Islandi vaba riik
|
See artikkel räägib riigist aastatel 930-1262; praeguse Islandi Vabariigi kohta vaata artiklit Island |
Islandi vaba riik, ka Islandi vabariik[1] (islandi keeles þjóðveldið või harvemini goðaveldið), oli Islandi saarel asunud riik. Riigi alguseks loetakse Alþingi loomist aastal 930 ning iseseisev riik sai lõpu aastal 1262 Norra kuningale truuduse vandumisega.
|
Islandi vaba riik 930–1262 | |
 Vapp
| |
 | |
| Valitsusvorm | Föderatsioon |
|---|---|
| Pealinn | Þingvellir |
| Pindala | 103 000 km² |
| Rahvaarv |
50 000 (hinnanguline) (950) 0,5 in/km² |
| Riigikeeled | Vanaislandi keel |
Kui jätta välja iirlastest või šotlastest munkade (papar) võimalik varasem sealviibimine, oli Island asustamata saar kuni aastani 870, mil saarele jõudsid Norrat ühendama hakanud kuninga Haraldi eest põgenevad ümberasujad.
Goodkondade süsteem muuda
Keskaegsel Islandi riigil oli ainulaadne õiguslik süsteem, mis põhines üksmeelel. Saare esimesi asukaid mõjutasid oma valitsusvormi loomisel suuresti nende Norra juured. Nad soovisid vältida tugevat keskvõimu, mille eest nad olid põgenenud, kuid samas soovisid nad kopeerida Norra seaduste ja piirkondlike kohut mõistvate rahvakoosolekute (Þing) traditsiooni. See tõi kaasa ainulaadse demokraatliku ülesehituse, mille toimimise üle murravad ajaloolased pead veel tänapäevalgi.[2]
Kõige mõjukamad juhid Islandil olid pealikud ehk goodid (ains. goði, mitm. goðar), kes ei olnud oma kohale valitud, vaid kes olid pigem oma tiitlite omanikud. Harilikult seda tiitlit küll pärandati, kuid seda võis ka osta ja müüa. Goodide mõjuala tunti sõnaga goðorð, mida ei piiritlenud kindlad geograafilised piirid ning seega võis vaba mees ise valida, millist oma piirkonna goodi ta toetab. Goodide toetajaid tunti terminiga Þingmenn ('koosolekurahvas') ja vastutasuks selle eest, et goodid oma toetajate huve kaitsesid, pakkusid nemad omakorda goodile vaenude või konfliktide ajal relvastatud tuge. Lisaks pidid toetajad (Þingmenn) võtma osa piirkondlikest ja üleriigilistest rahvakoosolekutest.[3]
Kohalikul tasandil kutsusid 13 piirkonna goodid kohalike vaidluste lahendamiseks kokku igakevadisi koosolekuid. Goodid täitsid ka Alþingi juhatajate ülesandeid. Tänapäeval on Alþingi kõige vanem siiani eksisteeriv parlamentaarne institutsioon. Selle ajalugu sai alguse saare esmaasustaja poja Þorsteinn Ingólfssoni poolt Kjalarnessis loodud piirkondliku rahvakoosolekuga. Sealse Kjalarnessþingi juhatajad andsid mehele nimega Úlfljótr ülesandeks Norras seadusi õppida. Úlfljótr veetis Norras kolm aastat ning naasis Islandile Úlfljótri seaduse aluspõhjaga, millest sai hiljem ka kogu riigi rahvakoosoleku alus. Osa tema seaduste kogust on säilinud raamatus "Landnámabók" ("Maa asustamise raamat"). Esimene Alþingi koosolek tuli kokku aasta 930 paiku kohas, mis hakkas kandma nime Þingvellir ("Tingi väljad"). Alþing kujutas endas avalikku kogunemist, kus inimesed üle kogu maa said igal aastal juuni kuus kaheks nädalaks kokku. Tingi tegevus keerles ümber Lögrétta ehk koosoleku seadusandliku nõukogu, mis oli vastutav üleriigiliste seaduste üle vaatamise ja parandamise eest. Lögréttakoosnes 39 goodist ja nende nõunikest, kes määrasid iga kolme aasta järel ametisse ka seadusekuulutaja (lögsögumaður). Seadusekuulutaja kandis ette ning selgitas seadusi Þingvelliri keskel asuva "Seaduste kalju" ehk Lögbergi juures.[4] Islandi asustaja Ingólfr Arnarsoni järeltulijad kandsid tseremoniaalset allsherjargoði tiitlit ning nende ülesandeks oli igal aastal Alþing pühitseda.
