"Intention" ("Kavatsus") on Elizabeth Anscombe'i filosoofiline raamat. See ilmus Basil Blackwelli kirjastusel 1957, teises trükis 1963. Aastal 2000 ilmus uustrükk Harvard University Pressi kirjastusel.

Sellest raamatust sai alguse tegevusfilosoofia kui omaette valdkond.[1]

Saamislugu muuda

Raamatu idee sai alguse seoses sellega, et Oxfordi Ülikoolil oli kavas anda Harry Trumanile audoktori kraad[2] (see antigi). Anscombe vastustas seda põhjusel, et Truman oli andnud käsu Hiroshimale ja Nagasakile aatomipomm heita[2], mida Anscombe pidas mõrvaks[3]. Trumani kaitsjad ütlesid muu hulgas, et Truman lihtsalt kirjutas paberile alla, tema eesmärk ei olnud süütute tsiviilisikute tapmine ja ta kavatses ainult sõda lõpetada[2][3]. Anscombe otsustas filosoofina selgeks teha, mida tähendab midagi teha kavatsemine, ning luges selle kohta kursuse, millest kasvaski välja see raamat[2].[4]

Lühikokkuvõte muuda

Kavatsuse mõiste jaguneb kolmeks: kavatsuse väljendused ("ma hakkan raamatut lugema"), teo kavatsuslikkus ("ma loen raamatut") ja kavatsus, millega tegu tehakse ("ma loen raamatut, et teada saada, kuidas vanasti elati"). Sõnal "kavatsus" on siiski ainult üks tähendus, mis hõlmab kõiki kolme aspekti. (§ 1)

Kavatsuseväljendus on ennustus, ennustav hinnang selle kohta, mis tulevikus juhtub. On ka teistsuguseid ennustusi, nimelt tulevikuhinnanguid. Kavatsuseväljendused ei käi oleviku vaimuseisundite kohta, vaid tuleviku kohta, nagu tulevikuhinnangudki. Kavatsuseväljendused võivad tulevikuhinnangutega sõnades kokku langeda. Mõlemat liiki ennustustel on tõeväärtus, neid saab õigustada ja neid saab vaidlustada. Erinevalt tulevikuhinnangutest esitab kavatsuseväljendusi ainult toimija, toetudes mitte tõenditele, vaid tegutsemise põhjenditele. (§ 2) Kuigi kavatsus võib jääda ainult toimija teada, tuleb tema kavatsuse kindlakstegemiseks vaadata seda, mida ta tegelikult teeb, mis füüsiliselt aset leiab, tema kavatsuslikku tegu. See ongi see, mida toimija kavatseb. (§ 89)

Teod on sündmused. Mille poolest erinevad kavatsuslikud teod mittekavatsuslikest? Nendele saab rakendada küsimust "Miks?" teatud tähenduses. See on tähendus, milles jaatav vastus sellele küsimusele annab teo põhjendi. See on tsirkulaarne, sest küsimus on ka sõna "põhjend" asjakohase tähenduse avamises. Kui viidata sellele, et jutt on teo, mitte pelga liigutuse põhjendist, on see jällegi tsirkulaarne, sest (kavatsusliku) teo mõiste ongi küsimuse all.

Kavatsusliku teo korral teatakse, mida tehakse, sest kui vastatakse: "Ma ei teadnud, mida ma teen," ei ole küsimus: "Miks?" rakendatav. Selline teadmine ei põhine tõenditel ega vaatlusel. Ilma vaatluseta teatakse peale ma tegude ka näiteks oma jäsemete asendit ja teatud tahtmatuid liigutusi, samuti tegude, tunnete ja mõtete vaimseid põhjusi.

Vaimsed põhjused on vastunäide David Hume'i põhjusekäsitusele. Nad vastanduvad motiividele, mida tavaliselt samuti teatakse ilma vaatluseta. Motiive mõistetakse tavaliselt inimese tegude põhjustena, aga Anscombe'i meelest on tegude põhjusteks hoopis vaimsed põhjused. Motiivid küll seletavad tegusid, kuid ei põhjusta neid. Erinevalt vaimsetest põhjustest ei pruugi motiivid kätkeda seda, mis toimus vaimus ja andis tulemuseks teo.

