Vikipeedia

Innocentius XI

Innocentius XI (Benedetto Odescalchi, 19. mai 1611 – 12. august 1689) oli paavst 1676–1689. Ta oli 240. paavst.

Innocentius XI
Sünninimi Benedetto Odescalchi
Valitsemisaja algus 21. september 1676
Valitsemisaja lõpp 12. august 1689
Eelkäija Clemens X
Järeltulija Aleksander VIII
Sünnikuupäev 19. mai 1611
Sünnikoht Como
Surmakuupäev 12. august 1689
Surmakoht Rooma

Benedetto Odescalchi sündis Comos pankur Livio Odescalchi ja Paola Castelli peres. Ta õppis Comos jesuiitide kolleegiumis ja asus 15-aastaselt tööle suguvõsale kuuluvas pangas Genovas. Odescalchi tundis kutsumust saada vaimulikuks, mistõttu ta loobus senisest tulusast ametist ning jätkas oma õpinguid Roomas ja Napolis, omandades 1639 doktorikraadi õigusteaduste alal. Ta sai tuntuks legaadina Ferraras, kuhu ta oli Innocentius X poolt saadetud abistama näljahädalisi. 1666 tutvustas Aleksander VII teda Ferrara kodanikele kui patrem pauperum (vaeste isa). Odescalchi annetas piiskopina valdava osa oma sissetulekutest vaestele. 1656 astus ta tervislikel põhjustel oma ametikohtadelt tagasi.

1655–1676 osales kardinal Odescalchi 4 konklaavil ja kuulus konklaavidel moodustatud Squadrone volante fraktsiooni. 1669–1670 toimunud konklaavil oleks Odescalchi valitud paavstiks, kuid Louis XIV käsul pani kardinal Emmanuel Théodose de la Tour d'Auvergne de Bouillon kardinalide otsusele Odescalchi valituksosutumisel veto.

Ametid muuda

 
Innocentius XI sünnikodu Comos

1676. aasta konklaav muuda

 
Innocentius XI vapp

Innocentius XI valiti paavstiks 21. septembril 1676 Vatikani paavstipalees ja krooniti 4. oktoobril kardinal Francesco Maidalchini poolt. Ta võttis nime arvatavasti Innocentius X järgi, kes pühitses Odescalchi kardinaliks, kuid tema nimevalikut võis määrata ka Innocentius VIII, kelle sugulane kardinal Alderano Cibo oli Odescalchi sõber.

2. augustist 21. septembrini 1676 toimunud konklaavi viimases voorus osales 63 kardinali. Sellel konklaavil moodustati mitmest endisest Squadrone volante fraktsiooni kardinalist Zelanti fraktsioon. Kardinal Odescalchi oli sellel konklaavil kõige mõjukam soosik. Tema peamine vastane kardinal Celio Piccolomini sai esialgu arvukalt hääli, kuid mitte vajalikku enamust, mistõttu kardinal Vincenzo Maria Orsini di Gravina ettepanekul toetas enamik kardinalidest üksmeelselt Odescalchit. Odescalchi keeldus kardinalide otsust tunnustamast, soovitades neil valida mõnda teist isikut ja nõudis täiendavate voorude korraldamist. Lõpuks saavutas ta 47 häält, mis oli sellel konklaavil valituks osutumiseks vajalik häältehulk. Louis XIV kavatses kardinalide valikule panna vetot, kuid muutis oma otsust. Uus paavst esitas konklaavil kardinalidele 14-punktilise reformiprogrammi, millega kardinalid nõustusid. 21. augustil suri kardinal Virginio Orsini ja 27. augustil kardinal Carlo Bonelli.

Välispoliitika muuda

 
Prantsusmaa kuningas Louis XIV. Pierre Mignardi portree

Suhted Prantsusmaaga muuda

Tüli regaaliõiguse pärast muuda

Prantsusmaa kuningas Louis XIV kuulutas 1673 ja 1675 avaldatud ediktidega regaaliõiguse Prantsusmaa kõikidest piiskopkondadest endale kuuluvaks, hõlmates selliste otsustega mõned regaaliõigusest seni sõltumatud olnud Lõuna-Prantsusmaa piiskopkonnad. Alet' piiskop Nicolas Pavillon ja Pamiers' piiskop François-Etienne Caulet, kelle piiskopkonnad olid seni kuninga kirikuõiguslikust mõjusfäärist välja jäänud, ei tunnustanud kuninga korraldust. Louis XIV nimetas seepeale Alet'sse uue piiskopi, keda toetas ka Narbonne'i peapiiskop Pierre de Bonzi, kelle alluvusse Alet' kuulus.

