Iiob (Moskva patriarh)
Iiob (ka Jov, vene Иов; surnud 29. juunil (vkj 19. juunil) 1607) oli Vene Õigeusu Kiriku vaimulik, aastatel 1586–1589 Moskva metropoliit ning aastatel 1589–1605 esimene Moskva ja kogu Venemaa patriarh.
(postuumne portree aastast 1672)
Tal oli oluline roll Boriss Godunovi võimu kindlustamisel regendi ja tsaarina, kuid muus osas oli tema kiriklik ja poliitiline panus küllaltki tagasihoidlik. Ta tagandati Vale-Dmitri I Moskvasse jõudes ja suri lihtsa mungana kloostris.
Vene Õigeusu Kirik kuulutas patriarh Iiobi 1989. aastal pühakuks.
Elulugu muuda
Päritolu ja noorus muuda
Tulevane patriarh, kelle sünninimi oli Joann, sündis Staritsas possaadnikute perekonnas. Tema sünniaeg jäi 1520.–1530. aastatesse. Tõenäoliseks on peetud, et ta võis sündida 1525. aasta paiku.
Ta sai hariduse Staritsa kloostri koolis. Kuigi tema isa soovis, et Joann abielluks ja astuks tema jälgedes, tundis nooruk juba teismelisena kutsumust mungaks saada. 1556. aastal sai ta lõpuks Staritsa kloostris mungapühitsuse ning võttis munganime Vana Testamendi tegelase Iiobi järgi. Tema vaimulikuks juhendajaks sai kloostri ülem arhimandriit German.
Vene-Liivi sõja ajal kujunes Staritsast tsaar Ivan IV meelisresidents. On oletatud, et valitseja sagedase Staritsas viibimise ajal sai Iiobist üks tema lemmikuid, mis pani aluse Iiobi hilisemale kiirele kiriklikule karjäärile. Seda on selgitatud ka Ivan IV homoseksuaalse huviga noorepoolse munga vastu, mida soodustasid Iiobi kena välimus, hea lauluhääl ja suutlikkus lugeda peast pühakirja.[1]
Kiriklik karjäär muuda
Pärast arhimandriit Germani ülendamist peapiiskopiks 1566. aastal ja tema kahtlast surma aasta hiljem kujunes Iiobist üks peamisi kandidaate kloostriülema kohale. 6. mail 1569 ülendati ta iguumeniks ja nimetati Staritsa kloostri ülemaks.[2]
1571 nimetati Iiob arhimandriidiks ja edutati Moskva Siimeoni kloostri ülemaks. Neli aastat hiljem, 1575 sai temast veelgi suurema ja mõjukama Novospasski kloostri ülem.[2]
16. aprillil 1581 pühitseti Iiob Kolomna piiskopiks. Sellel perioodil sõbrunes ta ka Ivan IV soosiku, tulevase regendi ja keisri Boriss Godunoviga, kes hakkas Iiobit igati soosima. Ise elas Iiob väga rangelt ja kasinalt. On teada, et ta ei liialdanud söömisega, vältis alkoholi ja jõi ka kõige suurematel pidustustel ainult vett. Tema vaga eluviis ja head teoloogilised teadmised lähendasid teda ka 1584. aastal troonile tõusnud Ivan IV poja Fjodoriga, kes oli samuti tuntud suure vagaduse ja huvi poolest usuasjade vastu.[3]
Jaanuaris 1586 nimetati Iiob Rostovi peapiiskopiks, mis oli Venemaa vaimulikus hierarhias tähtsuselt kolmas ametikoht.[3] Kui 24. oktoobril (vkj 13. oktoobril) 1586 suri Vene Õigeusu Kiriku pea, Moskva metropoliit Dionissi, hakkas Boriss Godunov tegutsema oma kandidaadi edutamise nimel metropoliiditoolile. Selleks kandidaadiks oli muidugi peapiiskop Iiob. Millal Iiob ametisse valiti ja pühitseti, ei olegi täpselt teada. Ta ise on oma hilisemates kirjutistes kinnitanud, et see juhtus 21. detsembril (vkj 11. detsembril) 1586, kuid ametlikes dokumentides mainitakse teda metropoliidina alles 13. veebruaril (vkj 2. veebruaril) 1587.[4]
1588. aastal seadis ta Moskva metropoliidina sisse õndsa usumeeletu Vassili mälestuspäeva, mida tähistatakse viimase surmapäeval 2. augustil.[5]
Kui 1588. aastal survestati Konstantinoopoli patriarhi Ieremías II andma Vene Õigeusu Kiriku peale patriarhitiitel, sai üsna kiiresti selgeks, et tsaar Fjodori ja tema regendi Boriss Godunovi jaoks oli ainus sobiv kandidaat metropoliit Iiob. Formaalselt esitati küll patriarhi kandidaatideks kolm piiskoppi, kuid tsaar valis etteaimatavalt 29. jaanuaril (vkj 19. jaanuaril) 1589 nende seast patriarhiks metropoliit Iiobi. Tema ametisse seadmine leidis aset sama aasta 5. veebruaril (vkj 26. jaanuaril), tseremoonia viis läbi Konstantinoopoli patriarh Ieremías II.[6]
Moskva ja kogu Venemaa patriarhi ameti sisseseadmine toimus kanooniliste reeglite vastaselt – Konstantinoopoli patriarhile avaldati ilmselt survet ja vastavat otsust tehes ei olnud tal kolme ülejäänud õigeusu patriarhi nõusolekut – kuid tagantjärele legitimeeris õigeusu kirik selle sammu kahel Konstantinoopoli kirikukogul, 1590. ja 1593. aastal. Nii oli Vene Õigeusu Kirik saanud oma ajaloo esimese patriarhi, kes õigeusu kirikupeade järjestuses hakkas paiknema auväärsel viiendal kohal.
