, nii et see sai otsustaval hetkel enne Tunise ründamist püsida Bou Aoukazi mäel. Teda autasustati medaliga Military Cross. Anzios langes ta sõjavangi. Sõja lõpuni oli ta Saksamaa sõjavangide laagris, kus ta enda sõnul mängis bridži ja õppis matemaatikat.

Aastal sai Urmsonist Oxfordi Ülikooli Christ Church College'i kolleegiumiliige. Aastal 1955 sai temast filosoofiaprofessor uuel õppetoolil Queen's College Dundees, mis oli Saint Andrewsi Ülikooli osa. Aastal 1959 sai temast Oxfordi Ülikooli Corpus Christi College'i kolleegiumiliige (Student ja tuutor). Sinna ta jäi pensionile minekuni 1978. Vahepeal oli ta mitme Ameerika ülikooli külalisprofessor, näiteks 1950–1951 Princetoni Ülikooli filosoofia külaliskaasprofessor (seal sõbrunes ta John Rawlsiga[1]) ja kolm korda Michigani ülikooli külalisprofessor. Ta määrati Stanfordi Ülikooli Henry Waldgrave Stuarti filosoofia emeriitprofessoriks.

Filosoofia muuda

Eriti tuntud on tema artikkel "Saints and Heroes", milles ta tõstatas analüütilises filosoofias ülemäärase teo küsimuse. Raamat "Philosophical Analysis" aitas kaasa analüütilise filosoofia (tavakeelefilosoofia) levikule. John Stuart Milli tõlgendas ta reegiutilitaristina.

Koos Geoffrey Warnockiga toimetas ta John Langshaw Austini kirjutiste väljaande. Ta tõlkis inglise keelde Aristotelese teoseid ning Simplikiose kommentaare neile. Tema raamatut "Aristotle's Ethics" hindasid J. L. Ackrill ja Julius Moravcsik suurepäraseks sissejuhatuseks Aristotelese eetikasse.

Jonathan Ree kirjutas raamatu "Concise Encyclopedia of Western Philosophy and Philosophers" (2004) 3. trükis tema kohta nii: "Kuigi paljud tema kirjutised keskenduvad teooriatele filosoofia loomuse kohta, on ta seisukohal, et "üldiselt (on the whole) on parim filosoofia teooriast vähe mõjutatud; filosoof näeb, mida on tarvis teha, ja teeb seda.""

Looming muuda

Pühakud ja kangelased muuda

Artiklis "Saints and Heroes" toob ta analüütilisse filosoofiasse ülemäärase teo mõiste.

Tavaliselt eristatakse moraalifilosoofias kohustuslikke tegusid (mida on kohus teha ehk mida peaks tegema), moraalselt lubatavaid tegusid, mida moraalikaalutlused ei keela, kuid mis pole nõutavaid, ja tegusid, mis on väärad (mida ei tohiks teha), ning püütakse pakkuda moraaliteooriat, mis selle liigituse arusaadavaks teeks. Mõned moraalifilosoofid ei tunnista isegi niisugust jaotust, näiteks George Edward Moore'i järgi tuleneb kõige tühisematestki tegudest midagi head või halba, nii et vaevalt ta saab tunnistada moraalselt ükskõikseid tegusid. Urmson peab seda ja sarnaseid liigitusi moraalifakte mittearvestavateks ning püüab seda näidata kahe teotüübi peal.