Mõlemad põlu alla sattunud piiskopid kaebasid neile tehtud ülekohtust paavstile. Innocentius XI toetas märtsis 1678, jaanuaris 1679 ja detsembris 1679 saadetud kirjades Caulet' nõudmisi, kuid piiskopid surid enne paavsti lõplikku otsust. Kuningal oli nüüd võimalus toetada endale meelepäraseid isikuid piiskoppidena, kuid Innocentius XI ekskommunitseeris mõlemad uued piiskopid ja jättis ametisse kinnitamata kuninga nimetatud priori Charonne'i tsistertslaste kloostris.

Innocentius XI nõudis kuningalt 1673 avaldatud edikti tühistamist, sest see sattus vastuollu Püha Tooli ja Prantsusmaa vahel sõlmitud seniste kokkulepetega. Paavsti tegevusest häiritud Louis XIV toetus oma põhimõtete õigustamiseks 1680 Prantsusmaa vaimulikkonna kirikukogu otsustele, mis rõhutasid kuninga autoriteedi ülimuslikkust paavsti suhtes Prantsusmaal.

Erimeelsuste lahendamiseks ja gallikaani kiriku autonoomsuse selgitamiseks kutsus Louis XIV oktoobris 1681 kokku Prantsusmaa vaimulikkonna assamblee, mille avas troonipärija kasvataja ja Meaux' piiskop Jacques-Bénigne Bossuet. Arutelude järel võeti 19. märtsil 1682 assambleel vastu gallikaani artiklid.

Innocentius XI tühistas 11. aprillil 1682 assamblee otsused, keeldus tunnustamast piiskoppe, kes artiklitele alla kirjutasid ja jättis kinnitamata kuninga poolt nimetatud piiskopid ning seetõttu oli 1688 Prantsusmaal 35 piiskopkonda ilma piiskopita. Paavsti poolehoiu võitmiseks tühistas Louis XIV 18. oktoobril 1685 Nantes'i edikti.

Tüli asüüliõiguse pärast muuda

Innocentius XI andis 26. novembril 1677 ja 22. veebruaril 1680 välja määrused, milles ta taunis välissaadikutele Roomas kehtivat asüüliõigust ja tühistas 7. mail 1685 asüüliõiguse Roomas. Oma otsust kordas ta 12. mail 1687 avaldatud bullas "Cum alias". Pärast Prantsusmaa suursaadiku hertsog François Annibal d'Estrées'i surma Roomas 1687 keeldus Innocentius XI vastu võtmast Prantsusmaa uut suursaadikut markii Henri Charles de Lavardin'i, kes tuli paavsti vastuseisust hoolimata 800 relvastatud mehega 16. novembril Rooma ja hõivas jõuga saatkonna. Lavardin jäi hoolimata paavstiga tekkinud vastuoludest Rooma, kuid Innocentius XI keelas tal saamast osa armulauast. Saanud teada, et Lavardin oli ikkagi saanud osa armulauast, ekskommunitseeris Innocentius XI 24. detsembril 1687 Lavardin'i, pani Roomas asuva prantslaste kogudusele kuuluva San Luigi kiriku interdikti alla ning kutsus vahepeal Louis' käsul vahi alla võetud nuntsiuse kardinal Angelo Maria Ranuzzi Pariisist tagasi. Jaanuaris 1688 teatas Innocentius XI Louis'le, et kuningas ja tema ministrid on ekskommunitseeritud. 1689 kutsus kuningas Lavardini Roomast tagasi Pariisi.

Konflikt Kölni peapiiskopkonna pärast muuda

 
Kölni toomkirik

1681 okupeerisid prantslased Kölni peapiiskopkonnale kuuluva Strassburgi piiskopkonna, kus Prantsusmaa kuningal puudus regaaliõigus. Prantsusmaa kuninga suhted Kölni peapiiskopi Maximilian Heinrich von Bayerniga püsisid siiski suhteliselt headena, sest Kölni poliitikat ajas Prantsusmaaga sõbralikke suhteid omav Strassburgi piiskop Franz Egon von Fürstenberg. Peapiiskop Maximiliani surma järel 3. juulil 1688 soovis Louis XIV tema järglasena näha uut Strasbourg'i piiskoppi kardinal Wilhelm Egon von Fürstenbergi, kes asus täitma peapiiskopi ajutise kohusetäitja ülesannet. Louis XIV esitas paavstile 1686 Prantsusmaa diplomaatilises teenistuses oleva Wilhelm Egon von Fürstenbergi võimaliku kandidaadina, keda määrata kardinaliks ja hoolimata sel ajal valitsenud keerulisest olukorrast, pühitses Innocentius XI Fürstenbergi kardinaliks.