Teenistus patriarhina muuda
Patriarh Iiob kujunes küll Venemaa võimuhierarhias tähtsuselt teiseks meheks, kuid see roll oli pigem sümboolne. Reaalset ilmalikku ja kiriklikku võimu oli tal vähe. Kõigi tähtsamate küsimustega, muuhulgas ka kiriku kompetentsi kuuluvate teemadega nagu misjoni kavandamine ja uute kirikute rajamine Venemaaga ühendatud aladel, tegeles peaasjalikult tsaarivõim.[7]
Piiskopkondade asutamine muuda
Metropoliidina oli Iiob soovinud ümber kujundada Venemaa piiskopkondade ja metropooliate struktuuri. Uute piiskopkondade, peapiiskopkondade ja metropooliate loomist nõudis tegelikult ka Konstantinoopoli patriarhi kinnituskiri, millega Moskva metropoliit patriarhiks ülendati. Ometi jäi Iiobi patriarhiajal suur osa neist muutustest teostamata, veelgi enam, jäeti loomata ka mitmed uued struktuuriüksused, mis olid ette nähtud Konstantinoopoli patriarhi kinnituskirjas.
Nii moodustas ta ette nähtud kuue peapiiskopkonna asemel vaid viis. Nižni Novgorodi peapiiskoppi Iiobi ajal ametisse ei nimetatudki, 1602. aastal lõi ta Venemaa kuuenda peapiiskopkonna hoopis keskusega Astrahanis. Kui kinnituskirjas oli ette nähtud viis tavalist piiskopkonda, siis neidki asutas patriarh Iiob vaid kaks. 1589. aastal taastas ta Pihkva piiskopkonna ja pärast Vene-Rootsi sõda asutas ta 1598. aastal Karjala piiskopkonna.[5]
Pühakute kultus muuda
Patriarh Iiobi ajal kanoniseeriti mitmed pühakud ja laiendati mitmete kohaliku tähtsusega pühakute austamine ülevenemaaliseks.[5]
Sügisel 1591 määras ta 9. septembri vaga Volotski Jossifi ülevenemaaliseks mälestuspäevaks. Samal aastal kanoniseeris ta Ivan IV tapetud Moskva metropoliidi Filipi ja lasi viia tema säilmed Solovetsi kloostrisse.
Sügisel 1595 lõi ta kolme Moskva pühaku – metropoliitide Pjotri, Aleksi ja Joona – koondmälestuspäeva, mida hakati tähistama 9. oktoobril. Samal aastal kuulutas ta ülevenemaalisteks pühakuteks Uglitši vürsti Roman Vladimirovitši ning Kaasani imetegijad Guri ja Varsonofi.
1597. aastal kehtestas patriarh Iiob Novgorodi pühaku vaga Antoni Roomlase ja 1600. aastal Komelski Korneliuse ülevenemaalise kultuse.
Võitlus moraalse allakäiguga muuda
Patriarh Iiobi valitsusajaks oli õigeusu vaimulikkond Venemaal tugevalt korrumpeerunud ja moraalselt alla käinud. Suur osa vaimulikest tegeles purjutamisega, teenistusi korrapäraselt ei peetud. Varem kasutusele võetud administratiivsed meetmed ei olnud suutnud seda probleemi ohjeldada.
