Indiana Jones kadunud laeka jälil

"Indiana Jones kadunud laeka jälil" (originaalpealkirjaga "Indiana Jones and the Raiders of the Lost Ark", algselt "Raiders of the Lost Ark") on 1981. aasta USA mängufilm.

"Indiana Jones kadunud laeka jälil"

"Raiders of the Lost Ark" "Indiana Jones and the Raiders of the Lost Ark"
Žanr	seiklus
Režissöör	Steven Spielberg
Stsenarist	Lawrence Kasdan George Lucas (lugu) Philip Kaufman (lugu)
Operaator	Douglas Slocombe
Helilooja	John Williams
Peaosades	Harrison Ford Karen Allen Paul Freeman Ronald Lacey Wolf Kahler
Monteerija	Michael Kahn
Produtsent	Frank Marshall George Lucas Howard Kazanjian
Filmistuudio	Paramount Pictures
Aasta	1981
Esilinastus	12. juuni 1981
Kestus	115 minutit
Riik	USA
Keel	inglise
Järgnev	"Indiana Jones ja hukatuse tempel"
All Movie Guide'i profiil
IMDb profiil

Süžee

"Indiana Jones kadunud laeka jälil" räägib loo iseseisvast, targast ning karastunud arheoloogist, kes lisaks õpetaja ametile otsib vabal ajal ka kadunud aardeid. Tegevustik toimub 1936. aastal ning paljudes erinevates kohtades – nii Peruus, Ameerika Ühendriikides, Nepalis, Egiptuses kui ka Egeuse meres asuval saarel. Peategelasele Indiana Jonesile (Harrison Ford) on Ameerika Ühendriikide valitsuse agendid teinud ülesandeks leida Seaduselaegas enne natse. Natsid otsivad Seaduselaegast, mis peaks sisaldama Moosese Kümmet käsku. Laekal pidavat olema üleloomulikud võimed, mis muudavad laeka omaniku võitmatuks. Natse aitab Indy vaenlane René Belloq (Paul Freeman) ning Indianale endale on abiks tema vana armastus Marion Ravenwood (Karen Allen) ja sõber Sallah (John Rhys-Davies). Indyl õnnestubki leida Seaduselaegas Egiptusest kadunud linnast Tanisest, kuid natsid varastavad laeka nende käest ning lukustavad Indy ja Marioni laeka kambritesse. Sellegipoolest õnnestub neil põgeneda ning natsidele jälile jõuda, kes otsustavad avada laeka enne Saksamaale jõudmist. Laeka võim aga tapab kõik kohalolijad peale Indy ja Marioni, kes hoiavad silmi kinni. Laegas viiakse Ameerika Ühendriikidesse salajasse valitsuse lattu (Berry, 2008).

Film kuulub seiklus- ja märulifilmi žanrisse. Ilmselt on see üks edukamaid ja populaarsemaid selles žanris, sellele on tehtud kolm järge: "Indiana Jones ja hukatuse tempel" (1984), "Indiana Jones ja viimane ristiretk" (1989) ning "Indiana Jones ja kristallpealuu kuningriik" (2008). 

Spielbergi ja Lucase koostöö

Indiana Jonesi sarja edule andis kindlasti suure panuse Steven Spielbergi (režissöör) ja George Lucase (stsenarist) koostöö. Mõlemaid võiks nimetada 20. sajandi lõpukümnendite kõige mõjukamateks filmitegijateks (siia nimekirja võiks lisada veel Martin Scorsese ja Francis Ford Coppola). Enne Indiana Jonesi sarja oli Spielberg endale nime teinud juba mitme kuulsa filmiga, kõige kuulsam neist ilmselt "Lõuad" ("Jaws", 1975), mis oli filmiajaloo kõige edukam film kuni "Tähtede sõjani" ("Star Wars"; esimene film tuli välja 1977). Rääkides viimatimainitud filmist, siis just selle looja oligi George Lucas. Aasta varem, enne filmi "Kadunud laeka jälil" tuli välja ka "Tähtede sõja" teine film, mille üks staare oli Harrison Ford (Monaco 2000, 351–352). Seega oli Indiana Jonesi edu garanteeritud juba enne filmi väljatulekut, mida hiljem suurendas vaid fakt, et film ise oli ka suurepärane. See oligi 1981. aasta kõige edukam film, mis teenis USA-s üle 212 miljoni dollari, välismaal üle 141 miljoni ning seega kokku peaaegu 390 miljonit. Eelarve oli aga vaid 18 miljonit (Box Office Mojo).