1688 oli olukord muutunud, sest aasta alguses tungisid prantslased Kölni. Seoses Wilhelm Egon von Fürstenbergi ebasoosingusse sattumisega oli paavsti ja Saksa-Rooma keisri Leopold I ühiseks kandidaadiks Kölni uueks peapiiskopiks Freisingi ja Regensburgi piiskop, 17-aastane Joseph Clemens von Bayern.

Prantsusmaa kuninga jaoks oleks Kölni peapiiskopkonna saamine oma mõjusfääri olnud väga olulise tähtsusega, kuna Kölni peapiiskopkonnale kuulusid Münsteri, Paderborni ja Hildesheimi piiskopkonnad, Münsteri piiskopkonnal oli aga ühine piir Madalmaade Ühendatud Provintsidega, mis andis kuningale soodsama võimaluse tungimaks Hollandisse. Kölni peapiiskopkonna hõivamine andis strateegilise positsiooni sissetungiks Saksamaale ja Prantsusmaa kuningal oleks tekkinud võimalus mõjutada keisri valimisi, kuna Kölni peapiiskop oli Saksa-Rooma keisririigi kuurvürst. Vaatamata kuninga kavatsustele sai kanooniliselt peapiiskopiks ainult paavsti otsuse alusel ja sellepärast puudus kuningal juriidiline alus oma otsuse täideviimiseks.

Madalmaade valitseja Oranje Willem ootas Prantsusmaa võimalikku rünnakut Kölni kaudu. Willem oli Inglismaa troonipretendent, kuid Inglismaa katoliiklasest kuningas James II sai Kölni kriisi eel isaks ja Inglismaa protestandid saatsid Willemile kutse Inglismaale tulemiseks, kuid ta keeldus, et oodata ära Prantsusmaa edasine tegevus.

Poliitilise kriisi tõttu lasi Louis XIV kardinal César d'Estrées'i kaudu paavstile mõista anda katoliku kiriku pea ebakompetentsusest, lubades saata Itaaliasse sõjaväe ja hõivata Avignoni, kui vahepeal Kirikuriigi vägede poolt uuesti hõivatud Castrot ja Roncignonet ei tagastata Prantsusmaa liitlasele Parma hertsogile. Vastuseks kuninga nõudmistele kinnitas Innocentius XI kaks päeva hiljem Kölni peapiiskopiks Joseph Clemensi, mille järel vallutas Prantsusmaa Avignoni ja Venaissini.

Paavsti otsus tekitas Kölnis lokaalse kirikulõhe, sest Fürstenberg, kes sai Kölni toomkapiitli toetuse, ei tunnustanud paavsti otsust ja asus oma pooldajatega Bonni. Kriis lõppes alles 1689, kui keisri väed vallutasid Bonni.

Paavsti ja Louis XIV vahelisi pingeid üritas leevendada François de Salignac de la Mothe de Fénelon.

Suhted Inglismaaga muuda

1685 sai Inglismaa kuningaks katoliiklane James II, kes 14. aprillil tühistas Elizabeth I dekreedi katoliiklaste represseerimise kohta. James II saatis Rooma saadikuks John Carylli ja seejärel Castlemaine'i krahvi, paavst saatis Londonisse nuntsiuseks Ferdinando d'Adda. Innocentius XI taunis Prantsusmaaga puhkenud kirikutülides Jamesi toetust Louis'le. Kölni kriisi ajal toetas James Fürstenbergi ja kui 1688 puhkes Inglismaal Kuulus revolutsioon, ei saanud paavst Jamesi toetada, põhjendades oma keeldumist Prantsusmaaga seotud afääridega.

Suhted Venemaaga muuda

1684 saabus jesuiit Schmidt Moskvasse, kus ta ametlikult tegutses Viini saatkonna kaplanina. 1685 saatis Innocentius XI Vene tsaarile kirja. 1687 saadeti Giovanni Vota Moskvasse, kes pidi tsaarile tutvustama katoliku kiriku õpetust.

Võitlus türklastega muuda

31. märtsi 1683 sõlmis Innocentius XI liidu Saksa-Rooma keisri Leopold I ja Poola kuninga Jan III vahel. 14. augustil 1683 palus paavst kristlastel palvetada kirikutes türklaste üle saavutatava võidu eest. 12. septembril 1683 vabastasid liitlasväed Viini türklaste piiramisrõngast, 25. septembril saabus Poola saadik Tommaso Talenti võiduteate ja trofeedega Rooma. Selle võidu puhul jagati Roomas vaestele suure summa väärtuses sularaha ja vangid lasti võlavanglatest vabadusse. 1686 vabastasid liitlasväed Ungari ja 6. septembril 1688 Belgradi.

