Intressi ehk kasviku nõudmise tava tekkis Sumerilinnriikide turumajanduslikus kultuuris hiljemalt neljandal aastatuhandel eKr. Intressi nõue oli põhjendatud, kuna laenatud nisuterast tekkis juba tol ajal kuni 5 uut tera (tänapäeval võib see ulatuda 20-ni) ja ka loomad sünnitasid rohkem kui ühe järglase.
Intressi nõuet hakati ebaõiglaseks pidama alles siis, kui arveldusvahendina hakati kasutama aineid või asju, mis ei paljunenud, s.t polnud elusolendid.
EL direktiivi 2009/110 artikkel 12 keelab e-rahalt intressi nõude ja maksmise kohustuse. Sama sätestab Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 6, lg 2: E-raha valdamise ajavahemiku eest ei tohi nõuda ega maksta intressi, muud tasu ega kohaldada muid soodustusi.
Aristoteles (384–322 eKr), kreekafilosoof eristas oma fundamentaalses teose „Poliitika“ I osas tarbimismajandust (oikonomike) ning raha ja vahetusmajandust (khrematistike). Ta leidis, et kaupade ja teenuste vahetamine on loomulik nii looduses kui ka majanduses kui see säilitab tasakaalu, kuid rahamajandus milles raha laenatakse intressi vastu on täiesti ebaloomulik rikkuse kogumise protsess. (Politica I, 10, 1258) Kreeka filosoofde (Aristoteles, skolastikud, kanonistid) arusaam oli ühene: raha ei ole kaup – seega pole ka raha laenamine äri. Raha on väärtuse mõõt ja vahetusvahend (mensura), mitte vahetuse objekt.
Juudi ühiskonnas oli intressi küsimine ja liigkasuvõtmine keelatud. Mõned väljavõtted Vanast Testamendist:
Heebreakeelne Piibel2. Moosese raamat 22:25. Kui sa laenad raha mõnele vaesele mu rahva seast, ei tohi sa kohelda teda nagu liigkasuvõtja, sa ei tohi tema pealt kasu lõigata.
Nehemja 5:7-8. Siis ma kaalusin seda asja oma südames, noomisin ülikuid ja asevalitsejaid ning ütlesin: „Te kõik võtate liigkasu oma enda vendadelt!“ Seejärel kutsusin ma nende pärast kokku suure koosoleku. Ma ütlesin neile: „Me tegime, mis meie võimuses, ja ostsime vabaks oma vennad juudid, kes olid müüdud rahvastele. Kas te hakkate nüüd müüma omaenda vendi ja kas meie peame nad tagasi ostma?” Seepeale jäid nad sõnatuks ega osanud midagi kosta.
Õpetussõnad 28:7-8. Arukas poeg järgib seadust, kuid kes seltsib õgarditega, häbistab oma isa. Kes suurendab oma varandust kasulõikamise ja liigkasuvõtmisega, kogub rikkust hoopis sellele, kes halastab vaese peale.
Hesekiel 18:10-13. Kui aga mehele sünnib poeg, kellest saab röövel või mõrvar või kes teeb ükskõik mida neist asjust … kohtleb halvasti viletsat ja vaest, röövib, ei anna tagasi pandiks võetut, vaatab jäledate ebajumalate poole, teeb jälestusväärseid tegusid, võtab liigkasu ja nõuab vaheltkasu —, siis see poeg ei jää elama.
Hesekiel 22:12. Sinu sees võetakse altkäemaksu, et valada verd. Sa annad laenu, et saada vaheltkasu ja võtta liigkasu, sa pressid ligimeselt raha välja. Tõesti, minu oled sa täiesti unustanud, lausub kõrgeim valitseja Jehoova.
Islami religioon keelas intressi nõudmise ja liigkasuvõtmise (Arabic: ربا ,الربا، الربٰوة 'ribā or al-ribā') kategooriliselt ning see põhimõte kehtib moslemi riikides tänini. Seetõttu võib raha laenamisel nõuda fikseeritud lepingutasu, kuid mitte kasvikut, mis on iseloomulik vaid elavatele asjadele. Mõned väljavõtted Koraanist:
2. Suura: 264. Liiakasuvõtjad tõusevad (kohtumõistmise päeval) üles, nagu tõuseb see, kelle Kurat on oma puudutusega hulluks ajanud. Nõnda on sellepärast, et nad ütlesid: „Tõesti, eks kauplemine ole sama mis liiakasuvõtmine.” Aga Jumal on lubanud kaubelda, kuid keelanud liiakasuvõtmise. Kui mõni (liiakasuvõtja) kuuletub oma Isanda manitsusele ja ta lõpetab, siis jäägu talle, mis ta laenas. Tema asi on Jumala käes. Kuid nendest, kes hakkavad uuesti (raha võlgu andma), saavad põrgutule asukad igaveseks ajaks.