Motiive on kolme liiki. Tagasivaatavate motiivide (kättemaks, tänulikkus, kahetsus, kahjutunne jne) puhul esitatakse teo või tegematajätmise alusena see, et see on hea või halb inimesele, kellele see on suunatud. Üldised motiivid asetavad teod teatud valgusse, tõlgendades neid või kirjeldades neid ümber. Edasivaatavad motiivid kirjeldavad tuleviku asjade seise. Tagasivaatavad motiivid erinevad vaimsetest põhjustest selle poolest, et toimija mõistab neid heade ja halbadena ning oma tegusid head või halba tegevatena. Mis puutub edasivaatavatesse motiividesse, siis kui küsimusele: "Miks?" oleviku teo kohta vastatakse tuleviku asjade seisu kirjeldusega, siis see erineb vaimsest põhjusest juba selle poolest, et see on tulevikus.

Mõttekäigud ja kommentaar muuda

§ 1 muuda

Kavatsus (intention) esineb kolmeti.

  1. Keegi ütleb, et ta hakkab tegema seda-ja-seda või kavatseb teha seda-ja seda. See on (tuleviku)kavatsuse väljendus.
  2. Mõne teo kohta öeldakse, et see on kavatsuslik ehk sihilik (intentional).
  3. Mõne teo kohta öeldakse, et seda tehakse selle-ja-selle (edasise) kavatsusega (tehakse selleks-ja-selleks). See on "kavatsus teo juures".

Kõigil neil juhtudel on tegu ühe ja sellesama 'kavatsuse' mõistega. Näiteks see, et kavatsus puudutab alati tulevikku, ei pea paika, sest 2. punkti all võib rääkida teo kavatsuslikkusest, ilma et sel oleks seos tulevikuga.

Anscombe leiab, et on ebausutav, et neil kolmel juhtumil räägitaks "kavatsusest" eri tähendustes, kuigi võib näiteks tunduda, et teo kavatsuslikkusel (2) pole mingit pistmist kavatsusega teo juures (3), sest esimene ei eelda teist.

Kiusatus arvata, et sõnal on mitu tähendust, kuigi on selge, et see nii ei ole, annab Anscombe'i meelest tunnistust sellest, et me ei mõista hästi mõistet, mida see sõna väljendab.

Anscombe hakkab vaatlema kavatsuse aspekte ükshaaval ning alustab kavatsuse väljendustest.

Kommentaar muuda

Moran ja Stone (2011:34) toovad kavatsuse aspektide kohta järgmised näited: kavatsuseväljendus: keegi ütleb: "Ma lähen poodi."; kavatsuslik tegu keegi läheb poodi; "Miks sa poodi lähed?" "Piima tooma."; küsitakse kavatsust teo juures ja saadakse see vastuseks.

Anscombe vaatleb kavatsuseväljendust alates §-ist 2, kavatsuslikku tegu alates §-ist 5 ja kõigi kolme ühtsust §-is 24. §-is 50 tuleb ta tagasi tulevikukavatsuse väljenduse juurde.

Pole kohe selge, miks Anscombe'i arvates on kõigil kolmel juhul tegu ühe ja sama kavatsusemõistega. Moran ja Stone (2011:34, märkus 3) leiavad, et niisugune peidetud ühtsus teebki kavatsuse mõiste filosoofilist analüüsi vajavaks.

Tegu on heterogeensete asjadega, mis ka osalt kattuvad, sest esimene on teise erijuht, sest kavatsuse väljendamine on kavatsuslik, ja ka kolmanda erijuht, sest seda tehakse mingi edasise kavatsusega. Sellise aspektide valik jääb esialgu arusaamatuks, sest kavatsuse väljendus tundub siin võõrkehana. Kavatsemine ei ole performatiivne akt nagu näiteks käskimine, mille puhul väljendus on möödapääsmatu. (Moran, Stone 2011:34–35) Kavatsuse väljendus pole ka asi, millest tavaelus palju räägitaks. (Moran, Stone 2011:36)

§ 2 muuda

Kavatsuse väljendust (nagu "ma lähen jalutama" tavaliselt on) peetakse tavaliselt intuitiivselt selget erinevaks ennustusest (nagu "ma jään haigeks" tavaliselt on). Tõepoolest, saab intuitiivselt selgelt vahet teha, kas lause "ma kukun sellel eksamil läbi" on ennustus või kavatsuse väljendus.