Kiriku institutsioonide reformid muuda

Kuuria
Kardinalide kolleegiumi dekaan Francesco Barberini, Cesare Facchinetti, Niccolò Albergati-Ludovisi, Alderano Cibo
Cardinal nipote –
Riigisekretär Alderano Cibo
Camerlengo Paluzzo Paluzzi Altieri degli Albertoni
Rooma kardinalvikaar Gasparo Carpegna

Üldkiriklikud otsused

1. oktoobril 1678 avaldatud dekreedis sätestas ta, et piiskopid ei tohi nõuda tasu ordineerimise, benefiitside ega abielu sõlmimise eest (taxa innocentiana).

1682 ordineeris ta iiri preestri Owen McHughi.

Kuuria

Seoses kuuria reformimisega vähendas Innocentius XI ametikohti ja prelaatide sissetulekuid.

Innocentius XI saatis laiali Calixtus III moodustatud 24 sekretäri kogu, kes olid oma ametikohad hankinud simoonia läbi.

Ta kohustas kardinale pidama konsistooriume korra kuus.

Barnabiidid

Ta muutis Aleksander VII sätteid barnabiitide kapiitli kohta ja lubas sellel koguneda nii Roomas kui Milanos.

Bartolomiidid

7. juunil 1680 tunnustas ta Bartholomeus Holzhaueri rajatud bartolomiitide instituuti (Institutum clericorum sæcularium in communi viventium).

Dominiiklased

Ta keelas dominiiklastel ilma ordukindrali loata avaldada raamatuid.

Frantsisklased

20. novembril 1679 avaldas ta motu proprio "Sollicitudo pastoralis" frantsisklaste reeglite kohta.

Jesuiidid

Enne gallikaani artiklite vastuvõtmist olid jesuiidid Prantsusmaal soositud nii Louis XIV kui paavsti poolt, kuid Innocentius XI kohustas neid edastama kuningale paavsti nõudmised gallikaani kiriku asjus. Innocentius XI käskis Louis Maimbourgi jesuiitide hulgast välja heita.

Petlemma rüütliordu

26. märtsil 1687 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Ecclesiae catholicae" kohustas ta Petlemma rüütliordu liikmeid järgima augustiinlaste reegleid.

Ursuliinid

1678 tunnustas ta Anne de Xainctonge rajatud ursuliinide seltsi.

Vennaskonnad

1678 tunnustas ta Andres Díazi rajatud Jeesuse Nime vennaskonda.

1686 kohustas ta kõiki piiskoppe toetama Kristliku Doktriini vennaskonda.

Liturgilised reformid muuda

12. veebruaril 1679 avaldatud dekreedis "Cum ad audres" rõhutas Innocentius XI, et armulaual tuleks käia võimalikult sageli (vähemalt kord päevas).

Ta toonitas, et kardinalid peaksid vältima luksuslikke rõivaid.

Ta sätestas, et preestrikandidaadid peavad enne ordinatsiooni tegema 10 päeva jooksul Ignatius Loyola vaimulikke harjutusi.

Ta saatis Saksa printsi Josephi abikaasale "kuldroosi."

Ferdinand Verbiest avaldas hiinakeelse missaali, milles oli pühendus paavstile, kes tänas teda 3. detsembril 1681 selle eest.

17. novembril 1682 lasi ta Genazzanos Santa Maria kirikus 1467 ilmunud neitsi Maarja kujutisele (Madonna del Buon Consiglio) lisada kullast krooni.

25. novembril 1683 kohustas ta kõiki kristlasi tähistama neitsi Maarja sündimise pühale järgneval pühapäeval neitsi Maarja pühima nime püha.

Ta lubas Marie-Elizabeth de la Croix de Jésuse rajatud Nancy hospiitsi nunnadel tähistada 30. jaanuari neitsi Maarja päevana ja pühendada oma usuühendused neitsi Maarjale.

3. juulil 1686 kohustas Innocentius XI kristlasi lugema María de Ágreda teost "La mística ciudad de Dios", kuid 4. augustil 1681 oli ta keelanud lugeda Croset' tõlgitud teost.

1686 lubas ta frantsisklastel paigutada kõikidesse frantsisklastele kuuluvatesse kirikutesse ristitee pilte.

1688 avaldati paavsti käsul rooma-illüüria breviaariumi uus versioon.

1689 kinnitas ta Clemens X otsuse ja lubas Freisingi piiskopkonnas tähistada Kristuse kannatuskrooni püha (Festum susceptionis coronae Domini).

Teoloogilised vaidlused muuda

Innocentius XI ajal teravnesid vaidlused probabilismi ja laksismi üle. 2. märtsil 1679 avaldatud bullas "Sanctissimus dominus" mõistis ta 65 teguviisi surmapattudena karistatavaks, neist 26 olid teoloog Tomás Sánchezi teesid.