2. Suura: 265. Jumal kaotab ära liiakasuvõtmise ja kehtestab almuse andmise. Jumal ei armasta ühtegi tänamatute patuste hulgast. Tõesti, neid, kes on uskunud ja teinud head, palvetanud ja jaganud almust, ootab tasu Jumala juures. Nad ei pea midagi kartma ega tundma kurbust.
2. Suura: 266. Teie, usklikud! Kartke Jumalat ja kui olete usklikud, siis andke andeks võlg, mis teil oli varasema põhjal saada.
2. Suura: 267. Kui te nii ei tee, siis olge valmis sõjaks Jumala ja tema sõnumitoojaga. Kui aga andestate, siis jääb teie senine vara teie omaks. Ärge tehke ülekohut, siis ei tehta ülekohut ka teile.
2. Suura: 268. Kui võlgnikul on raske, siis andke talle aega seniks, kui ta on kosunud. Kuid kui te andestate võla, siis on see parem ka teile endale, kui te seda vaid taipate. Kartke päeva, kui teid tuuakse tagasi Jumala juurde. Igale hingele tasutakse siis tema tegude järgi ja ühelegi ei tehta ülekohut.
2. Suura: 269. Teie, usklikud! Kui teie võtate või annate võlgu kindla aja peale, siis kirjutage see üles. Kirjutaja märkigu (teie leping) õiglaselt üles. Kirjutaja ei tohi keelduda seda tegemast, nagu Jumal on teda õpetanud. Ta kirjutagu üles laenu võtja sõnad. Kirjutaja peab kartma Jumalat, oma Isandat, ja mitte midagi lisama enda poolt. Kui laenu võtja on nõdra meelega ja väeti või ta ei suuda ette öelda, siis peab seda tegema tema usaldusisik. Tunnistajateks kutsuge kaks meest, keda teie tunnete. Kui kahte meest ei ole leida, siis piisab ühest mehest ja kahest naisest, kes teie meelest sobivad tunnistama, nõnda et kui üks naistest unustab (midagi), siis teine (võib) seda talle meelde tuletada. Tunnistajad ei tohi, kui nad on kutsutud, keelduda tulemast. Panna kirja leping, olgu see siis suur või väike, tähtaja nimetamisega ei tohiks olla suur vaev teie jaoks. Niisugune teguviis on Jumala juures kõige õiglasem, kõige usaldusväärsem tunnistajate poolest ja kõige kaugem kahtlustest. Teie ei tee pattu, kui teie ei kinnita seda kirjalikult ega võta tunnistajaid, kui kauplete omavahel sularaha eest. Kui aga võtate endale kohustusi, siis kutsuge tunnistajad. Kirjutajat ja tunnistajaid ei ole sünnis solvata. Kui hakkate neid halvustama, siis teete pattu. Kartke Jumalat, sest Jumal õpetab teid ja Jumal teab kõiki asju.
3. Suura: 340. Uskmatutele juutide hulgast oleme me valmistanud alandava karistuse selle eest, et nad võtsid liigkasu, kuigi see neile oli ära keelatud, ja raiskasid inimeste vara tühja peale.
30. Suura: 44. See, mille te annate laenuks sihiga suurendada oma maist vara, ei suurenda midagi Jumala ees. Seda aga, mille te annate almusena, püüdes pälvida Jumala heldust, antakse teile tagasi mitmevõrra.
68. Suura: 59. Kas sa küsid nendelt tasu, kui nad on nagunii juba võlgades?
Clement Aleksandriast (u 150–215), kreeka filosoof, teoloog ja üks varasemaid kirikuisasid pani aluse õiguseusu põhimõttele sõnadega: „Seadus keelab vennal liigkasuvõtmise; nimetades vennaks mitte ainult seda, kes on sündinud samadest vanematest, vaid ka sama rassi ja sentimentaalsusega sündinuid ... Ärge arvake, et see käsk on heategevuslik!“ Liigkasuvõtmist kui kõige põlastusväärsemat pattu mõistsid hukka ka järgmised litaaniad: Elvira sinod (306–306), Arles (314), Nizza (325), Kartaago (348), Taragona (516), Aix-la-Chapelle (789), Pariis (829).[1]
Antiik-Kreeka õpetused „taasavastati“ Euroopas 12. sajandi alguses, s.h ka intressi keeld. Sellele järgnesid uued kirikukogud: Tours (1153), Lateraani kirikukogu (1179), Lyons (1274) ja Viin (1311). Ka paavstid Alaksander III aastal 1176 ja Urbanus III aastal 1186 väljastasid dekreedi, millega keelati laenult intressi nõue ja liigkasuvõtmise praktika rahalistes tehingutes. Kuna intressi nõue vormistati sageli muu tehinguna, siis nõudsid kiriklikud seaduseandjad, et rahalaenude andjad peavad deklareerima oma tehingud kirikuraamatutes. Lateraani viies kirikukogu (1512–1517) rõhutas taas, et „igasugune intressi nõue rahalistes tehingutes on keelatud“ ja liigkasuvõtmine on patt.[2]
Kuna viies Moosese raamat lubas juutidel intressi nõuda teiste rahvaste esindajatelt ning seeläbi ka tegeleda liigkasuvõtmisega, siis kasutasid keskaegsed valitsejad selle ära ja lubasid juutidel oma valitsusaladel tegeleda raha vahetamise ja laenamisega.