Olulisemad goodid muuda
- Sturla Sighvatsson (1199–1238)
- Kolbeinn ungi Arnórsson (1208–1245)
- Þórður kakali Sighvatsson (????-1256)
- Gissur Þorvaldsson (1208–1268)
- Sturla Þórðarson (1214–1284)
Olulisemad seadusekuulutajad muuda
- Þorgeir Ljósvetningagoði (985–1001)
- Skapti Þóroddsson(1004–1030)
- Steinn Þorgestsson (1031–1033)
- Þorkell Tjörvason (1034–1053)
- Gellir Bolverksson (1054-1062/1072-1074)
- Gunnar Þorgrímsson tark (1063-1065/1075)
- Kolbeinn Flosasson (1066–1071)
- Sighvatur Surtsson (1076–1083)
- Markús Skeggjason (1084–1107)
- Úlfhéðin Gunnarsson (1108–1116)
- Bergþór Hrafnsson (1117–1122)
- Snorri Sturluson (1215-1218/1222-1231)
- Ólafur Þórðarson (1248-1250/1252)
- Sturla Þórðarson (1251-)
Kohtusüsteem muuda
Island oli jaotatud neljaks neljandikuks (fjörðungar), millest igat valitses üheksa goodit. Alþingi moodustasid neli "neljandiku kohust" (fjórðungsdómur) ning see Islandi kohtuorgan koosnes 36 kohtunikust, kellest igaühe oli määranud üks goodi. Need kohtud mõistsid kohut üksikjuhtumite üle ning toimisid ka kõrgema kohtuvõimuna piirkondlikele kohtutele. Neljandike kohtunike otsused pidid olema praktiliselt ühehäälsed – kui vaid kuus kohtunikku nõus ei olnud, oli kohtuasi ummikusse jõudnud ja heideti kõrvale. Aastal 1005 lahendati see probleem "viienda kohtu" loomisega: tegemist oli lihtsal häälteenamusel põhineva apellatsioonikohtuga. Kui kohus otsustas, et üks osapooltest oli süüdi, ei olnud neil aga mingit täidesaatvat võimu kohtuotsuse täide viimiseks. Selle asemel sai kohtuotsuse täideviimine kannataja poole või tema perekonna kohustuseks ning karistused hõlmasid tihti rahalisi kompensatsioone või lindpriiust. Kuid osade islandlaste poolt peeti neid karistusi ebapiisavateks ja Alþing oli siiski vaid mõõdukalt edukas verivaenude lõpetamisel.[5] Magnus Magnussoni järgi olid kohtud "kättemaksu rahutu aseaine".
Teisalt väidab ajaloolane Birgir Solvason, et Islandi ühiskond oli "rahumeelsem ja koostööaltim kui teised selleaegsed ühiskonnad"; vastupidi Islandile oli Inglismaal ja Norras "ajavahemik umbes aastast 800 kuni aastani 1200 pideva võitluse aeg; nii rohke vägivalla kui tapmistega". Islandi ristiusustamisel aastal 1000 pani Alþing paganlike rituaalide avaliku tähistamise põlu alla ning andis invasiooni vältimiseks korralduse kõigi islandlaste ristimiseks. Roderick T. Long on kirjutanud: "Byock vastandab Norra ristiusustamisega kaasas käinud kauakestva ja vägivaldse kodanike poolse võitluse Islandi suhteliselt kiire ja rahumeelse analoogiga. Islandlased kohtlesid paganate ja kristlaste vahelist konflikti vaenutsemisena, mida tuli lahendada kui mistahes muud vaenu – vahekohtu abil. Vahemees tegi otsuse kristluse kasuks ja nii see oligi."[6] Aastal 1117 pandi Islandi vaba riigi seadustekogu kirja ning seda hakati kutsuma pealkirjaga "Grágás" – "Hallhane seadused".