Indiana Jonesi kontseptsioonile pani 1973. aastal aluse George Lucas. Tal oli mõttes teha lugu, mis oleks inspireeritud 1930.–1950. aastate Ameerika pärastlõuna-seriaalidest, mis olid täis seiklusi ja põnevust. Seriaalide peategelaseks olid näiteks Flash Gordon, Fantoom ning Tarzan teiste hulgas. Peategelane oli alati õige ja tubli kangelane, kes peab peatama kurjuse. Lucas pani enda loole nimeks "The Adventures of Indiana Smith" ("Indiana Smithi seiklused") ning tutvustas oma lugu Spielbergile 1977. aastal. Mõlemad olid selleks ajaks lõpetanud suured projektid: Lucas esimese "Tähtede sõja" (1977) ja Spielberg "Close Encounters of the Third Kind" ("Kolmanda astme lähikontakt", 1977). Lucasel oli plaanis teha "James Bondi" sarnane seiklusfilm, mis avaldaks austust vanadele seiklussarjadele ja kus peategelaseks oleks aardeid otsiv arheoloog. Spielbergile idee meeldis, kuid tal oli kavas juba teha ajalooline film "1941", mis tuligi paar aastat hiljem välja. Lucase algset lugu aitas täiustada stsenarist Lawrence Kasdan, kes muutis ka Indiana nime Smithist Jonesiks. Harrison Fordiga oli Lucas juba tuttav "Tähtede sõjast" (enne seda oli Ford üsna tundmatu näitleja) ja teadis, et ta sobib sellesse rolli, seega oli ka peategelane olemas ning paar aastat pärast filmi "1941" tuligi "Kadunud laeka jälil" välja (Eggert, 2008).

Eriefektid

Visuaalsete efektide eest vastutas Richard Edlund, kelle idee oli näiteks Seaduselaekast väljatulevaid hingi – nii näitlejaid kostüümis kui ka nukke – filmida vee all aegluubis, et saavutada hingede kummituslik ilme ning liikuvus. Ilmselt kõige kuulsamad eriefektid filmis on plahvatavad ja sulavad pead selles samas stseenis. Imetlusväärne on, et kõik tehti praktiliste efektidega. Näiteks ühe natsi sulav pea saavutati nii, et valmistati näitleja peast makett, mis kaeti sulavate kihtidega ning kaamera ees sulatati kuumusega kihid maha, tekitades mulje, et inimese nahk ja veri sulavad koljult maha. Tegelikult on filmis enamasti kõik tehtud praktiliste efektidega. Filmi efektide professionaalsusele aitasid kaasa nii Spielbergi kogemused (nt "Lõuad" filmi tehes, kus kasutati hairobotit) kui ka eriti Lucase kogemused, kes oli just teinud kaks "Tähtede sõja" filmi, mis on täis eriefekte (Bouzereau, 2003). 

Filmi esimesele stseenile paneb võimsa lõpu veerev kivimürakas, mille eest Jones peab ära jooksma. Need kaadrid ongi ehk kõige kuulsamad kogu "Indiana Jonesi" sarjas, mida on korduvalt ka mujal matkitud. Veereva kivimüraka idee autor on George Lucas, kes huvitaval kombel sai inspiratsiooni "Onu Roberti" koomiksist, kus oli sarnane stseen veereva kiviga. Kivimürakas ise valmistati klaaskiust, et see oleks päris kivist kergem, kuigi kokkuvõttes kaalus see ikkagi ligi 350 kilogrammi. Lisaks suurepärastele visuaalsetele efektidele oli tähtis ka meisterlik kaskadööritöö. Kivi veeremisele andis hääle filmi helikujundusega tegelenud Ben Burtti Honda Civic, mille rehvide sõitmist üle kivide salvestati, ning sellest saigi kivilahmaka veeremise heli (Cinefix, 2015). 

Ajalugu filmi taga

Seaduselaegas

Piibli järgi on Seaduselaegas suur kirst, mis sisaldab kivitahvleid Kümne käsuga, mis Mooses sai Jumalalt Siinai mäelt. Laegas pidavat olema kaks ja pool küünart (1,3 m) pikk ning poolteist küünart (76 cm) lai ja kõrge. See pidavat olema nii seest kui väljast kaetud puhta kullaga (Levy 2009, 90-91). Laeka külgedel oli ka neli kullast rõngast, millest sai läbi pista kaks kandekangi ning nii laegast õlgadel ringi transportida. Laeka kaanel asuvad kaks kullast keerubit, näod vastamisi ning tiivad ülespoole sirutatud (Baker 2010, 61). Film on ilmselgelt järginud üsna täpselt Seaduselaeka n-ö tegelikku kirjeldatud välimust.