Aga milles seisneb erinevus ennustuse ja kavatsuse väljenduse vahel? Võib-olla ennustus on väide tuleviku kohta ja võib-olla kavatsuse väljendus kirjeldab või väljendab oleviku vaimuseisundit, mis mingite oma omaduste tõttu on kavatsus. Aga siis tekib järgmine raskus. Kavatsusel tundub olevat olemuslik seos tulevikuga. Aga kuidas vaimuseisundil see saab olla? Vaevalt saab olla nii, et need vaimuseisundid, mis on kavatsused, on juhuslikult seotud tulevikuga. Ja kui defineerida kavatsusi tuleviku puudutamise kaudu, kuidas siis eristada seda tuleviku puudutamisest ennustuste puhul?

Ennustust võiks kirjeldada nii: öeldakse midagi tulevikuvormis; kui hiljem öelda sedasama mineviku- või olevikuvormis, siis saab vahepeal aset leidnud sündmuste põhjal otsustada, kas nüüd öeldav on tõene või väär.

Aga see kehtib ka käskude ja kavatsuseväljenduste korral. Võib-olla neid ei peagi ennustustest eristama, lihtsalt eristame ennustuste seas käske, kavatsuse väljendusi, hinnanguid, prohvetlikke ennustusi jne. "Intuitiivselt selge" kavatsuseväljenduste ja ennustuste vahel osutub erinevuseks kaht liiki ennustuste – kavatsuseväljenduste ja hinnangute vahel.

Ja üks ja seesama lausung võib olla korraga mitut liiki ennustus. Näiteks arst ütleb patsiendile: "Õde viib teid operatsioonisaali." See võib olla arsti kavatsuse (selle kohta, mis edasi saab) väljendus, korraldus, informatsioon patsiendile. See on informatsioon patsiendile, kuigi see pole tõenditel põhinev tulevikuhinnang, huupi arvatu ega prohvetlik ennustus. Ja tavaliselt patsient ei järelda informatsiooni tõsiasjast, et arst seda ütles; ta ütleks, et arst käskis. Nii et jutustav (kirjeldav, informatiivne) iseloom ei ole "ennustuste" tundemärk vastandina kavatsuseväljendustele.

Käskude täitmistingimused on analoogsed propositsioonide tõesustingimustele. Me võiksime ka nimetada tõesteks ja vääradeks vastavalt sellele, kas neid täidetakse, kui keeletarvitus ei juhtuks olema teistsugune.

Korraldus antakse tavaliselt mingi kavatsusega, aga ta pole iseenesest mingi tahte väljendus. See on lihtsalt tegevuse kirjeldus erilises vormis. See vorm on mõnikord spetsiaalne vorm, mõnikord vorm, millel on ka teisi tarvitusi.

Korraldusi ei kritiseerita tavaliselt selle järgi, kas neid täidetakse, vaid selle järgi, kas nad on mõistlikud. Aga seesama võib kehtida tulevikuhinnangute kohta, kui nad on teaduslikud. (Mitteteaduslikke hinnanguid kiidetakse muidugi selle eest, et need osutuvad tõesteks, sest keegi ei tea, mis on nende puhul hea põhjendus.) Aga korralduste ja tulevikuhinnangute mõistlikuks pidamise alused on erinevad. Tulevikuhinnanguid õigustavad põhjendid pakuvad välja, mis on tõenäoline; korraldusi õigustavad põhjendid pakuvad välja, mida oleks eesmärki või mõistlikku eesmärki arvestades hea juhtuma panna. Kavatsuseväljendused sarnanevad selles suhtes käskudega.

