Jacques Delors

Jacques Lucien Jean Delors (20. juuli 1925 Pariis – 27. detsember 2023 Pariis) oli Prantsuse poliitik ja majandusteadlane, Euroopa Komisjoni kaheksas president.

Delors (1988)

Ta oli esimene, kes püsis selles ametis kaks ametiaega (1985. aasta jaanuarist 1994. aasta detsembrini).

Prantsuse poliitikas

1940.–1960. aastatel töötas Delors real ametikohtadel Prantsuse panganduses. Prantsuse Kristlike Tööliste Konföderatsiooni liikmena osales ta selle ilmalikustamises ning Prantsuse Demokraatliku Töökonföderatsiooni rajamises. 1969. aastal sai temast gollistliku peaministri Jacques Chaban-Delmas' nõunik.

1974. aastal astus Delors koos teiste vasakpoolsete kristlastega Prantsuse Sotsialistlikku Parteisse. Ta oli selle üks väheseid avalikult religioosseid liikmeid, vaatamata partei pikaajalisele ilmalikule traditsioonile. 1979–1981 kuulus Delors Euroopa Parlamenti. Prantsuse presidendi François Mitterrandi valitsustes oli Delors 1981–1983 majandus- ja rahandusminister ning 1983–1984 majandus-, rahandus- ja eelarveminister. Neis ameteis toetas ta tagasitõmbumist sotsiaalpoliitikas, selget heakskiitu turumajandusele ning sidemeid Euroopa sotsiaaldemokraatiaga. Mitterrand kaalus korduvalt Delorsi nimetamist Prantsusmaa peaministriks.

Euroopa Komisjonis

Delorsist sai Euroopa Komisjoni president jaanuaris 1985. Presidendina tegeles ta tähtsate eelarvereformidega ning pani aluse Euroopa Ühenduse ühtse siseturu loomisele, mis jõustus 1. jaanuaril 1993.

1988. aasta sügisel lubas Delors pöördumises Briti ametiühingute kongressile, et Euroopa Komisjon nõuab valitsustelt ametiühinguid toetavat seadustikku. Suurbritannia peaminister Margaret Thatcher vastas sellele 1988. aasta septembris Brugges peetud kõnega, milles ütles, et ta ei kavatse anda järele Brüsseli sotsialistlikele meetmetele. Need sündmused olid Suurbritannia poliitikas võtmetähtsusega. Juba 1980ndate alguses olid paljud leiboristid avaldanud vastuseisu Suurbritannia kuulumisele Euroopa Ühendusse, samas kui konservatiivid Harold Macmillani ja Edward Heathi juhtimisel toetasid ühinemist. Pärast 1988. aastat tekkisid selles küsimuses lahkhelid konservatiivide seas, Thatcher ja tema pooldajad aga tõrjusid Euroopa edasist föderaliseerumist.

Peagi pärast Thatcheri lahkumist peaministri kohalt sai Delorsist Briti euroskeptikute sihtmärk. 1. novembril 1990 ründas Briti tabloid The Sun loosungi "Up Yours Delors" all Delorsi väidetavaid katseid suruda Suurbritanniale peale Euroopa föderalismi.

Pärast Euroopa Komisjoni

1993–1996 juhtis Jacques Delors UNESCO 21. sajandi hariduse komisjoni.

1994. aastal püüdsid mitmed Prantsuse Sotsialistliku Partei liikmed veenda Delorsi kandideerima Prantsusmaa presidendiks. Küsitluste andmeil oli tal hea võimalus lüüa mõlemat konservatiivist võistlejat: peaminister Édouard Balladuri ja Pariisi linnapead Jacques Chiraci. Delors loobus siiski kandideerimast ning sotsialistide kandidaat Lionel Jospin sai valimistel Chiracilt lüüa.

Delors asutas 1996. aastal Pariisi mõttekoja Notre Europe ning oli kuni 2004. aastani selle president. Ta oli nii Institut Aspen France'i kui ka Rooma Klubi auliige.

15. septembril 2010 toetas Delors uut algatust Spinelli Group, mis asutati, tugevdamaks Euroopa Liidu föderaliseerumispüüdlusi. Spinelli teiste toetajate seas on Daniel Cohn-Bendit, Guy Verhofstadt, Andrew Duff ja Elmar Brok.

Isiklikku

Delors oli Prantsusmaa sotsialistliku poliitiku Martine Aubry isa.

Tunnustus

• 1992 Karl Suure auhind
• 1997 Erasmuse preemia
• 1999 Maarjamaa Risti I klassi teenetemärk
• 2015 Euroopa aukodanik

Kirjandus

• Jacques Delors, Jean-Louis Arnaud. Mälestused. Eesti keelde tõlkinud Helva Payet, toimetanud Kairit Henno; kujundanud Tiina Sildre. Tallinn: Olion, 2008. ISBN 9789985665497.