Laeka väe osas on film samuti järginud tegelike müütide eeskuju. Piiblis on kirjutatud, et Seaduselaekas võis tunda Jumala kohalolu – väidetavalt sai Mooses läbi laeka Jumalaga rääkida (Levy 2009, 91). Jumalik vägi aga muutis laeka ohtlikuks ning lausa taparelvaks. Näiteks on piiblis kirjeldatud, kuidas vaenlastele vilistidele tõi laegas katku ning nende kehadele tekkisid paised. On oletatud, et laegas võis sisaldada mingit kiirgusallikat (Baker 2010, 61-62). On aga väljatöötatud üks teooria, mille järgi laeka väel võib olla teaduslik seletus. Võib olla võimalus, et muistsed heebrealased leiutasid esimese versiooni leideni purgi tehnoloogiast. Leideni purk leiutati ametlikult aastal 1745 ning see on seade elektrilaengute säilitamiseks. Teoreetiliselt võis Seaduselaegas endas säilitada tohutus koguses elektrienergiat, mille vabastamisel võisid olla halvad tagajärjed – kõigest 570 ml purk suudab salvestada endasse piisavalt energiat, et tappa inimene. Kirjeldatud laeka väge võib mingil määral kõrvutada elektrienergiaga, kuldosad võisid toimida elektrijuhina ning puidust kandepuud andsid võimaluse laegast turvaliselt kanda (Levy 2009, 91). Ka film on läinud sarnast teed, sest laeka väe väljapääsul kujutatakse seda visuaalselt kui elektrienergiat (lisaks seal vangis olnud hingedele).

Seasuselaeka asukoha lugu on aga keerulisem. Alguses kandsid muistsed heebrealased Seaduselaegast endaga kaasas kuni Saalomon Jeruusalemma suure templi ehitas, mida hakatigi kutsuma Saalomoni templiks. Sinna pandi ka Seaduselaegas, kus ta viibis sajandeid. Edaspidi aga kaob Seaduselaegas ajaloo lehekülgedelt ning on välja töötatud mitmeid teooriaid, mis sellest sai. Kõige tõenäolisem aga on, et selle lõhkus või varastas üks paljudest Jeruusalemma vallutanud sissetungijatest. Kõige tihedamini pakutakse süüdlaseks babüloonlaste vallutust aastal 586 eKr, kui Esimene tempel hävitati. Küll aga ehitati 70 aastat hiljem Teine tempel, kuid sõnagi pole mainitud Seaduselaekast. Hiljem vallutasid (70 pKr) Jeruusalemma roomlased, kes leidsid Teise templi tühjana. Film aga lähtub teisest teooriast, mille järgi varastas laeka Egiptuse vaarao Šešonk I, kes tungis Iisraeli aastal 925 eKr (Levy 2009, 92-95). Ilmselt lähtus film sellest teooriast, et oleks lugu võimalik siduda Egiptuse ja sealt edasi Tanise linnaga, sest kadunud linna faktor muudab loo huvitavamaks.

Ra sau ("Staff of Ra") ja Hingede kaev ("Well of Souls")

Filmis leiab Indy Seaduselaeka asukoha läbi Ra sau. Ra on Egiptuse mütoloogias Päikesejumal. Tegelikkuses pole Ra saul ega Ra jumalal endal Seaduselaekaga eriti midagi pistmist ning Seaduselaegast üleüldiselt seostatakse pigem Iisraeli ja heebrealastega, mitte Egiptuse ega selle kultuuriga. Hingede kaevul aga on rohkem pistmist Seaduselaekaga. Nii filmis kui päriselus ühe teooria kohaselt peetakse Hingede kaevu Seaduselaeka asukohaks. Vahe on aga selles, et päriselt asub Hingede kaev Jeruusalemmas, filmis on aga see paigutatud Tanisesse ilmselt lihtsuse mõttes (Milstein, 2008).

