Jacques Tati (sünninimi Jacques Tatischeff; 9. oktoober 1907 Le Pecq, Prantsusmaa5. november 1982 Pariis, Prantsusmaa) oli prantsuse komöödiafilmide režissöör, näitleja, stsenarist ja produtsent.

Jacques Tati
Jacques Tati 1938. aastal
Sündinud 9. oktoober 1907
Le Pecq, Prantsusmaa
Surnud 5. november 1982
Pariis, Prantsusmaa
Rahvus prantslane
Amet filminäitleja
filmilavastaja
stsenarist
Tegev 19321978
Abikaasa Micheline Winter (19441982)
Jacques Tati (1961)

Tati filmidele on omane heatahtlik äärmise hoolikusega lihvitud tummfilmilik situatsioonikoomika, milles dialoogidel pole suurt tähtsust. Tati kehastatud vihmamantli, vihmavarju ja piibuga heatahtlik, kuid alatasa tahtmatult segadust külvav härra Hulot on Buster Keatoni, Charles Chaplini ja teiste kinolegendide loodud tegelaste kõrval ilmselt üks filmiajaloo tuntumaid koomilisi karaktereid.

Elukäik muuda

Jacques Tati sündis 9. oktoobril 1907 Pariisi lähedal Le Pecqis. Tema isa George Emmanuel Tatischeff oli pärit Vene aadliperest ning ema Marcelle Claire van Hoof Hollandi ja Itaalia päritolu. Tatil oli vanem õde Natalie, kes oli sündinud 1905. aastal. Pere oli jõukas.[1]

Õpilasena oli Tati silmapaistmatu, aga tennises ja ratsutamises andekas. 1923. aastal jättis ta kooli pooleli ja asus tööle pildiraame valmistavas perefirmas Cadres Van Hoof. Aastatel 1927–1928 läbis ta ajateenistuse Saint-Germain-en-Layes ning suundus end täiendama Londonisse, kus tutvus ka ragbiga. Naasnud Pariisi, liitus ta poolprofessionaalse ragbiklubiga Racing Club de France. Tema koomikuanne lõi õitsele teisi meeskonnaliikmeid lõbustades.

1930. aastate alguses jõudis ülemaailmne majanduskriis ka Prantsusmaale. Tati lahkus ragbiklubist ja vanemate meelehärmiks ka pere-ettevõttest ning otsustas pühenduda miimina näitlejakutsele.

Esimest korda mainiti Tatid 1935. aastal, kui ta esines ajalehe Le Journal galal. Ta jäi silma mõjukale kirjanikule Colette'ile ja teatrijuht Max Treborile, kes pakkus talle lepingulist tööd Théâtre-Michelis. Tatist sai seal peagi staar. Ta töötas lühikest aega ka Londonis, naasis siis 1936. aastal Pariisi ning sõlmis lepingu teatriga ABC, kus ta töötas Teise maailmasõja alguseni. 1937. ja 1938. aastal astus ta üles ka Berliinis Scala teatris ning harjutas filminäitleja ametit paaris lühifilmis.

1939. aastal mobiliseeriti Tati Prantsuse armeesse. 1940. aastal osales ta Sedani lahingus. Prantsusmaa taganes Mussidani ning pärast teist Compiègne'i vaherahu 22. juunil 1940 ta üksus demobiliseeriti.

Pärast Pariisi naasmist jätkas Tati kabareeartisti tööd Léon Volterra juhitavas Lido de Paris’s ning mängis ka mitmes filmis. Filmi "Sylvie et le fantôme" võtetel tutvus ta filmistuudio juhi Fred Orainiga.

Sel ajal armus Tati noorde Austria ja Tšehhi päritolu tantsijasse Herta Schieli. 1942. aastal sündis neil tütar Helga Marie-Jeanne Schiel, kuid Tati keeldus oma õe surve all last omaks tunnistamast ning sunniti Lidost hooaja lõpus lahkuma.[2] 1944. aastal abiellus Tati pärast lühikest tutvust Micheline Winteriga ning 1946. aastal sündis neil tütar Sophie Catherine Tatischeff ja 1949. aastal poeg Pierre-François Tatischeff (tuntud ka kui Pierre Tati).