Mõnikord nimetatakse inimest puhtmoraalses mõttes pühakuks või tegu pühaks ning mõnikord kedagi moraalses mõttes kangelaseks ja tegu kangelaslikuks, tavaliselt kiitvalt. Paistab, et neid sõnu kasutatakse moraalihinnangutena mitmes olukorras ning nende tarvitused on lähedased. Eristame kolme tüüpi olukordi. Kaks esimest tüüpi mahuvad kolmikjaotuse alla, kolmas mitte. 1. Inimest võidakse nimetada pühakuks, kui ta täidab ebatavalise enesevalitsemise tõttu oma kohust regulaarselt puhkudel, mil enamik inimesi seda kalduvuse, iha või omakasu tõttu ei teeks, ja kangelaseks juhtudel, mil ta samal põhjusel teeb seda puhkudel, mil enamik inimesi seda hirmu või enesealalhoiutungi tõttu ei teeks. Vahe on ainult selles, millele vastu seistakse. Näiteks vallaline tütar jääb koju, et hoolitseda oma haige ja lesestunud isa eest, ja arst jääb katkust tabatud linnas oma patsientide juurde. 2. Inimest võidakse nimetada pühakuks või kangelaseks, kui ta teeb samu asju ilma pingutuseta. Sel juhul on tegu Aristotelese mõttes voorusliku teoga. Tänapäeval öeldaks selliste inimeste kohta, et neil on lihtsalt vedanud või neil ei jätku kujutlusvõimet, kuid Aristoteles pidas seda tüüpi esimesest kõrgemaks. 3. Urmson väidab, et pühakuks võidakse nimetada ka inimest, kes teeb tegusid, mis tema kohust kaugelt ületavad, kas seistes vastu vastasele kalduvusele või huvile, või ilma pingutuseta, ja kangelaseks, kui ta teeb seda vastu seistes loomulikule hirmule või pingutuseta. Urmsoni meelest on need suuremad pühakud ja kangelased kui eelmised. Nüüd on tegu näiteks arstiga, kes vabatahtlikult läheb katkust tabatud linna, või sõduriga, kes teeb seda, mida ohvitserid kunagi ei käsiks teha, või pühendunud ennastsalgava eluga teiste teenistuses. Jutt ei ole loomulikust kiindumusest nagu emal lapse vastu (see ei kuulu moraali alla, vaid on muul kombel imetlusväärne). Meie juhtumil ei ole kiindumus mängus.

Sõdurid harjutavad granaadiheitmist. Üks granaat libiseb käest ja kukub sõdurite lähedale. Üks neist ohverdab oma elu, viskudes granaadile ja kaitstes kaaslasi oma kehaga. Kiindumust pole siin tarvis oletada. Kui ta poleks seda teinud, kas ta siis poleks täitnud oma kohust? Kas teised sõdurid ei täitnud oma kohust? Kas ülem oleks võinud seda käskida? Ei, see pole nii. Siin on tegu juhtumiga, mis kolmikjaotuse alla ei mahu. Võidakse vastu väita, et niipalju kui sõdur midagi tunda või mõelda jõudis, tundis ta nähtavasti, et tema kohus on seda teha. Kui miski tundub meile kohusena, siis ei jää muud üle. Aga Urmson ei tahagi öelda, nagu peaks kangelane pidama oma tegu fakultatiivseks. Aga kui ta ellu jääks, siis kui ta ütleks, et ta täitis ainult oma kohust, siis meile tunduks see võltstagasihoidlikkusena. Ja isegi kui ta endale ütleks, et see on ainult kohusetäitmine, ei saaks ta seda teiste kohta ennetavalt öelda, ja teised ei saaks seda tema kohta öelda.

Bonaventura teatab, et pärast Assisi Franciscuse jutlust lindudele, kogunesid teised teda kiitma ja imetlema, Franciscus aga heitis endale ette, et ta polnud varem teinud seda, mida ta nüüd pidas oma kohuseks. Inimene võib mis tahes pühaduse astet pidada oma kohuseks, aga sellel ja kohuse täitmata jätmisel on suur vahe. Ja teistest oleks olnud naeruväärne selle etteheitega ühineda. Ja kellelegi teisele Franciscus selle pärast etteheiteid ei teinud.

Nii et kolmikjaotusele tuleb veel lisada teod, millel on moraalne väärtus, kuid mida teha ei ole meie kohus. Peale kangelaslike ja pühade tegude on nende seas näiteks huvitu lahkus ja heldus. Pühadus ja kangelaslikkus on lihtsalt eriti silmatorkavad juhtumid.