Kadunud linn Tanis

Filmis peetakse Tanise linna Seaduselaeka asukohaks. See on aga väljamõeldis. Kuid Tanis oli tõesti n-ö kadunud linn kuni 1939. aastani, mil selle avastas Prantsuse arheoloog Pierre Montet. Ta leidis kuningliku hauakompleksi koos kolme puutumata hauakambriga (Handwerk, 2008). Kuid filmis leidsid Tanise asukoha natsid ning 3 aastat enne 1939. aastat. Ilmselt aga pole see kokkusattumus, et natse aitab just Prantsuse arheoloog Belloq. Kuigi tegelikult pole Tanise linnal väga mingit pistmist Seaduselaekaga, on lihtne näha, miks filmitegijad seda kasutasid. Muudab ju loo huvitavamaks, kui lisada Seaduselaekale ka kadunud linna faktor. On huvitav näha, kuidas filmitegijad on sidunud tegelikke sündmusi antud filmi loosse.

Natsid ja arheoloogia

Filmi käivitav tegevustik – natsid otsivad Seaduselaegast – on tegelikult väljamõeldis. Natsid ei tundnud huvi ega otsinud aktiivselt laegast, vähemalt ei ole leitud ühtegi dokumenti, mis kinnitaks seda fakti. Kuid sellel määral on filmil õigus, et natsid tõesti tundsid huvi arheoloogia vastu. Seda sellepärast, et leida tõendeid aarja rassile. Aarja rass oli väljamõeldud Põhja-Euroopast pärit heledate juuste, siniste silmade ning pika kasvuga rass, kes olid väidetavalt pannud aluse tsivilisatsioonile. Sakslased pidid olema nende järeltulijad (Pringle, 2006).

1935. aastal asutas Heinrich Himmler Ahnenerbe instituudi, mille ülesandeks oli leida tõendeid Saksa esivanemate tegevusest ja saavutustest. Kuigi instituuti reklaamiti kui teadusest lähtuvat ja korrektset ühingut, väänasid paljud liikmed tegelikult tõtt ja lõid uusi müüte, et sobituda natside ideoloogiaga (Pringle, 2006). Kuigi osa liikmed uskus enda töösse, siis oli ka palju neid, kes läksid vaid vooluga kaasa, sest vastasel juhul oleks neid näiteks varajasele pensionile saadetud, nagu juhtus näiteks arheoloog Gerhard Bersuga (Arnold, 1990). 

Filmi vastuvõtt ja pärand

Kuigi antud filmist mõeldakse enamasti kui meelelahutuslikust popkornifilmist, siiski sai see kiitust ka filmikriitikutelt. Seda näiteks näitab juba edu Oscaritel. Film kandideeris üheksale Oscarile järgmistes kategooriates: parim film, lavastaja, operaatoritöö, muusika, kunstnikutöö, visuaalsed eriefektid, montaaž, heli ja helieriefektid. Viimases viies kategoorias saadi ka võit (Berry, 2008). Üks kuulsamaid filmikriitikuid Roger Ebert on kirjutanud, et see ei ole kõigest film, vaid see on nagu kehaväline kogemus, kataloog seiklusest („a catalogue of adventure“). Kuigi filmi ainukeseks ülesandeks on pakkuda meelelahutust, siis Eberti arvates tegi film seda briljantselt ning sellepärast andis ta filmile ka perfektse skoori (Ebert, 1981). Tõepoolest, ka "Rotten Tomatoes" veebilehel (kus kajastatakse paljude kriitikute hinnanguid filmidele) on kriitikutest 94% ning publikust 96% andnud filmile positiivse hinde. „Kadunud laeka jälil“ filmile on antud väga vähe negatiivseid hinnanguid. Aga näiteks ühe kriitiku Pauline Kaeli hinnang oli, et film on liiga kiire, eriti montaaži poolest. Publikule ei antud piisavalt hingamisruumi (Kael, 1981).

Pärand

"Indiana Jonesi" filmisari on kindlasti üks kõige populaarsemaid ja mõjukamaid sarju USA ning tegelikult ka kogu maailma filmiajaloos. Seda näitab fakt, et pärast kolme ülieduka filmi tegemist tehti peaaegu kaks kümnendit hiljem ka neljas, mis küll ei saavutanud sama positiivset vastukaja, kuid teenis siiski raha neljakordselt tagasi (Box Office Mojo). Ning kavas on ka viies film, mis peaks välja tulema 2020. aastal (IMDb).