Elu süsteemis muuda
Teadmised valitsemissüsteemist pärinesid keskaegsel Islandil peamiselt kahest põhiallikast: kirja pandud seadustekogu ning Ari Õpetatu kirja pandud Íslendingabók ehk "Islandlaste raamat".[7] Seadusandliku ning kohtuliku süsteemi mõju Islandi asustajatele on levinud teema ka veel mitmes Islandi saagas. Sellised teosed nagu "Njáli saaga" ning "Laxdæla saaga" sisaldavad küll rohkelt detaile, kuid nende täpsuses ei olda kindlad. "Eyrbyggja saaga" jutustab üksikasjalikult sellest, kuidas Islandi asukad Snorri nime kandnud goodi ehk "Preester Snorri" juhtimise all ristiusku astusid. Saagas peegelduvad ka rõhuasetus õiglusele ning usk oma valitsemissüsteemi: "nad räägivad, et me saame kohtus tagasilööke kannatama; me peame paluma tuge vägevatelt pealikelt: kuid Arnkel väitleb kõneosava kohtuasja, ta kallutab kohtunikku ja kohust – mul on usku õiglusse".[8]
Sõjapidamine muuda
Goodi poolehoidjad võlgnesid talle ka sõjaväeteenistuse. Nad organiseeriti oma staatuse ja varustuse põhjal salkadesse ning need moodustasid sõjaväed ehk leiðangr'id. Tolleaegne Islandi sõjaväeline traditsioon järgis arenguid Norras. Kirjalikes allikates ei leidu andmeid ratsavägede või viskerelvadega varustatud vägede kohta: selle asemel oli suurem osa vägedest moodustatud kerge-, keskmisest ja raskejalaväest. Nende väeüksuste vahele olid jaotatud vibu- või lingumehed, kes tegutsesid toetavate eelvõitlejatena. Enne kui vaba riigi aeg otsa sai, oli Islandile ehitatud vähemalt 21 kindlust ja lossi.[9] Sturlungite ajal osales keskmises lahingus vähem kui 1000 meest ning ohvrite arv oli vaid 15%. Arvatakse, et seda väikest arvu saab seletada Islandi ühiskonnas levinud mõtteviisiga, mille järgi ei olnud alistatud vaenlase armee tapmine auväärne teguviis.
Allakäik ja langus muuda
13. sajandi alguses, nn Sturlungite ajal, hakkas vaba riik kannatama sisemistest vaidlustest tuleneva kaose ning jagunemise käes. Algul toimisid goodid pigem lepingulise suhte kui geograafilisel põhimõttel toimiva pealike süsteemina. Ent aastaks 1220 oli senine kogukondliku juhtimise viis asendunud domineerivate isikutega, kes võitlesid teistega veel suurema kontrolli nimel. Norra kuningas hakkas oma Islandi vasallidele survet avaldama, et riiki oma valitsemise alla saada. Segu rahulolematusest siseriikliku vaenutegevusega ja Norra kuninga poolne surve viis selleni, et Islandi pealikud tunnustasid aastal 1262 alla kirjutatud "Vana lepinguga" (Gamli sáttmáli) oma kuningana Norra kuningat Håkon neljandat. Sellega jõudis rohkem kui kaks sajandit kestnud Islandi vaba riigi aeg lõpule.
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ commons:File:Public Schools Historical Atlas - Europe 1135.jpg – "Islandi (vabariik)"
- ↑ Jon A. Hjaltalin. "On the Civilisation of the First Icelandic Colonists, with a Short Account of Some of Their Manners and Customs" (pdf). Transactions of the Ethnological Society of London, Vol. 6 (1868), pp. 176–182 (inglise).
- ↑ Short, William Rhuel. "Icelanders in the Viking Age: The People of the Sagas". Jefferson, NC: McFarland &, 2010.
- ↑ Guðmundur, Hálfdanarson. "Historical Dictionary of Iceland". Lanham, MD: Scarecrow, 2008.
- ↑ Karlsson, Gunnar. "The History of Iceland". Minneapolis Minn.: Univ. of Minneapolis, 2000.
- ↑ Roderick T. Long (06.06.2002). "Privatization, Viking Style: Model or Misfortune?" (inglise).
- ↑ "The Book of the Icelanders / The Story of the Conversion" (pdf) (inglise).
- ↑ Palsson, Herman, and Paul Edwards. "Eyrbyggja Saga". Harmondsworth: Penguin, 1989.
- ↑ Birgir Loftsson. 2006. "Hernaðarsaga Íslands : 1170–1581", Pjaxi. Reykjavík; pg. 76
Välislingid muuda
- Jesse L. Byock. "Medieval Iceland: Society, Sagas, and Power". University of California Press, 1988 .
- Thomas Whiston "Medieval Iceland and the Absence of Government".