1946. aastal asutasid Tati ja Orain filmistuudio Cady-Films ning tootsid selle alt Tati kolm esimest filmi, nende hulgas "Härra Hulot' puhkuse" (Les Vacances de Monsieur Hulot, 1953), kus ta tõi esimest korda ekraanile härra Hulot' koomilise karakteri. Tatil tekkisid Orainiga erimeelsused ning 1956. aastal asutas ta oma filmistuudio Spectra Films. Film "Minu onu" (Mon Oncle, 1958) pälvis ülemaailmse edu: Tatid premeeriti Oscari, Cannes'i filmifestivali ja New Yorgi filmikriitikute auhinnaga. 1967. aastal järgnes sellele rahvusvaheline menuk "Play Time", millega ta pälvis 6. Moskva rahvusvahelisel filmifestivalil hõbeauhinna. 1977. aastal premeeris Prantsuse Filmiinstituut Tatid au-Césariga.

Jacques Tati suri 75-aastaselt 5. novembril 1982 kopsuemboolia tagajärjel. Ta on maetud Saint-Germain-en-Laye vanale kalmistule.

Filmograafia muuda

Režissööritööd muuda

  • lühifilm "Postiljonide kool" (L’École des facteurs, 1947)
  • komöödia "Suurpäev" (Jour de fête, 1949)
  • komöödia "Härra Hulot’ puhkus" (Les Vacances de Monsieur Hulot, 1953)
  • komöödia "Minu onu" (Mon Oncle, 1958)
  • komöödia "Play Time" (1967)
  • lühike filmi- ja komöödiatehnikate õppefilm "Cours du Soir" (1967)
  • komöödia "Liiklus" (Trafic, 1971)
  • komöödia "Paraad" (Parade, 1974)
  • lühifilm "Forza Bastia" (1978, filmi lõpetas tütar Sophie Tatischeff)

Näitlejatööd muuda

  • lühifilm "Oscar, champion de tennis" (1932, lavastaja Jack Forrester)
  • lühifilm "On demande une brute" (1934, lavastaja Charles Barrois)
  • lühifilm "Gai dimanche!" (1935, lavastaja Jacques Berr)
  • lühifilm "Soigne ton gauche" (1936, lavastaja René Clément)
  • lühifilm "Retour à la terre" (1938)
  • koomiline fantaasiafilm "Sylvie et le fantôme" (1945, lavastaja Claude Autant-Lara)
  • draamafilm "Le Diable au corps" (1947, lavastaja Claude Autant-Lara)
  • lühifilm "Postiljonide kool" (L’École des facteurs, 1947)
  • komöödia "Suurpäev" (Jour de fête, 1949)
  • komöödia "Härra Hulot’ puhkus" (Les Vacances de Monsieur Hulot, 1953)
  • komöödia "Minu onu" (Mon Oncle, 1958)
  • lühifilm "Cours du Soir" (1967)
  • komöödia "Play Time" (1967)
  • komöödia "Liiklus" (Trafic, 1971)
  • telesari "Obraz uz obraz" (1972)
  • komöödia "Paraad" (Parade, 1974)

Stsenaristitööd muuda

Auhinnad muuda

  • 1958 – filmi "Minu onu" eest parima välismaa filmi Oscar[3]
  • 1958 – filmi "Minu onu" eest Cannes'i filmifestivali peaauhind[4]
  • 1969 – filmi "Play Time" eest 6. Moskva rahvusvahelise filmifestivali hõbepreemia[5]
  • 1977 – elutöö eest Prantsuse filmiinstituudi au-César

Viited muuda

  1. David Bellos (2002). "Le cadres van Hoof". Jacques Tati : Sa vie et son art. Paris: Le Seuil. ISBN 2020409615.
  2. David Bellos (25. märts 2008). "La postérité de M. Hulot". Nonfiction. Vaadatud 23. veebruaril 2021.
  3. "The 31st Academy Awards | 1959". oscars.com. Vaadatud 23. veebruaril 2021.
  4. "Mon Oncle". Festival de Cannes. Vaadatud 23. veebruaril 2021.
  5. "1969 year". moscowfilmfestival.ru. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. jaanuar 2013. Vaadatud 23. veebruaril 2021.

Välislingid muuda