Innocentius XI käsul andis Rooma inkvisitsioon 26. juunil 1680 jesuiitidele loa rõhutada probabilioristlikke vaateid ja Tirso González de Santalla võis prelaatide varasemast vastuseisust hoolimata avaldada oma teose. 1687 sai Santallast jesuiitide ülemkindral.

Innocentius XI ajal puhkes vaidlus kvietismi üle. Paavst oli varem pooldanud Miguel de Molinost, kuid 1685 ei takistanud ta inkvisitsioonil Molinose arreteerimist. 28. augustil 1687 avaldatud dekreedis ja 19. novembril 1687 avaldatud bullas "Coelestis pastor" mõistis Innocentius XI hukka Molinose 68 teesi.

Innocentius XI mõistis hukka Egidio Gabrieli Johannes Chrysostomuse homiiliate tõlke "Specimina moralis Christianae et moralis diabolicae".

Ta mõistis 1685 hukka Salamanca ülikooli professori Pedro de Osma absolutsiooniõpetuse.

1688 avaldatud bullas "Injunctum nobis" kinnitas ta Innocent Le Massoni avaldatud teose "Nova Collectio Statutorum" teise köite vastavust kanoonilise õigusega.

Misjon muuda

 
Innocentius XI kohtus 1688 Siiami saadikutega

1681 andis Innocentius XI palliumi ja patriarhi tiitli Amidi (Diarbekir) peapiiskopile Youssefile (Joosep).

1687 saatis ta Antonio Ventimiglia Borneole misjoneerima.

1688 saabusid Rooma Siiami (Ayutthaya) kuninga Narai saadikud.

Ta toetas Wiener-Neustadti piiskopi Cristoval Royas de Spinola ja Gottfried Wilhelm von Leibnizi oikumeenilisi püüdlusi.

Uued piiskopkonnad muuda

Beatifikatsioonid muuda

Innocentius XI kanoniseeris 9. augustil 1681 Bernard Menthoni.

Ta kuulutas õndsaks 7 isikut

  1. Savoia Amadeo IX 3. märts 1677
  2. Giuliana Falconeri 26. juuli 1678
  3. Toribio Alfonso de Mogrovejo 2. juuli 1679
  4. Peetrus Regalatus 17. august 1683
  5. Simon Lipniczast 1685
  6. Peetrus Armengol 28. märts 1686
  7. Antonius Stronconest 28. juuni 1687

15. märtsil 1678 reguleeris ta kanoniseerimisprotsessi reegleid.

Onupojapoliitika muuda

Innocentius XI kutsus paavstiks saades oma venna Carlo Odescalchi ainsa poja Livio Odeschalchi enda juurde ja teatas talle, et noormees ei tohi tema valitsemisajal oma teguviise õigustada väitega, et tema onu on paavst. Ta toetas Liviot tagasihoidliku rahasummaga. Oma surma eel 1689 palus ta Liviot mitte sekkuda järgmise konklaavi tegemistesse.

Innocentius XI rõhutas, et kardinalid peaksid hoiduma onupojapoliitikast.

Kardinalide pühitsemised muuda

Innocentius XI pühitses 43 kardinali 2 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Innocentius XII. Lisaks itaallastele said kardinalideks 3 austerlast, 2 poolakat, 1 flaam, 1 inglane, 1 hispaanlane, 1 portugallane ja 1 sakslane.

  1. konsistoorium 1. september 1681
    1. Stefano Agostini
    2. Stefano Brancaccio
    3. Francesco Lorenzo Brancati di Lauria
    4. Francesco Buonvisi
    5. Raimondo Capizucchi
    6. Giovanni Battista De Luca
    7. Marco Galli
    8. Gianfrancesco Ginetti
    9. Savo Millini
    10. Benedetto Pamphili
    11. Antonio Pignatelli (Innocentius XII)
    12. Michelangelo Ricci
    13. Urbano Sacchetti
    14. Giambattista Spinola
    15. Flaminio Taja
    16. Federico Visconti
  2. konsistoorium 2. september 1686
    1. Giacomo de Angelis
    2. Fulvio Astalli
    3. Marcantonio Barbarigo
    4. Fortunato Ilario Carafa della Spina
    5. Gasparo Cavalieri
    6. Carlo Stefano Anastasio Ciceri
    7. Leandro Colloredo
    8. Domenico Maria Corsi
    9. Jan Kazimierz Denhoff
    10. Marcello Durazzo
    11. Rinaldo d'Este
    12. Wilhelm Egon von Fürstenberg
    13. Johannes von Goes
    14. Leopold Karl von Kollonitsch Lipót
    15. Maximilian Gandolph von Künburg
    16. Etienne Le Camus
    17. Veríssimo de Lencastre
    18. Orazio Mattei
    19. Francesco Maria de' Medici
    20. Giovanni Francesco Negroni
    21. Opizio Pallavicini
    22. Pier Matteo Petrucci
    23. Augustyn Michal Stefan Radziejowski
    24. Angelo Maria Ranuzzi
    25. José Sáenz de Aguirre
    26. Pedro de Salazar Gutiérrez de Toledo
    27. Johannes Walter Sluse

Innocentius XI kultuuriloos muuda

Innocentius XI lasi rajada Rooma ülikooli anatoomikumi.