Oleks absurdne arvata, nagu poleks moraalifilosoofid pühakute ja kangelaste olemasolust teadnud ega neile isegi mitte vihjanud. Aga tundub, et nende süsteem on neid fakte ignoreerinud. Näiteks kui George Edward Moore'i ja enamiku utilitaristide jaoks on kohuseks iga tegu, mis annab konkreetsetel asjaoludel suurima võimaliku hüve, siis nende jaoks on kõige kangelaslikum eneseohverdus ja kõige püham eneseohverdamine täpselt samasugune kohus nagu tõerääkimine ja lubaduste täitmine. Immanuel Kanti jaoks on ainult kohuse kategooriline imperatiiv ning iga kohus on kõigile võrdselt ja äärmiselt siduv. Kanti süsteem ei saa neid fakte arvestada. Ka intuitsionism ei jäta neile faktidele kohta. Neid teooriaid on muidugi võimalik modifitseerida nii, et nad neid fakte arvesse võtaksid, aga praegusel kujul pole see võimalik, ja modifitseerimine võib teooriate usutavust vähendada.

Adekvaatne teooria tuleb alles leida. Aga Urmsoni arvates on traditsioonilistest teooriatest utilitarismi kõige lihtsam kohandada. Moore nägi vaeva, et seesmiselt hea täpset loomust määrata, ja John Stuart Mill nägi vaeva, et leida ülim hüve. Need pidid olema juhtnööriks konkreetsete tegude puhul. Ent kuigi kohuse probleemid võivad olla väga keerulised, ei tundu, nagu nende lahendamiseks tuleks viimne eesmärk täpselt määratleda. Tõerääkimise, lubaduste täitmise, mõrvast, vägivallast ja vargusest hoidumise puhul ei tundu, nagu peaks eesmärk olema peenelt määratletud. Piisab, kui saame aru, et ilma nendeta oleks ühiskondlik elu võimatu ning igasugune elu oleks üksildane, halb, vastik, loomalik ja lühike. Isegi omakasu, mida mõned on pidanud moraali ainsaks aluseks, on piisav, et neid printsiipe jutlustada, kui mitte järgida. Nendel kaalutustel on mõned utilitaristid hakanud pidama moraali aluseks ülima hüve saavutamise asemel ülima pahe vältimiseks. Teised on mõningase õigustusega leidnud, et see ei jäta moraalile küllalt õilsat kohta. On küll absurdne küsida, millist ideaali täpselt teenib mõrvast hoidumine, aga keegi ei näeks kangelastegudes lihtsalt ühiskonnavastase käitumise vältimist. Neid tegusid peab inspireerima mingi positiivne ideaal. Kui kohust saab inimestelt kätte nõuda nagu võlga, siis sellepärast, et kohus on kooselu miinimumnõue; tegusid, mis seda ületavad, ei saa kätte nõuda. Võidakse aga vastu väita, et see on moraali kõrgema pilotaaži glorifitseerimine kohuse arvel: me suhtume kohusesse teenimatult küüniliselt ja unustame, kui raske seda võib olla täita. Ei, me pole seda unustanud, aga jutt ei ole mitte moraalisubjektide väärtusest, vaid tegude moraalsest liigitusest. Võidakse aga öelda, et meie arusaam kohusest on liiga madal ja kitsas, sest see ei hõlma kogu moraali.