23. juunil (vkj 13. juunil) 1592 toimunud kirikukogul püüdis ta vähemalt Moskvas probleemi kontrolli alla saada. Ta seadis uuesti sisse kaheksa praostkonda ja määras igale praostile abiks neli diakonit, kes pidid tegelema järelevalvega pealinna vaimulikkonna üle. Nimetatud praostkonnad olid loodud ka varem, kuid ei hakanud reaalselt toimima. Ka nüüd ei täitnud uued praostid ja nende abilised oma kohustusi. Nii pidi patriarh veel 1604. aastal uued vastavad korraldused andma, kuid needki ei parandanud ilmselt olukorda. Teistes linnades ja piirkondades peale Moskva näis olukord nii lootusetu, et seal ei püütud vaimulike kombelõtvust isegi ohjeldada.[8]
Poliitiline roll muuda
Patriarh Iiob kujunes tsaar Fjodor I ja Boriss Godunovi oluliseks tugisambaks. Eriti oluline oli tema toetav roll pärast tsaar Fjodori surma, mil troonile tõusnud Boriss Godunovi legitiimsuse valitsejana seadsid paljud kahtluse alla.
Kui 1591. aastal suri Uglitšis kahtlastel asjaoludel Ivan IV noorim poeg Dmitri Ivanovitš, siis anti selle surmajuhtumi üle lõplik otsustamine patriarh Iiobi juhitud kirikukogule. Kirikukogu kogunes 12. juunil (vkj 2. juunil) ning kinnitas vürst Vassili Šuiski juhitud uurimiskomisjoni aruande, mille kohaselt ei olnud tsareevitš Dmitrit mõrvatud, vaid tema surm oli õnnetusjuhtum.[9] Juba sel ajal levisid kuulujutud, et tsareevitši surma taga oli tegelikult Boriss Godunov, kuid need väited ei ole tänaseni tõendamist leidnud. Igal juhul aitas patriarhi otsus Godunovil ennast juhtunust distantseerida.
1594. aastal Moskvas toimunud õukondliku võimuvõitluse ajal kirjutas patriarh oma teose "Jutustus kogu Venemaa tsaari ja suurvürsti Fjodor Ivanovitši õiglasest elust", milles ta ülistas piiritult nii tsaar Fjodorit kui ka regent Boriss Godunovi.[10]
Kui 1598. aastal tsaar Fjodor järeltulijateta suri, soovis enamik bojaare näha troonil hoopis mõjukat bojaari Fjodor Romanovitši, kes oli ühtlasi surnud tsaar Fjodori emapoolne onu, mitte Ivan IV lähikondlast Godunovi, kelle ainus sugulus Rjurikovitšite dünastiaga seisnes selles, et Fjodor I oli abielus tema õega. Lõplik sõnaõigus uue valitseja küsimuses jäi aga patriarhile kui riigikiriku peale ja tema toetas kindlalt Godunovi.[11]
Ta aitas Godunovi positsiooni kindlustada juba aasta alguses, võttes 8. märtsil (vkj 26. veebruaril) Moskvasse sõitnud Godunovi ise linna väravas vastu ja õnnistades teda samal päeval tsaarina Moskva Jumalaema Uinumise katedraalis. Samal kuul koostas Iiob dokumendi, milles kinnitati nagu oleks Godunov 27. veebruaril (vkj 17. veebruaril) tsaariks valitud, kuigi tegelikult seda ei toimunud.[12]
Kuna Godunovi positsioon oli sel ajal veel tema kroonimiseks liiga ebakindel, töötas patriarhi kantselei kogu suve selle nimel, et kindlustada Godunovi trooniletõus.[13] 11. septembril (vkj 1. septembril) olid asjad nii kaugel, et patriarh läks Godunovi toonasesse residentsi Novodevitši kloostris, kutsus ta troonile ning kroonis ta samal päeval Jumalaema Uinumise katedraalis tsaariks.[14]
Hiljem on patriarhi süüdistatud selles, et ta ei kritiseerinud kordagi Godunovi ajal maad võtnud totaalset pealekaebamissüsteemi, samuti selles, et aastatel 1601–1603 Venemaad haaranud näljahäda ajal keelas ta kloostrite vilja- ja leivaladude avamise nälgivatele inimestele.[15] Ajal, mil Godunov konfiskeeris linnade hüvanguks suures ulatuses kiriku valdusi, õnnestus patriarhil säilitada isiklike ja tema otsealluvuses (stavropigiaalsete) kloostrite maade puutumatus.[16]
Langus ja viimased eluaastad muuda
(Pjotr Gelleri maal XIX sajandist)
Kui Boriss Godunov ootamatult aprillis 1605 suri, tõusis troonile tema poeg Fjodor, kellel õnnestus valitseda vaid kaks kuud, kuni ta riigipöördega kukutati ja kümme päeva hiljem kägistati.