5. Moosese raamat 23:19-20. Te ei tohi laenata oma vennale midagi vahekasu eest, olgu siis raha, toitu või mida tahes, mille pealt saab vahekasu teenida. Võõramaalasele te võite laenata kasu peale, kuid oma vennale laenates ei tohi te kasu lõigata, et teie Jumal Jehoova õnnistaks teid kõigis teie tegemistes sel maal, mille te võtate enda valdusse.
See oli üheks põhjuseks, miks juudid muutusid lihtrahva hulgas vihatut vereimejateks. Kuna seda rahva meelsust kasutasid valitsejad korduvalt ära neid paljaks röövides ja oma valitsusaladelt välja saates, siis õppisid juudid oma tegelikke tulusid varjama ning kogunenud rikkust hajutama nii, et lõppkokkuvõttes jäi kuningate saak suhteliselt tagasihoidlikuks. Kahju, mis tekkis pikema aja jooksul rahvusvahelise kaubanduse lõppemisest, osutus tegelikult palju suuremaks saadud kasust. Ja eriti suureks osutus kahju seetõttu, et juudid põgenesid pogrommi korraldanud kuninga vaenlaste juurde, kelle majandus puhkes peale seda õitsele tänu kaubanduse kiirele kasvule.
Inglise kuningad olid ühed esimesed, kes hakkasid 12. sajandi alguses juute taga kiusama (neid vangistades, piinates ja hukates), nende vara ära võtma ja lõpuks neid oma valdustest välja saatma.
Kardinal Joseph Ratzinger, hilisem paavst Benedictus XVI
Kiriku poolt kehtestatud intressi kogumise keeld pandi proovile esimest korda 1822. aastal, kui Prantsusmaal Lyonis elanud naine keeldus intressi tagastamisest ja patupuhastusest. Piiskop Rhedonile vastati Vatikanist tema palvele selgitada olukorda: „Teatage petitsiooni esindajale, et tema küsimusele antakse vastus õigel ajal; ... vahepeal võib ta saada sakramentaalse vabastuse, kui ta on täielikult valmis alluma kirikukohtule vastavalt Püha Tooli juhtnööridele.“ Seda resolutsiooni lubati Vatikani "Propaganda Kantseleile“ esitatud uue nõude peale täpsustada veelkord 1830. ja 1873. aastal, kuid see täpsustus jäigi saabumata.
Liigkasuvõtmine ja intressi nõudmine on kirikuseaduse järgi endiselt patt. Kanooniline seadus aastast 1917 (Canon # 1543) kohustab piiskoppe endiselt teostama järelevalvet ja nõudma liigkasu riigi tuludesse. (‘As the administrators are bound to fulfil their office with the solicitude of a good father of a family, they shall invest the surplus revenue of the church to the benefit of the church’). Tõsi, hiljem on seda täiendatud, et ära tuleb võtta vaid „üleliigne“ intressitulu. Seega praktikas kehtib intressikeeld endiselt, kuid selle nõude täitmise on kirikutegelased lihtsalt „unustatud“.
1980-ndate Ladina-Ameerika võlakriisi ajal palusid kaks Mehhiko katoliiklast Estelle ja Mario Carota Vatikanilt selgitust intressikeelu suhtes. Kongregatsioonide kantselei, mida juhtis tol ajal kardinal Joseph Ratzinger (hilisem paavst Benedictus XVI), teatas oma vastuses, et seda doktriini pole kunagi muudetud. Ka katsed saada täiendavaid ekspertarvamusi jesuiitide, augustiinlaste, dominiiklaste, Salvadori ordult ning juhtivatelt teoloogia professoritelt ebaõnnestusid.[2]
↑Hannu Tolonen (1992). Korki, raha ja sopimus. Korkokielto ja sen häviäminen rahan sekä pääoman syntymisen ongelmana. Helsinki: Lakimiesliiton Kustannus.
↑ 2,02,1Lietaer, Bernard (2001). The Future of Money. London: Random House.
.jpg)