Ükski arukas inimene ei väida, et tema moraalivaade on eksimatu. Aga siis ta peab ka ütlema, et niipalju kui tema aru saab, on tema moraalikoodeks ideaalne, sest muidu tuleb välja, et ta küll tunnistab kõrgemat moraali, kuid ei taha selle järgi elada. Paljud filosoofid on arvanud, et selleks et oma koodeksi ideaalsust kaitsta, peavad nad näitama, et sellel on üleinimlik, aprioorne kehtivus. Kant püüdis, näidata, et tema moraaliprintsiipe peab iga mõistusega olend vältimatult aktsepteerima. John Locke arvas, et moraaliprintsiipe peab olema võimalik deduktiivselt õigustada. Ja ui nüüd ei õnnestu näidata moraali universaalset kehtivust, hakatakse sellest järeldama, et moraalikoodekseid ei saa õigustada ning tegu on maitse või konventsiooni asjaga. Aga Urmsoni meelest tähendab moraali ideaalsus, et see teenib reaalset inimest kõige paremini. Ideaalsuse juurde kuulub ka see, et ta tõesti aitab inimeste heaolule kaasa; kui see töötab ainult inglite jaoks, on ta ideaalsest kaugel. Võivad muidugi olla ideaalid, mis tegelikult tööle ei hakka, aga nendele ei saa kohust rajada. Tundub, et on kaalukad põhjendid, miks praktiliselt ideaalne peab eristama elementaarseid reegleid, mis on kõigile siduvad, ja kõrgelennulist moraali.

1. Tähtis on kuulutada tungivaks need moraalinõuded, mille järgimine kõigi poolt on vältimatu. Elu ilma pühakute ja kangelasteta oleks vaesem, aga elu ilma elementaarse kohuse täitmiseta oleks halb.

2. Selleks et nõuda elementaarne kohus kätte nagu võlg ning laita selle täitmatajätmist, peab selle täitmine tavaolukorras olema tavainimesele jõukohane. Vastasel korral ei võeta moraali tõsiselt. Mäejutluse imetlejad ei pane seda kümne käsuga ühe pulga peale.

3. Moraalikoodeks peab olema sõnastatav, kusjuures mitte liiga keeruliselt. Aga see on võimalik ainult juhtudel, kus mingit mõistlikult kergesti äratuntavat tüüpi tegu on peaaegu alati kas soovitav või ebasoovitav. Kui kindlat piisavalt lihtsat reeglit ei saa õigustada, siis ei saa töötada sel tasandil, kus mingit tüüpi tegusid saab kohusena käskida või kuriteona keelata. Inimesed, kes on läinud kaugele, et pidalitõbiseid põetada, on sageli teinud moraalselt väga väärtusliku teo. Oleks aga naeruväärne öelda, et kõik peaksid minema välja pidalitõbiseid põetama, olenemata asjaoludest. Oleks aga absurdne püüda sõnastada keerulisi reegleid, millistel asjaoludel säärane tegu on kohustuslik.

4. Kohuse mõiste juurde kuulub, et ka huvitatud asjaosalistel on õigus nõuda selle täitmist. Aga me ei saa võõrastele ette heita, et nad meid ei põeta, kui me oleme haiged. Tuleb teha vahet, mida me saame teiselt eeldada ja nõuda ja mida ainult loota ja tänuga vastu võtta.

5. Elementaarse kohuse puhul on meil teatud sund. Me peame tahes-tahtmata üksteist survestama. Moraaliprintsiibid on siin nagu avalikud seadused, mitte nagu privaatsed ideaalid. Aga valik on alati parem kui sunni all olek, isegi kui see sund on ainult moraalne. Nii et on parem, kui võimaluse korral survet ei avaldata, vaid nõudmiste ja laituse asemel piirdutakse julgustamise ja soovitamisega. On küll võib-olla mõistlik avaldada pisut survet, et inimene lisaks elementaarse kohuse täitmisele oleks ka mingil määral lahke ja kannatlik. Aga kohutav on mõte, et kedagi tuleks survestada oma elu ohverdamisele teiste heaks.

Sellepärast ei arva Urmson, nagu oleks tavainimeste moraalimõtlemises sisalduv elementaarse kohuse eristamine teistest moraalse väärtusega tegudest alaväärne võrreldes moraaliteooriatega. See ei tähenda, nagu keegi rahulduks sellega, mis ei ole parim. Subjektil on sisemine käsk püüda käituda nii ideaalselt, kui ta mõelda oskab, ja kui ta sell teoks teeb, siis tal on ükskõik, kas see on kohusetäitmine või ülemäärane tegu. Aga see eristus on sellegipoolest tähtis, sest me ei tohiks nõuda teistelt ideaalset käitumist nii, nagu me peaksime neilt nõudma elementaarset moraalsust. Me võime võtta kohuse käske nii, et need keelavad käitumist, mis on ühiselus talumatu, ja nõuavad minimaalset koostööd.