Ta keelustas karnevalid ja 12. veebruaril 1679 hasartmängud.

Teoloog Ramírez pühendas talle teose Filippo Nerist.

1676 keelas Innocentius XI naistel esineda laval ja kanda avalikult maski. Ta sätestas ka naistele pihiku kandmise reeglid.

Innocentius XI kinnitas 10. oktoobril 1681 Innocentius X keeldu tubaka suitsetamise ja nuusktubaka kasutamise kohta Rooma Peetri kirikus.

Innocentius XI taunis krediidi andmist ja liigkasuvõtmist.

1677 andis ta Innsbrucki ülikoolile privileegid. 1684 uuendas ta Tšiilis asuva Santiago ülikooli privileege.

Ta tühistas 1681 Portugali inkvisitsiooni otsuse Antonio Vieira hukkamõistmise kohta.

13. juulil 1684 keelas ta seoses gallikaani kirikus puhkenud vaidlustega Alexander Natalise ajalooteoste lugemise.

1684 lubas ta muusikaakadeemia Regia Accademia di Santa Cecilia juhatuse liikmeks võtta välismaalasi.

Innocentius XI oli Carlo Fontana patroon.

Surm muuda

 
Innocentius XI hauamonument

Innocentius XI haigestus 6. juunil 1689 ja suri 12. augustil Roomas. Ta maeti Vatikani basiilikasse.

Innocentius XI beatifikatsioon muuda

Innocentius XI beatifikatsiooniprotsessi alustati 11. aprillil 1691 ja 1698 kinnitati protsessi esimese faasi tulemused. 1714 pidi Prospero Lambertini ette valmistama animadversationes faasi. 1714–1733 toimus protsessi indagine faas, mille tulemused kinnitati 1736, kuid protsess takerdus Prantsusmaa vastuseisu tõttu 1744. Preester Joachim Joseph Berthier' kirjutiste alusel jätkati protsessi ja 7. oktoobril 1956 kuulutas Pius XII ta õndsaks. Innocentius XI mälestuspäev on 12. august.

Allikad muuda

  • Joachim Joseph Berthier: Innocentii PP. XI Epistolae ad Principes. Roma, 1890–1895.
  • Ferdinand de Bojani: Innocent XI: sa correspondance avec ses nonces (1676–1684). Roma, Paris, 1910–1912.
  • Pietro Gini: Epistolario Innocenziano. Como, 1977.
  • Romana Beatificationis et canonizationis Ven. Servi Dei Innocentii papae undecimi. Roma, 1713–1956.
  • Aloysius Tomassetti: Bullarum, diplomatum et privilegiorum Sanctorum Romanorum Pontificum. XIX Innocentius XI. Torino, 1870.
  • Innocentius XI dokumendid.