Juba suvel 1604 oli Moskva poole oma vägedega liikuma hakanud Vale-Dmitri I, mees, kes nimetas ennast imekombel pääsenud tsareevitš Dmitri Ivanovitšiks ja seega Venemaa legitiimseks troonipärijaks. Tõenäoliselt oli tegemist andeka noore munga Grigori Otrepjeviga, kes oli varem teeninud ka patriarh Iiobi õukonnas ja olnud isegi tema isiklik sekretär.[17]
Iiob oli andnud endast parima, et paljastada troonipretendendi tegelik isik ning ta tegi seda nii kirjalikult kui ka suuliselt. Rahva ja bojaaride üldist pahameelt Godunovide vastu ei suutnud patriarh siiski ohjeldada, lihtrahvas keeldus teda uskumast. 11. juunil (vkj 1. juunil) 1605 jõudis Vale-Dmitri Moskva müüride alla ja samal päeval kukutati tsaar Fjodor, kes tapeti 20. juunil (vkj 10. juunil) koos emaga. Vale-Dmitri nõudis nüüd, et patriarh Iiob kuulutaks ta tsareevitš Dmitriks ning nõustuks tema kroonimisega, kuid Iiob keeldus seda tegemast.[18]
Seejärel teatas Vale-Dmitri, et ta ei sisene enne Moskvasse kui tema vaenlased on viimseni hävitatud. 30. juunil (vkj 20. juunil) tungis rahvamass Jumalaema Uinumise katedraali, kus patriarh valmistus liturgiat pühitsema. Rahvamass peksis patriarhi läbi ja vedas Punasele väljakule, et ta seal hukata. Vaid teiste vaimulike vahelesegamine ja soov röövida patriarhi paleest leitud rikkused takistas inimestel oma plaani ellu viimast.[19]
Samal ajal linna sisenenud Vale-Dmitri halastas patriarhile. Ta tagandati järgmisel päeval patriarhiametist ja tal lubati tavalise mungana lahkuda suvalisse kloostrisse, kus iganes ta soovib oma elupäevad lõpetada. Patriarh Iiob valis oma pagenduse kohaks Staritsa kloostri, kust tema kiriklik karjäär oli alanud. Iiob saadeti sinna valve all, kuid kohapeal anti talle täielik liikumis- ja tegutsemisvabadus.[20]
Kloostris halvenes tema tervis veelgi – ta oli sel ajal umbes 80-aastane – ja ta jäi täielikult pimedaks. Moskvasse pöördus ta tagasi veel vaid korra, märtsis 1607, mil troonile oli tõusnud juba vürst Vassili Šuiski (tsaarina Vassili IV). Ta ilmus rahva ette Jumalaema Uinumise katedraalis, kus ta andestas avalikult Moskva elanikele ja õnnistas neid. Pärast seda pöördus ta tagasi Staritsa kloostrisse ja suri seal neli kuud hiljem.[21]
1652. aastal viidi tema säilmed Staritsa kloostrist üle Moskva Jumalaema Uinumise katedraali, kus need asuvad tänaseni.
Pühakuks kuulutamine muuda
Kuigi patriarhina ei olnud Iiobi tegevus kuigi silmapaistev, hinnati kõrgelt tema isiklikku vagadust ja samuti tema vankumatut vastuseisu usurpaator Vale-Dmitrile. Samuti on oluline tema sümboolne roll Venemaa esimese patriarhina. Iiobi säilmetega on seostatud läbi sajandite mitmeid imelisi tervenemisi.
1989. aastal kuulutas Vene Õigeusu Kiriku piiskoppide kogu patriarh Iiobi pühakuks. 2012. aastal kanoniseeris patriarh Iiobi ka üks suuremaid vanausuliste organisatsioone, Vene Õigeusu Vanakombeliste Kirik.
| Eelnev David |
Kolomna piiskop 1581–1586 |
Järgnev Jossif III |
| Eelnev Jevfimi |
Rostovi peapiiskop 1586 |
Järgnev Varlaam |
| Eelnev Dionissi II |
Moskva ja kogu Venemaa metropoliit 1586–1589 |
Järgnev ametikoht kaotati |
| Eelnev ametikoht loodi |
Moskva ja kogu Venemaa patriarh 1589–1605 |
Järgnev Ignati |
Viited muuda
- ↑ Богданов, А. П. Русские патриархи 1589–1700. Том 1. Москва, Терра, 1999, стр. 34.
- ↑ 2,0 2,1 Богданов, 1999, стр. 34.
- ↑ 3,0 3,1 Богданов, 1999, стр. 35.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 36.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Богданов, 1999, стр. 37.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 28–29.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 40.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 39.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 41–45.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 50–51.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 56–58.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 60–62.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 67.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 71–73.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 74.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 80.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 81.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 84.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 84–85.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 85–86.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 86.