Impressionism (muusika)
Impressionism (prantsuskeelsest sõnast impression, mulje) on maalikunsti ja kirjanduse eeskujul muusika kirjeldamiseks kasutatud muusikastiil, mida on püütud iseloomustada selliste üldiste tunnustega nagu keskendumine muusika meeleolule ja atmosfäärile, ebamäärasus, passiivsus.
Impressionistlikus muusikas keskendub helilooja õrnhabraste hetkemeeleolude ilu nautimisele. Loodavate subtiilsete kõlade eesmärgiks on maksimaalse sisenduse ja müütilise atmosfääri loomine. Heliteose paremaks tunnetamiseks on sellele tihti lisatud pealkiri, mis partituuris asub vahel alles teose lõpus. Helilooja huvi võib olla inimese psühholoogilise seisundi esiletoomine ning suhe loodusega.
Impressionistliku muusika struktuuri võivad iseloomustada järgmised tunnused:
- kirikulaadide, tervetoonheliridade ja pentatoonika kasutamine;
- klassikalise, kindlate piirjoontega teema asendamine voolava, tämbriliselt rikka meloodiaga;
- akordid ei allu enam klassikalise harmoonia ja häältejuhtimise reeglitele, näiteks täielikult võib puududa lahenemine toonikasse;
- noonakordide, undeetsimakordide, tredeetsimakordide ja kvart-kvint-akordide rohke kasutamine;
- selgepiirilist vormi asendab vaba voolamine, mis tihti meenutab improvisatsiooni;
- rütmi ja artikulatsiooni kasutamine nii, et saavutatakse meetrumi hägustumine;
- erilist tähelepanu pööratakse muusikainstrumentide ja orkestri tämbritele;
- impressionistlikku orkestratsiooni iseloomustab süvendatud tähelepanu nüanssidele, detailirohkus ja sillerdav koloriit;
- Euroopa-välised, näiteks gamelani muusika mõjud;
- heliteostele on tihti lisatud programm.
Impressionismi mõiste sidumist muusikaga on algusest peale ka taunitud. Näiteks Claude Debussy ja Maurice Raveli puhul ei olnud impressionistiks nimetamine heliloojate endi soov, sest Debussy ise tunnetas pigem oma muusika seost sümbolistliku kirjanduse ja maalikunstiga ning Ravel ise pidas ennast eelkõige klassikaliseks heliloojaks.
Saksa keeles kasutas mõistet "impressionism" esimesena kunstiajaloolane Richard Hamann 1907. aastal. Impressionismi mõiste läks käibele koos ekspressionismi mõistega 1920ndatel.
Impressionistlikke heliloojaid muuda
Impressionistliku muusika põhilisteks esindajateks peetakse prantsuse heliloojaid Claude Debussyd (1862–1918) ja Maurice Raveli (1875–1937). Esimeseks impressionistlikuks muusikateoseks peetakse Claude Debussy sümfoonilist poeemi "Fauni pärastlõuna", mis on inspireeritud Stéphane Mallarmé luulest.
Igor Garšnek (2004) on võrrelnud Claude Debussy ja Maurice Raveli heliloomingut järgmiselt: "Võrreldes kahe meistri, Debussy ja Raveli heliloomingut, võib nende teostes ühisjoonte – rafineeritud koloriiditaju ja nn puhaste tämbritega orkestreerimine – kõrval leida ka põhimõttelisi erinevusi. Ravel eelistab iseloomulikult erksaid, aktiivseid ja sageli küllalt keerulisi rütme, Debussy muusika rütmiline külg on aga märksa lihtsam ja tagasihoidlikum. Raveli stiilipalett on Debussy omast mõnevõrra avaram, ulatudes impressionismist neoklassitsismi ja džässini."
Impressionismi mõju on suur olnud ka väljaspool prantsuse kultuuriruumi: impressionistlikke tunnuseid leidub näiteks hispaania helilooja Manuel de Falla (1876–1946), itaalia helilooja Ottorino Respighi (1879–1936) ja inglise helilooja Frederick Deliuse (1862–1934) muusikas.