Jaanituli

Jaanituli (Lõuna-Eestis jaanik, Lääne-Eestis ja Harjumaal jaanis(te)tuli) on jaanilaupäeva õhtul süüdatav suurem tuli; pidu selle ümber.

"Jaanituli". Amandus Adamsoni maal, 1906

Jaanituli Järvamaal Kirnas

Tähendus

Tuletegemise rituaalil oli algselt tõrjemaagia tähendus, hiljem seostati seda suve vastuvõtuga. Suve tuleku tähistamine on iidne komme, mis ajapikku on üle kandunud ajaliselt lähematele kirikukalendri pühakunimedega tähtpäevadele.

Eesti alal on peamine tuletegemispäev jaanipäev, kuid tuld on tehtud ka suvisel peetripäeval (29. juunil) ja heinamaarjapäeval (2. juulil). Setud tähistavad peetripäeval kevade lõppu ja suve saabumist tänapäevalgi ning nende piitretuli (piitrepino) ei erine oluliselt jaanitulest.

Tuletegemine

Tule tegemiseks valiti kõrgem koht, oma pere jaanituli tehti ka lihtsalt maapinnale. Tulematerjali korjasid külanoored enamasti ühiselt, selleks oli peamiselt metsakuiv puit, mis kuhjati lõkkeasemele. Oluline oli, et jaanituli oleks kaugele nähtav. Rahvarohkel jaanitulel seati ridva otsa veel teinegi tuli, mis pidi pilku püüdma ning paistma võimalikult kaugele. Suure tule tegemine oli omamoodi auasi, et rahvast kokku meelitada. Kõrgel tulel oli muidki taotlusi:

• mida pikema ridva otsas tuli, seda pikem viljakõrs (Võnnu),
• nii kaugele kui jaanitule kuma paistab, kasvab hea vili (Nõo),
• mida rohkem näha tulesid, seda õnnekam aasta (Setumaa).

Rannaaladel oli kombeks süüdata vana paat, mis oli kasutamiskõlbmatu. Lääne-Eestis ja saartel oli nõue, et tulija peab oma tulematerjali kaasa tooma, kasvõi ühe oksarao.

Muhus ja Saaremaal tehti leedotuld. Meespere raius tulematerjaliks kadakaid ja paigutas selle kõrge kuhjana ümber kasvava puu, mille oksad laasiti, kuid latv jäeti alles. Kui kuhja keskele seati aga kõrge latt, kinnitati selle külge täiendavalt haljaid oksi. Sellise tulega taotleti looduse elujõu ülekandumist inimestesse ja kariloomadesse ning halva ja kurja eemaletõrjumist.

Jaanilõkke ümber on läbi sajandite tantsitud ja lauldud, kohale kutsuti pillimehi. Jaanitule juurde kuulusid kiikumine ja muusika. Kui polnud pillimehi, siis mängiti ringmängulaule või lauldi niisama. Lisaks korraldati noorte meeste osavuse proovimiseks maadlemist, sõrme-, kaika- ning köievedu jms. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja. Hilisemal ajal hakati jaaniõhtutel seltside eestvõttel eeskavana esitama näidendeid.

Uskumused

Lõuna-Eestis seostati tulelkäimist suuresti karjaõnnega. Mõnes kohas arvati, et kui kari ajada läbi jaanitulesuitsu, siis tõrjub see nõidust ja kurja silma mõju. Varasematest aegadest, kui jaanitulel veel ohverdati, on pärit uskumus, et tuli hoiab eemale õnnetused, nõiduse, halva ilma mõju jms.

Setud ennustasid tule kaudu linasaaki, tulest süüdatud oks tõsteti kõrgele ning jälgiti selle põlemist. Ühtlase põlemise korral oli loota head linakasvu. Poolenisti põlenud jaanituletukke toodi koju ja maeti peenrasse, et head kapsad kasvaksid.

Levinud oli üle tule hüppamine, sest usuti tule ja suitsu puhastavasse toimesse:

• hüpati elajate õnneks ja kordaminekuks (Haljala);
• hüppaja olevat aasta läbi terve (Jämaja);
• kes hästi üle tule hüpanud, saanud sel aastal mehele või võtnud naise (Karksi).

Vaata ka

• jaanipäev
• lõke
• tuli

Välislingid

• Berta rahvakalendri tähtpäevade andmebaas
• Kuidas õigesti leedotuld tähistada