Käskude ja kavatsuseväljenduste nimetamisel ennustusteks tekib loomulik tõrge. Käskude puhul on asi võib-olla ainult keeletarvituses, nii et tõrge on palju pinnapealsem. Aga kavatsuseväljendustel on tavaliselt just sama vorm nagu tulevikuhinnangutel (ja nähtavasti on kavatsuseväljenduste äraõppimise juures tulevikuvormi kasutamisel domineeriv osa).

Aga see tõrge on sügavamal. Kui ma ei tee seda, mida ma ütlesin, et hakkan tegema, siis ei arvata, et ma eksisin. Võib-olla ei arvata isegi seda, et ma valetasin. Tundub, et kavatsusväljenduse tõesus ei olene sellest, et ma teen, mida ma ütlesin.

Aga võib-olla see näitab lihtsalt, et ebatõtt saab öelda veel kuidagi peale valetamise ja eksimise? Aga on võimalik, et ma valetan, ja sel juhul see, mida ma ütlen, on vale millegi pärast, mis on olevikus, mitte tulevikus. Ma võin valetada isegi juhul, kui ma ütlen, et mul oli kavas midagi teha, ja pärast ma tegingi seda.

Seletuseks öeldakse, et vale on lausung, mis on vastuolus kõneleja meelega (arvamusega või kavatsusega midagi teha). Aga see ei tähenda, et see on väär teade kõneleja vaimu sisude kohta, nagu siis, kui valetatakse vastuseks küsimusele "mis sa mõtled?" Inimesel ei pruugi olla "meelt" midagi teha, mis oleks eristatav sõnade lausumisest.

Keegi võib selle, mis ta ütles, ära teha, et see, mis ta ütles, oleks tõene. Aga väärus ei ole tingimata etteheiteks sellele, mida ma ütlesin. Mõnel juhul heidetakse nii-öelda faktidele ette, et need ei ole kooskõlas sõnadega. Võib juhtuda, et muudetakse meelt. Võib ka juhtuda näiteks, et kirjutatakse midagi muud, kui arvatakse, et kirjutatakse; siis eksitakse elluviimises, mitte otsustuses. On ka teistsuguseid juhtumeid: näiteks Peetrus ei muutnud meelt Kristuse salgamise asjus; ometi ei oleks õige öelda, et ta ustavust tõotades valetas.

Käsk on olemuslikult märk (või sümbol), aga kavatsus võib olla ka ilma sümbolita. Sellepärast räägitakse käskudest, mitte käskimise väljendamisest, küll aga kavatsuse väljendamisest. See on jällegi põhjend loomulikule ettekujutusele, et kavatsuseväljendust tuleb mõista millegi seesmise väljendusena. Sellepärast me ei tahaks nimetada kavatsuseväljendust ennustuseks, st millegi tulevase kirjelduseks, olgugi et kavatsuseväljendusel on samasugune keeleline vorm nagu ennustusel ja "Ma kavatsen jalutama minna, aga ei lähe" kõlab kuidagi vastuolulisena.

Paistab, et inimesed saavad kavatsust väljendada, aga loomadel (kes näiteks ei anna korraldusi) ei ole aredat kavatsuseväljendust. Vaevalt et kassi liigutused linnu poole hiilimisel on kavatsuseväljendus. Samahästi võiks auto mootori seiskumist nimetada selle väljenduseks, et auto hakkab seisma jääma. Kavatsus erineb emotsioonist selle poolest, et kavatsuse väljendus on puhtkonventsionaalne; "keeleline", kui arvata keele hulka konventsionaalse tähendusega kehaliigutused. Anscombe'ile tundub, et Ludwig Wittgenstein eksis, kui ta rääkis "kavatsuse loomulikust väljendusest" (Filosoofilised uurimused, § 647).