Kirjandus muuda

  • G. Albizzi: Vita di Innocenzo XI. Venezia, 1695.
  • Robert d'Apprieu: Innocent XI et le jansénisme en Savoie. "Revue d'histoire de l'Église de France" (RHEF) 9, 1959: 161–186; RHEF 10, 1959–1960: 16–34, 142–162.
  • Pierre Blet: Innocent XI et l'assemblée du clergé de France en 1682. La rédaction du bref Paternae charitatis. "Archivum Historiae Pontificiae" 7, 1969: 329–377.
  • Filippo Maria Bonamici: De vita et rebus gestis ven. servi Dei Innocentii XI. Roma, 1776 (saksa keeles 1791).
  • M.C. Borgogno: Innocenzo XI Venerabile. Roma, 1938.
  • Stanislas Bormans: Bulle du pape Innocent XI approuvant l'érection d'une confrérie de notaires et de procureurs à Liège en 1689. "Bulletin de l'Institut Archéologique Liégeois" 6, 1863: 23–30.
  • Agostino Borromeo: Le direttrici della politica antiottomana della santa sede durante il pontificato di Innocenzo XI. "Römische Historische Mitteilungen" 26, 1984: 303–330.
  • Francesco Margiotta Broglio: Il conflitto della "Regalìa" e l'appello per abuso del 22 gennaio 1688. "Memorie della Accademia Nazionale dei Lincei" 11, 1963: 173–232.
  • Federico Caccia: Leben Innocenz XI. Neyss, 1696.
  • Gerolamo Cazzaniga, Andrea Erba: Innocenzo XI-Carlo Bascapé, vescovi di Novara. Lodi, 1963.
  • Lucien Ceyssens: Le pape Innocent XI. et Gilbert de Choiseul, évêque de Tournai. "Archivum Historiae Pontificae" 4, 1966: 247–253.
  • Giuseppe Colombo: Notizie biografiche e lettere di Papa Innocenzo XI. Torino, 1878.
  • Eberhard von Danckelman: Zur Frage der Mitwissenschaft Papst Innocenz' XI. an der oranischen Expedition. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 18, 1926, 311–333.
  • Marc Dubruel: Innocent XI. et l'extension de la Régale. "Revue des questions historiques" 81, 1907.
  • Marc Dubruel: La congrégation particulière de la régale sous Innocent XI et les papiers d'Agostino Favoriti et de Lorenzo Casoni aux Archives Vaticanes. "Revue des questions historiques" 44, 1910: 131–145.
  • Marc Dubruel: Les Congrégations des affaires de France sous Innocent XI. "Revue d'histoire ecclésiastique" (RHE) 22, 1926: 273–311; RHE 23, 1927: 44–64, 502–522.
  • Vilmos Fraknói: XI. Ince pápa és Magyarország felszabadítása a török uralom alól. Budapest, 1886; saksa keeles: Papst Innocenz XI. und Ungarns Befreiung von der Türkenherrschaft. Freiburg, 1902.
  • S. Gaspar: Ecos sagrados de la fama gloriosa de Innocenzo XI. Madrid, 1681.
  • Jean-Pascal Gay: De l'usage des archives et des opinions probables, ou comment en finir – ou presque – avec l'hypothétique décret d'Innocent XI contre le probabilisme. "Revue d'histoire ecclésiastique" 104, 2009: 432–470.
  • Charles Gérin: Le Pape Innocent XI et la révolution anglaise de 1688. "Revue des questions historiques", 20, 1876.
  • Charles Gérin: Le Pape Innocent XI et la Révocation de l'Edit de Nantes. "Revue des questions historiques" 24, 1878.
  • Charles Gérin: Le pape Innocent XI et l'Election de Cologne en 1688. "Revue des questions historiques" 33, 1883.
  • Charles Gérin: Le Pape Innocent XI et le siège de Vienne en 1683. "Revue des questions historiques" 39, 1886: 95–145.
  • M. Ghibellini: Per quale forma morbosa e con quale sindrome venne a morte papa Innocenzo XI? "Rivista di storia della medicina" 9, 1965: 23–33.
  • Pietro Gini: Conferenze innocenziane. Como, 1958.
  • Pietro Gini: Innocenzo XI e Giovanni III Sobieski. "Periodico della Società Storica Comense" 53, 1988–1989: 39–49.
  • Pierluigi Giovannucci: Gregorio Barbarigo alla corte di Innocenzo XI. "Studia Patavina" 56, 2009: 379–392.
  • Antonio Giussani: Il conclave di Innocenzo XI. Como, 1901.
  • Franz Ter Haar: Das Dekret des Papstes Innocenz XI. über Probabilismus. Paderborn, 1904.
  • Winfried Hahn: Die Gründung der bayerischen Benediktinerkongregation. "Studien und Mitteilungen zur Geschichte des Benediktinerordens und seiner Zweige", 3–4, 1984: 378–430.
  • Max Immich: Papst Innocenz XI. Berlin, 1900.
  • Antonio Menniti Ippolito: Nepotisti e antinepotisti: i "conservatori" di Curia e i pontefici Odescalchi e Pignatelli. B. Pellegrino, "Riforme religione e politica durante il pontificato di Innocenzo XII (1691–1700)". Lecce, 1994: 233–248.
