Islandi hobune on Islandilt pärit hobusetõug. Kuna Islandi hobused on väikest kasvu, on neid ekslikult ka ponideks kutsutud. Tegemist on siiski tugeva väikesekasvulise hobusega. Muud tõugu hobuseid Islandil ei esine. Islandi seadus keelab hobuste importimise riiki ja väljaviidud loomi tagasi tuua ei tohi. Peale liigile omaste kolme põhilise käigu (samm, traav ja galopp) oskavad islandi hobused veel kahte käiku: tölt ja küliskäik (vahel tõlgitud ka: pass). Oma kodumaal kasutatakse hobuseid traditsioonilistel talutöödel, samuti vaba aja veetmisel, näitustel ja võistlustel.

Islandi hobune liikumas töltiga

Esimesed hobused toodi Islandile Skandinaavia asunike poolt 9. ja 10. sajandil. Riigi ajaloos on tõugu mainitud nii kirjanduses kui ka ajaloolistes dokumentides. Juba sajandeid on kestnud ka hobuste teadlik aretamine. Oma osa on olnud samuti looduslikul valikul, kus Islandi karmi kliima ja näljahädade tõttu suri palju hobuseid. 1780. aastatel hävis suur osa tõust vulkaanipurske tagajärjel.

Tõu tunnusjooned muuda

Islandi hobune kaalub 330–380 kg ja keskmine turjakõrgus on 132–142 cm.[1] Suurus jääb küll poni mõõtmetesse, kuid seda tõugu on alati hobuseks kutsutud. Selleks annab aluse nii tõu kaal, kehaehitus kui tugevus. Islandi hobustel esineb väga palju värvusi, sealhulgas kastanpruun, punakaspruun, kimmel, palomino, must ja hall. Värvustel on palju nüansse ja variatsioone. Islandi keeles on üle 100 erineva värvuse ja värvuse mustrite nime.[2] Kael on lühike ja toekas, turi lai ja madal, õlad tugevad ja kergelt kaldu, jalad on tugevad ja lühikesed. Lakk ja saba on jämedakoelised. Tõul on topelt karvkate, mis hoiab sooja ka külmades ilmastikuoludes.[3] Võib aastaringselt väljas elada.

Tõu tunnused erinevad vastavalt sellele, kas loom on aretatud tööhobuseks või ratsahobuseks, mis juhul on oluline traditsiooniliste islandi hobuse käikude sooritamise oskus. Osa kasvatatakse ainult toiduks.

Islandi hobusega hakatakse ratsutama tavaliselt alates looma neljandast eluaastast. Nende kõige viljakamad eluaastad on 8–18, kuigi oma jõu ja vastupidavuse säilitavad nad 20. eluaastateni. Loomulik eluiga on 25–30 aastat, kuid on hobuseid, kes on elanud ka kauem. Islandi mära, kes elas Taanis, suri 56-aastaselt,[4] üks teine Suurbritannias elanud hobune suri 42-aastaselt.[5] Islandi hobused on üldiselt sõbralikud, sõnakuulelikud, kergesti käsitletavad, samas entusiastlikud ja eneseteadlikud.[6] Tänu eraldatusele teistest liigikaaslastest, on haigused islandi hobuste seas praktiliselt tundmatud. Seadused keelavad hobuste riiki sisse toomise ja välja viidud isendeid tagasi tuua ei tohi.[6] Ka kõik imporditud ratsavarustus peab olema uus ja kasutamata või täielikult desinfitseeritud.

Allüürid muuda

Allüür on hobuse liikumise viis ehk käik. Islandi hobusel on viis käiku. Peale tüüpilise kolme käigu (samm, traav ja galopp) oskab see tõug veel kahte käiku: tölt ja küliskäik.

Esimene lisakäik on neljataktiline lateraalne tölt. See on tuntud oma mugava ja ladusa liikumise poolest. Hobusel on alati vähemalt üks jalg maas. Tölti saab sõita mitmes erinevas stiilis ja tempos. Jalgade töö on sama, mis sammul (vasak tagajalg, vasak eesjalg, parem tagajalg, parem eesjalg), kuid erineb sammust selle poolest, et seda saab sooritada erinevas tempos. Osa islandi hobuseid eelistab tölti, teised traavi. Õige koolitusega saab nõrku käike parandada, kuigi tölt omandatakse pärilikul teel.[7][8]

Islandi hobune oskab ka küliskäiku (islandi keeles skeið). See on kiire ja sujuv. Osa hobuseid suudab saavutada kiiruse kuni 48 km/h.[6] Kõik islandi hobused seda käiku ei oska. Loomasid, kes oskavad nii tölti kui küliskäiku, peetakse oma tõu parimateks esindajateks.[6] Küliskäik on kahetaktiline lateraalne sammusari, kus ühe poole jalad puutuvad maad peaaegu üheaegselt (vasak tagajalg ja vasak eesjalg, õhufaas, parem tagajalg ja parem eesjalg). Seda sooritatakse meisterlike ratsutajate poolt hästi treenitud hobustel. Käiku ei kasutata pika maa läbimisel, aeglane küliskäik on ratsutajale ebamugav.[7]