Kommentaar muuda

Moran ja Stone (2011:35) eristavad väljendust ebaisikulises mõttes (mingi seisundi või tingimuse avaldumine) ja väljendust isikulises mõttes (ühe isiku kavatsuslik akt, mis on suunatud teisele). Anscombe räägib ilmselt kavatsuste väljendustest isikulises mõttes, sest neil on propositsiooniline iseloom (mis võimaldabki samal keelelisel kujul esitada ennustusi (tulevikuhinnanguid). Anscombe eitab kummalisel, intuitsioonivastasel kombel kavatsuste ebaisikuliste väljenduste võimalikkust. (Moran, Stone 2011:35) Kui Anscombe ütleb, et loomadel ei ole kavatsuseväljendusi, siis ta ei pea silmas lihtsalt seda, et nad ei väljenda oma kavatsusi isikulises mõttes: tõepoolest, loomade emotsioonidel on Anscombe'i järgi ebaisikuline väljendus, kuigi isikulist väljendust ei ole. Anscombe peab silmas, et erinevalt emotsioonist kavatsusel ei olegi loomulikku väljendust, vaid ainult konventsionaalne; see kehtib ka inimeste kohta. Seega tekib küsimus, kuidas Anscombe peab "väljendust" mõistma, et öeldu tõsi oleks. Et sõna "väljendus" on mitmetähenduslik, siis pole ilmne, et Anscombe eitab sedasama, millest "Wittgenstein" räägib. Peale selle, Anscombe ise räägib §-is 4 sellest, et kavatsusi saab nähtavast tegevusest välja lugeda. (Moran, Stone 2011 35–36)

Retseptsioon muuda

Kui raamat ilmus, ei peetud seda kohe oluliseks teoseks. Frederick Stoutland (2011:1) peab põhjuseks seda, et raamat on raskesti arusaadav ja tihe ning sisaldab nõutuks tegevaid väiteid, nii et seda on sageli peetud ekstsentrilise naisgeeniuse arusaamatuks teoseks. Selle lugemiseks on aga tarvis kannatlikkust ja heatahtlikkust.

Raamatu uustrükk 2000 uuendas huvi selle vastu.[5] Anscombe pakub alternatiivi uue põlvkonna filosoofidele, kes ei ole tahtnud tegevusfilosoofias domineerivaid vaateid ilma järelemõtlemiseta omaks võtta. Anscombe võimaldab jääda analüütilise filosoofia juurde, vältides füsikalismi. Peale selle saab Anscombe'i teost praegu ajalooliselt uurida, mis võimaldab vaadata sellele värske pilguga. Tema teosele toetudes on hakatud looma ka uut alternatiivset tegevusfilosoofiat (Michael Thompson, Life and Action). Ühtlasi on hakatud nägema Anscombe'i suure filosoofina ning paljud võtavad "Kavatsust" klassikana.[6]

Aprillis 2009 peeti Chicago Ülikooli filosoofiaosakonna juures raamatu ilmumise 50. aastapäevale pühendatud Lipkindi konverents.[5]

Tavaliselt öeldakse, et paljud tegevusfilosoofid järgivad Anscombe'i vähemalt kolmes punktis: 1) nad seostavad kavatsuslikku tegutsemist mingil põhjendil tegutsemisega, 2) nad arvavad kavatsuse teema alla lisaks veel teha kavatsemise ja edasise kavatsuse ja 3) nõuavad, et filosoofia seletaks nende mõistete vahelist seost. Aga kavatsuse väljendus on siin asendatud kavatsusega tulevikus midagi teha. (Moran, Smith 2011:37–38)

Hinnangud muuda

Donald Davidsoni sõnul on see "kõige tähtsam tegevuse käsitlus pärast Aristotelest[7].

Frederick Stoutland (2011:1) ütleb, et see "on ainult 94-leheküljeline raamat, kuid suure hoolega ja sõnu raiskamata oskuslikult tehtud, see töötab välja sügava, algupärase ja tähelepanuväärselt paljuhõlmava teooria kavatsuslikust teost ja seda ümbritsevatest mõistetest."

Viited muuda

  1. Stoutland 2001:5.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Stoutland 2011:4.
  3. 3,0 3,1 G. E. M. Anscombe. Mr Truman's Degree. – Anscombe. Ethics, Religion, Politics, 1981.
  4. Mary Geach. Introduction. – G. E. M. Anscombe. Human Life, Action and Ehics.
  5. 5,0 5,1 Ford, Hornsby, Stoutland 2011:vii.
  6. Stoutland 2011:3.
  7. 2000. aasta trüki tagakaanel.

Kirjandus muuda

Välislingid muuda