Jalavägi
See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2007) |
Jalavägi ehk infanteeria on maaväe põhiline esmane ja traditsiooniline väeliik (relvaliik), mille põhiülesanded lahinguväljal on võitlus vaenlase lahinguüksustega, maa-alade ja objektide enda kontrolli all (valduses) hoidmine või kontrolli alla võtmine (vallutamine) ning lahinguluure.
Soomustamata sõidukitel liikuvat jalaväge võidakse nimetada kergejalaväeks.
Jalaväest spetsiifiliselt arendatud alaliikideks võib lugeda tänapäeval ka merejalaväge või õhudessantväge ning mägiväeüksusi (mägijäägrid).
Relvastus ja varustus muuda
Jalaväe ülalpidamise üheks eeliseks on varustuse ja relvastuse suhteline odavus või lihtsus võrreldes soomusväega ja soomusjalaväega.
Jalaväe relvastusse kuuluvad lisaks käsitulirelvadele ka raskekuulipildujad, tankitõrjerelvad (sealhulgas tankitõrjekahurid, tankitõrjeraketisüsteemid) ja miinipildujad, sageli ka kantavad õhutõrjeraketid (MANPADS) või harvem kerged õhutõrjekahurid.
Jalaväe transpordiks lahingupiirkonda kasutatakse tavaliselt maastureid, taktikalisi veoautosid, soomusautosid või soomustransportööre. Samuti on vajadusel hõlpsalt võimalik õhu- või meretransport. Soomustransportööridel jalaväe struktuuridele tankide lisamisega võidakse seda käsitleda soomusjalaväena.
Jalaväe väekoondiste (jalaväebrigaad, jalaväediviis) tuletoetuseks kasutatakse pukseeritavaid välihaubitsaid ja õhutõrjekahureid, kuid vastavate üksuste liikmeid ei kutsuta reeglina jalaväelasteks.
Taktika muuda
Jalaväel on oluline roll operatsioonides ja lahingutes kinnisel maastikul ehk metsades või soodes, hoonestatud aladel, aga ka saarestikes ja mägedes, kus soomus-lahingutehnika tegevus on piiratud ja lähivõitluse tõenäosus suurem. Seetõttu kasutatakse jalaväge peamiselt vastava iseloomuga territooriumide kaitsel või kontrolli all hoidmisel (sealhulgas patrullid), rünnakul või hõivamisel.
Jalaväe tegevus on piiratud avatud maastikul ehk lagedatel aladel, kuna neil puudub (vähemalt arvestatav) soomuskaitse ja liikurplatvormidel lähi-tuletoetus (lahingumasinad, tankid, õhutõrjesoomukid) ja piiratud on ka liikuvus ehk manöövrivõime.
Lahingutegevuse ajal tegutsevad laskurallüksuste jalaväelased jalastunult lahingurivistuses, kandes kaasas oma relvastust ja lahinguvarustust. Seljakotid ja muu vähem vajalik varustus jäetakse tagalasse või sõidukitele. Lahingutegevuse eel ja vahe-etappides, kui puudub kokkupuude vastasega, liiguvad jalaväelased transpordivahenditel, kuid hoidutakse sõitmast otsekontaktini vastasega. Sõidukitele asumine ja jalastumine toimub vastase tule ja vaatluse eest varjatult, et mitte lasta vastasel kahjustada oma soomustamata või kergelt soomustatud sõidukeid. See teeb jalaväe manöövrid kohmakaks, kuid ühtlasi võimaldab enda tegevust ja kavatsusi hästi varjata lahingukontakti alguseni.
Ajalugu muuda
Väheste eranditega on enamiku armeede tuumaks läbi ajaloo olnud jalavägi. Kui relvad on mitmekesised, tuginevad sõdurid operatiivliikumistel (liinide taga, eriti eeltööstuslikul ajal) ja taktikalistel liikumistel (lahingus) tavaliselt oma jalgadele, kuigi neid võib mõnikord transportida lahinguväljale muude vahenditega.
Varaseimatest aegadest olid jalaväelased põhiliselt relvastatud jõugud, kes võitlesid lõdvalt organiseeritud vastasliinides individuaalsete komandöride häälejuhatusel nende vägede otseses läheduses (kuuldekauguse ulatuses). Siiski vormi, varustuse, relvastuse ja eelkõige treeningutega jõuti rivide väljatöötamiseni, mis võimaldasid lahingumöllus täide viia eelkorraldatud taktikalisi manöövreid.
Jalaväe organisatsioon on koonduv sellest ajast saadik, kui kirja pandud ajalugu saavutas tasakaalu tugevalt relvastatud rivide (näiteks Kreeka faalanks) võitlemise jäikades rivides, kergemalt relvastatud, kuid rohkem liikuvamate üksuste, (nagu Rooma leegion) mis said liikuda suhteliselt kiiresti lahinguväljal ning ära kasutada võimalusi kui need tõusid, vahel.
Jalavägi oli uuema aja armeede põhiline ja kandev lahingu-relvaliik (väeliik) kuni 1. maailmasõja lõpuni, mil suurema liikuvuse ja kaitstusega soomustehnika kasutuselevõtuga moodustati soomusjalavägi ja hakati arendama manööversõja taktikat.
Jalaväe taktikalise tingmärgi kujund on tuletis Napoleoni sõdade ajastust, kui jalaväelaste vormikuue rinnal olid 2 ristatud vööd.