  • Hubert Jedin: Papst Innozenz XI. – Verteidiger des christlichen Abendlandes. H. Jedin, "Kirche des Glaubens – Kirche der Geschichte", 1. Freiburg, 1966: 287–291.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • André Latreille: Innocent XI, Pape "janseniste", directeur de conscience de Louis XIV. "Cahiers d'histoire" 1, 1956: 9–39.
  • André Latreille: La révocation de l'édit de Nantes vue par les nonces d'Innocent XI. "Bulletin de la Société de l'Histoire du Protestantisme Français" 103, 1957: 229–236.
  • Mattia Giuseppe Lippi: Vita di papa Innocenzo XI edita con aggiunte a cura del P. Fr. Giovacchino Berthier de' Predicatori. Roma, 1889.
  • Torgil Magnuson: From the election of Innocent X to the death of Innocent XI. 1986.
  • Raymond J. Maras: Innocent XI, Pope of Christian Unity. Notre Dame, 1984.
  • A. Martini: Papa Innocenzo XI. verso di onori degli altari. "Civiltà Cattolica" 96, 1956: 369–381.
  • B. Matteucci: Storia di un processo e storiografia su Innocenzo XI. "Humanitas" 11, 1956: 114–123.
  • Carlo Miccinelli: Il grande pontefice Innocenzo XI. Cenni biografici. Città del Vaticano, 1956.
  • Eugène Michaud: Louis XIV et Innocent XI. Paris, 1882–1883.
  • Szabó Mihály: Il papa Innocenzo XI e la liberazione di Buda dal Turco. Roma, 1937.
  • S. Monti: Lettere di Benedetto Odescalchi a Gio. Pietro Cernessi di Como. "Periodico della Società Storica Comense" 16, 1904: 181.
  • Bruno Neveu: Jacques II., Médiateur entre Louis XIV. et Innocent XI. "Mélanges d'archéologie et d'histoire" 2, 1967: 699–764.
  • Bruno Neveu: Episcopus et Princeps Urbis, Innocent XI. réformateur de Rome d'après des documents inedits 1676–89. E. Gatz, "Römische Kurie, Kirchliche Finanzen, Vatikanisches Archiv: Studien zu Ehren von Hermann Hoberg", 2. Roma, 1979: 597–633.
  • Bruno Neveu: Culture religieuse et aspirations réformistes à la cour d'Innocent XI. "Accademie e cultura. Aspetti storici tra Sei e Settecento". Firenze, 1979: 1–38.
  • Louis O'Brien: Innocent XI and the revocation of the Edict of Nantes. Berkeley, 1930.
  • Jean Orcibal: Louis XIV contre Innocent XI. Paris, 1949.
  • E. Papa: Innocenzo XI. tra Francia ed Impero durante il 1688–1689. "Civiltà Cattolica" 99, 1948: 608–624.
  • Giorgio Papàsogli: Innocenzo XI. Roma, 1956.
  • G. B. Pittoni: Vita d'Innocenzo XI. Venezia, 1691.
  • Gaetano Platania: Innocenzo XI Odescalchi e l'idea di 'Crociata' al tempo della liberazione di Vienna. "Est Europa" 2, 1986: 69–106.
  • Peter Rietbergen: Papal Diplomacy and Mediation at the Peace of Nijmegen. J. Bots, "The Peace of Nijmegen 1676-1678/79". Amsterdam, 1980: 29–96.
  • Marie-Louise Rodén: Church Politics in Seventeenth-Century Rome: Cardinal Decio Azzolino, Queen Christina of Sweden, and the Squadrone Volante. Stockholm, 2000.
  • Alfred Sammer: Der Türkenpapst. Innozenz XI. und die Wiener Türkenbelagerung von 1683. Wien, 1982.
  • Santi: Bibliografia di Innocenzo XI. Como, 1957.
  • Volker Sellin: Der benutzte Vermittler: Innozenz XI. und der pfälzische Erbstreit. J. Miethke, "Papstgeschichte und Landesgeschichte. Festschrift für Hermann Jakobs zum 65. Geburtstag". Köln, 1995: 603–618.
  • Gianvittorio Signorotto: Lo 'squadrone volante'. I cardinali 'liberi' e la politica europea nella seconda metà del XVII secolo. G.V. Signorotto, "La Corte di Roma tra Cinque e Seicento. "Teatro" della politica europea". Roma, 1998: 127.
  • Angelo L. Stoppa: L'episcopato novarese (1650–1656) del cardinale Benedetto Odescalchi papa Innocenzo XI dalle "Memorie de' Cerimonieri". "Novarien" 19, 1989: 9–48.
  • R. Theis: Papst Innocenz XI. und die Türkengefahr im Jahre 1683. Breslau, 1912.
  • B. Tondi: Le glorie del sopremo apostolato overo Triregno glorificato dalla Santità d'Innocenzo XI. Venezia, 1693.
  • F. Torriani: Lettere di papa Odescalchi. "Bollettino Storico della Svizzera Italiana" (BSSI) 11, 1889: 67; BSSI 14, 1892: 219.
  • Hermann Tüchle: Innozenz XI. Peter Manns, Die Heiligen in ihrer Zeit, II. Mainz, 1966: 357–359.
  • Pierre François Viguier: Prophétie du pape Innocent XI. Paris, 1816.
  • Wilhelm de Vries: Der selige Innocenz XI. und die Christen des nahen Ostens. "Orientalia christiana periodica" 23, 1957: 33–57.
  • John Michael Wright: An Account of his Excellency Roger Earl of Castelmaines Embassy. Roma, 1688.

Välislingid muuda

Eelnev
Clemens X 		Paavst
1676–1689 		Järgnev
Aleksander VIII
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Innocentius_XI&oldid=5850118"