Utilitarism saab eelnimetatud fakte kõige paremini arvestada, kuid asi pole selles, mis täpselt on ülim hüve. Urmson mõistab utilitarismi all lihtsalt vaadet, et tegude moraalne õigustus peab lähtuma tagajärgedest. Piisab sellest, kui öelda, et kohus puudutab põhiliselt talumatute tegude vältimist, teistel moraalse käitumise vormidel on positiivsemad eesmärgid.

Isiklikku muuda

1940. aastal abiellus ta Marion Drage'iga, kes suri 2010.

Urmson veetis pensionipõlve Oxfordshire'is Cumnoris. Ta harrastas aiatööd, võttis küla elust aktiivselt osa ja mängis harrastusorkestrites oboed.

Teoseid muuda

  • On Grading. – Mind, 1950, 59(234), lk 145–169. Ümbertrükk: Antony Flew (toim). Logic and Language (Second Series), Basil Blackwell: Oxford 1953)
  • Parenthetical Verbs. – Mind, 1952, 61(244), lk 480–496.
  • The interpretation of the moral philosophy of J. S. Mill. – The Philosophical Quarterly, 1953, kd 3, lk 33–39. Ümbertrükk: Philippa Foot (toim).

Theories of Ethics, Oxford University Press 1967

  • Philosophical Analysis: Its Development between the Two World Wars, Oxford University Press, 1956
  • Saints and Heroes. – A. Melden (toim). Essays in Moral Philosophy, Seattle: University of Washington Press 1958. Veebiversioon
  • Austin, John Langshaw. – J. O. Urmson (toim). The Concise Encyclopedia of Western Philosophy and Philosophers, New York: Hawthorn Books 1960, lk 54.
  • J. L. Austin. – Journal of Philosophy 1965. Ümbertrükk: Richard Rorty (toim). The Linguistic Turn, 1967.
  • The History of Analysis. – Richard Rorty (toim). – The Linguistic Turn, 1967.
  • The Emotive Theory of Ethics (1968)
  • Literature. – George Dickie, R. J. Sclafani (toim). Aesthetics: A Critical Anthology, New York: St. Martin's Press 1977.
  • Berkeley, Oxford University Press 1982, ISBN 978-0192875464
  • Aristotle's Ethics (1988) Blackwell Publishers
  • The Greek Philosophical Vocabulary, Duckworth 1990, 2009, ISBN 978-0715623350
  • Aristotle on Excellence of Character. – New Blackfriars, 1990, kd 71, nr 834, lk 33–37.

Toimetajana muuda

  • John Langshaw Austin, Marina Sbisa, . How to do Things with Words. The William James Lectures delivered at Harvard University in 1955, Clarendon Press: Oxford 1962; 2., parandatud trükk: Harvard University Press 1975.
  • J. L. Austin. – Philosophical Papers (koos G. J. Warnockiga)
  • Concise Encyclopedia of Western Philosophy and Philosophers koos Jonathan Reega (1. trükk 1960, 2. trükk 1989, 3. trükk 2004)
  • The British Empiricists: Locke, Berkeley, Hume (koos John Dunni ja A. J. Ayeriga)

Tõlkijana muuda

Viited muuda

  1. Thomas W. Pogge. John Rawls, München 1994, lk 22–23.

Kirjandus muuda

  • Richard M. Hare. Analytik und Metaphysik in Oxford. – Philosophische Rundschau, 1957, lk 269–280.
  • Human Agency: Language, Duty, and Value. Philosophical Essays in Honor of J. O. Urmson ed. Jonathan Dancy, J. M. E. Moravcsik, C. C. W. Taylor, Stanford University Press, 1988, ISBN 0-8047-1474-6. Sisaldab Urmsoni filosoofiliste tööde bibliograafiat.

Välislingid muuda