Ajalugu muuda

 
Islandi hobune

Islandi hobuse esivanemad toodi Islandile arvatavasti Skandinaaviast millalgi 860. ja 935. aasta vahel. 982. aastal keelas saare parlament Althing seadusega hobuste riiki toomise. Tõugu on Islandil segamatult aretatud üle 1000 aasta ning tänu eraldatusele on tegemist ühe puhtaima tõuga maailmas.[9][10]

Islandi hobune on saareriigi elus olnud tähtsal kohal algusest peale. Sajandeid oli hobune ainus liiklusvahend ning samuti tähtsaim tööloom enne masinate kasutuselevõttu.[11] Hobuseid on läbi sajandite ära märgitud Islandi kirjanduses, saagades ja ametlikes dokumentides.

Looduslik valik mängis tõu arenemisel olulist rolli, kuna suur hulk hobuseid suri nälja ja karmide tingimuste tagajärjel. Pärast 1783. aasta Laki vulkaanipurset suri aasta jooksul umbes 70% islandi hobustest vulkaanituha mürgistusse ja nälga. Vulkaanipurse kestis 8 kuud, sadu ruutkilomeetreid maad kattus laavaga ning mitu jõge kuivas ära.[4][12]

Pärast seda, kui esimesi islandi hobuseid hakati 19. sajandi keskel eksportima, on teistesse riikidesse viidud hobuste arv pidevalt suurenenud.[13] Alates 1969. aastast on mitmed ühingud teinud koostööd nende hobuste kaitsmise, täiustamise ja turustamise osas International Federation of Icelandic Horse Associationsi (FEIF) soosimisel.[14]

Islandi hobune on väga populaarne Lääne-Euroopas, Skandinaavias ja Põhja-Ameerikas.[4] Islandil on umbes 80 000 islandi hobust (võrdluseks: rahvaarv on 313 000) ja üle 100 000 välismaal, peamiselt Saksamaal ja Skandinaavias.[11]

Kasutamine muuda

Vaatamata suurenevale mehhaniseeritusele ja paremale teede olukorrale, mis vähendavad otsest vajadust hobuse kasutamiseks, on islandi hobusel Islandi eluolus siiani tähtis roll. Hobuste võidusõite peetakse tavaliselt veebruarist septembrini.[11] Populaarsed on ka tõu erilisi käike demonstreerivad esitlused. Osa loomi tapetakse, suur osa lihast eksporditakse Jaapanisse.[1] Talunikud kasutavad hobuseid mägedes lammaste kokkuajamisel, kuid enamikku hobustest kasutatakse siiski võidusõitudel ja hobiratsutajate poolt.

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 "Icelandic". Breeds of Livestock. Oklahoma State University. Originaali arhiivikoopia seisuga 8.04.2009. Vaadatud 21.02.2009.
  2. Edwards, Elwyn Hartley (1994). The Encyclopedia of the Horse (1st American ed.). New York, NY: Dorling Kindersley. Lk 194–195. ISBN 1-56458-614-6.
  3. Strickland, Charlene (1. jaanuar 2001). "Pony Power!". The Horse. Originaali (Registration required) arhiivikoopia seisuga 5.12.2008. Vaadatud 21.02.2009.
  4. 4,0 4,1 4,2 Hendricks, Bonnie (1995). International Encyclopedia of Horse Breeds. University of Oklahoma Press. Lk 232. ISBN 978-0-8061-3884-8.
  5. "About the Icelandic Horse". The Icelandic Horse Society of Great Britain. Originaali arhiivikoopia seisuga 27.05.2009. Vaadatud 22.02.2009.
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 "Icelandic Horse". International Museum of the Horse. Kentucky Horse Park. Vaadatud 21.05.2012.
  7. 7,0 7,1 "The Gaits of the Icelandic Horse". The Icelandic Horse Society of Great Britain. Originaali arhiivikoopia seisuga 28.05.2009. Vaadatud 22.02.2009.
  8. "Buyer's Checklist". United States Icelandic Horse Congress. Originaali arhiivikoopia seisuga 26.07.2011. Vaadatud 22.09.2009.
  9. "The History of Icelandic Horses". The Icelandic Horse Society of Great Britain. Originaali arhiivikoopia seisuga 28.05.2009. Vaadatud 22.02.2009.
  10. Evans, Andrew (2008). Iceland. Bradt Travel Guides. Lk 60. ISBN 1-84162-215-X.
  11. 11,0 11,1 11,2 "The Icelandic horse" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 26.11.2013. Vaadatud 19.03.2013.
  12. "Lakagígar Skaftafell National Park" (PDF). The Environment Agency of Iceland. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 3.11.2005. Vaadatud 22.02.2009.
  13. "Thousand Year History". United States Icelandic Horse Conference. Originaali arhiivikoopia seisuga 17.02.2018. Vaadatud 21.02.2009.
  14. "FEIF Homepage". International Federation of Icelandic Horse Associations. Originaali arhiivikoopia seisuga 11.05.2008. Vaadatud 6.09.2009.

Välislingid muuda