Nii Indiana Jonesi filme kui ka tegelast ennast on matkitud lugematul arvul kordadel popkultuuris – nii filmides (nt "The Hangover" 2009), teleseriaalides (nt "The Big Bang Theory", 2007–) kui ka multikates (nt "Phineas and Ferbis" (2007–2015) on terve tegelane koopia Indiana Jonesist, vaid nimi on muudetud). Jonesi välimus juba on ikooniline koos viltkübara ja piitsaga. Ka film ise mängib Indy kohe äratuntava väljanägemisega, näidates tihti teda varjuna, enne kui mees ise ekraanile ilmub. Indiana Jonesi tegelast peetaksegi heaks eeskujuks, milline õige kangelane filmis võiks olla. Jones ongi muutunud omamoodi arhetüübiks iseseisvale, targale ning karastunud seikluskangelasele. Näiteks võib sarnast tegelast kohata väga populaarses filmis "Muumia" (1999), mis lisaks peategelasele sarnaneb "Indiana Jonesiga" ka sisu poolest. Pärast Jonesi esimest filmi ongi üritatud selle edu matkida, kuid samasugust populaarsust pole veel keegi saavutanud. Kõige edukam näide ongi ilmselt eelnevalt mainitud Muumia filmid. Videomängude kategoorias aga on väga edukas ning "Indianaga" väga sarnane sari "Uncharted" (2007–), kus Indyga sarnane tegelane otsib kadunud aardeid. Veel võiks välja tuua viimastest aastatest ülipopulaarne "Galaktika valvurite" ("Guardians of the Galaxy", 2014) film, mille esimene stseen on üsna sarnane ka „Kadunud laeka jälil“ esimese stseeniga. 

Peaosatäitjad

• Harrison Ford (Indiana Jones)
• Karen Allen (Marion Ravenwood)
• Paul Freeman (Rene Belloq)
• John Rhys-Davies (Sallah)
• Denholm Elliott (Marcus Brody)
• Ronald Lacey (Arnold Toht)
• Wolf Kahler (kolonel Dietrich)
• Alfred Molina (Satipo)

Kirjandus

• Arnold, B. The past as propaganda: totalitarian archaeology in Nazi Germany. Antiquity Journal. 244. 64. 1990. Lk 464–478.
• Baker, A. Ajaloo saladused. Tallinn. Kirjastus Koolibri. 2010.
• Berry, J. Indiana Jones kadunud laeka jälil. 1001 filmi, mida elu jooksul peab nägema. Toimetaja: Schneider, S. J. Tallinn. Varrak. 2008. Lk 668.
• Bouzereau, L. (režissöör, stsenarist) Indiana Jones: Making the Trilogy. Dokumentaalfilm. 2003.
• Cinefix. Raiders of The Lost Ark's Boulder - Art of the Scene. Youtube. Kasutatud 13.06.17. https://www.youtube.com/watch?v=I640Bb7j180
• Ebert, R. Raiders of the Lost Ark. Roger Ebert. Kasutatud 12.06.17. http://www.rogerebert.com/reviews/raiders-of-the-lost-ark-1981
• Eggert, B. Raiders of the Lost Ark. Deep Focus Review. Kasutatud 13.06.17. http://deepfocusreview.com/definitives/raiders-of-the-lost-ark/
• Handwerk, B. Tanis. National Geographic. Kasutatud 12.06.17. http://www.nationalgeographic.com/archaeology-and-history/archaeology/tanis-egypt/
• Indiana Jones and the Kingdom of the Crystal Skull. Box Office Mojo. Kasutatud 12.06.17. http://www.boxofficemojo.com/movies/?id=indianajones4.htm
• Indiana Jones kadunud laeka jälil. IMDb. Kasutatud 12.06.17. http://www.imdb.com/title/tt0082971/?ref_=nv_sr_1
• Kael, P. Whipped. The New Yorker. Kasutatud 12.06.17. http://www.newyorker.com/magazine/1981/06/15/whipped
• Levy, J. Kadunud aarete atlas. Tallinn. Kirjastus Varrak. 2009.
• Milstein, M. Jerusalem's Mysterious Well of Souls May Hold Ancient Secrets. National Geographic. Kasutatud 12.06.17. http://science.nationalgeographic.com/science/archaeology/well-of-souls/
• Monaco, J. How to Read a Film. 3.väljaanne. New York. Oxford University Press. 2000.
• Pringle, H. Hitler's Willing Archaeologists. Archaeology. Kasutatud 12.06.17. http://archive.archaeology.org/0603/abstracts/nazis.html
• Raiders of the Lost Ark. Box Office Mojo. Kasutatud 12.06.17. http://www.boxofficemojo.com/movies/?id=raidersofthelostark.htm
• Raiders of the Lost Ark. Rotten Tomatoes. Kasutatud 13.06.17. https://www.rottentomatoes.com/m/raiders_of_the_lost_ark/
• Untitled Indiana Jones Project. IMDb. Kasutatud 12.06.17. http://www.imdb.com/title/tt1462764/