Igor Grabar

Igor Grabar (vene keeles Игорь Эммануилович Грабарь; 25. märts 1871 Budapest – 16. mai 1960 Moskva) oli vene postimpressionistlik maalikunstnik, arhitekt, kunstikriitik, restauraator ja kunstiajaloolane.

"Igor Grabar". Boriss Kustodijev, 1916

I. Grabar "Paksud naised", 1904

"Härmatis", 1905

Kaksikportree Grabari naisest ja õest rukkililledega, 1914

"Pirnid sinisel laudlinal", 1915

Eluloolist

Igor Grabari isa oli advokaat ja poliitik, etniliselt kuuluvuselt russiin, vaadetelt slavofiil. Ungari valitsus survestas Grabarid nende Venemaa-sõbraliku poliitilise ja propagandistliku tegevuse tõttu 1870. aastatel Ungarist lahkuma.

Haridus

Igor Grabar lõpetas gümnaasiumi Rjazani kubermangus Jegorjevskis, edasi õppis ta Katkovi lütseumis Moskvas.

1889. aasta sügisel siirdus Igor Grabar Peterburi, kus astus Peterburi ülikooli ja õppis korraga kahes teaduskonnas, nii õigusteaduskonnas kui ka ajaloo- ja filoloogiateaduskonnas. Elatist teenis ta artiklite ja humoristlike jutustuste kirjutamisega ajakirjadele ning illustratsioonide joonistamisega. 1894. aastal astus Grabar Keiserlikku Kunstiakadeemiasse Ilja Repini maaliklassi. Tema õpingukaaslaste hulgas olid Alexej von Jawlensky ja Marianne von Verefkin, kes tutvustasid talle prantsuse impressionismi, samuti Konstantin Bogajevski, Oleksandr Muraško, Nikolai Roerich ja Arkadi Rõlov. 1895. aastal läks Igor Grabar ajakirja Niva poolt finantseeritud õppereisile Lääne-Euroopas, külastades Berliini, Pariisi, Veneetsiat, Firenzet, Roomat ja Napolit. Itaalias vaimustasid teda kõrgrenessansi kunstnike teosed ja Pariisis impressionistide ja postimpressionistide teosed. Grabari tagasipöördumine Peterburi päädis tema väljalangemisega akadeemiast, mille õpe teda enam ei rahuldanud.

1896. aasta mais sõitis Grabar taas välismaale, et õppida kunsti eraateljeedes Pariisis ja Münchenis; viimases astus ta Anton Ažbe maalikooli, kus õppis ka Vassili Kandinsky.

Modernistlik maastikumaalija

1901. aastal saabus Grabar taas Venemaale ja asutas koos vürst Štšerbatoviga salongi Kaasaegne kunst. Eelkõige tegutses ta maastikumaalijana impressionistide laadis ja harrastas palju vabaõhumaali. Eriti tähelepanuväärne selle perioodi töödes on lume kujutamise oskus tema peisaažides. 1902. aastail eksponeeriti Grabari teoseid Vene kunstnike liidu (Союз русских художников) ja Mir Iskusstva näitustel ning ka raja taga Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias. 1905. aastal taas Pariisis õppides arendas Grabar välja maalistiili, mis enam kui ühegi teise Venemaa kunstniku oma lähenes postimpressionismi divisionismile – puäntillistlikus tehnikas väikestest puhta värviga pintslitõmmetest koosnevad pinnad moodustavad maalil kompositsiooni, milles pole teravaid servi, vaid säravad pehmed valguslaigud, mis puhkavad aristokraatliku olme vaikeludel. Tähelepanuväärne on Igor Grabari maalides valitsev värvitundlikkus. Tema paletil domineerivad külmad värvitoonid, kuid värvinüansside hulk on väga suur. Tema teostes moodustavad Venemaa akadeemilise maalikooli maalitehniline meisterlikkus ja Lääne-Euroopa impressionismi värvikäsitlus ning pintslitehnikad õnnestunud terviku.

Administratiivne töö tsaariajal

Alates 1910. aastatest hakkas Grabar rohkem tegelema Venemaa kunstiajaloost kirjutamisega, tema teemade hulka kuulusid arhitektuur, maalikunst, museoloogia ning kunstiteoste ja mälestiste kaitse küsimused. Sellel perioodil anti tema toimetatuna välja kuueköiteline Vene kunsti ajalugu (Josef Knebeli kirjastuses, 1909-1916) ning ta avaldas monograafiad Valentin Serovist ja Isaak Levitanist. 1913. aastal valis Moskva linnavalitsus Grabari Tretjakovi galerii tegevdirektori ametisse, kus ta tegutses 1925. aastani. Grabar korraldas muuseumis ekspositsiooni ümberkorraldamist, süstematiseerides teoseid vastavalt kronoloogiale, mõjudele ja koolkondadele. 1917. aastal ilmus galerii kataloog, millel oli omas ajas tähelepanuväärne teaduslik väärtus. Just tänu Grabari tegutsemisele laienes muuseumi kollektsioon märkimisväärselt, täienedes nii kaasaegse kunsti teostega kui ka vanavene ikoonidega.

Administratiivne töö pärast Oktoobrirevolutsiooni

Pärast oktoobrirevolutsiooni 1917. aastal sai Grabar Venemaa Hariduse Rahvakomissariaadi (Наркомпрос) juures ülevenemaalise muuseumide ja kultuurimälestiste kaitse osakonna juhi asetäitjaks (osakonna juht oli Lev Trotski abikaasa Natalja Sedova-Trotskaja) ja tegutses seal kaks aastat. Grabar võttis kunstiteostena arvele arvukalt natsionaliseeritud kunstivarasid ja paigutas need Tretjakovi galerii jt muuseumide kollektsioonidesse. Tema koostatud oli 1918. aasta 19. detsembril ilmunud dekreet, millega keelustati kunstiväärtuste müümine ja viimine Venemaalt välja. Nõukogude süsteemis töötas kunstnik aastaid mitmel kõrgel ametikohal ja tema tegevus koostöös uue valitsusega on ajaloolastelt pälvinud vastakaid hinnanguid, kuid tema tegevus kunstivarade säilitamise vallas on vaieldamatult väga oluline. 1918.–1930. aastatel juhtis Grabar Moskvas keskset restaureerimistöökodade kompleksi.

Hilislooming

Alates 1930. aastast, pärast oma ema surma jättis Igor Grabar enamiku oma administratiiv- ja toimetajatööd ning pühendus taas maalimisele. Sellel perioodil huvitas teda rohkem portreemaal. Ta maalis rea ametlikke tellimustöid sotsialistliku realismi laadis, näiteks portree Stalini tütrest Svetlanast, keda kujutas maalil ta tegelikust vanusest vanemana. 1941. aastal pälvis Grabar oma kaheköitelise Ilja Repini monograafia eest Stalini preemia; see põhjalik teos pole tänaseni oma aktuaalsust kaotanud. 1943. aastal sai Igor Grabar NSV Liidu Teaduste Akadeemia tegevliikmeks, 1947. aastal NSV Liidu Kunstide akadeemia liikmeks. Kuid Grabari püüd pälvida avalikkuse tähelepanu kunstnikuna andis tagasilöögi ja teda survestati tagasi tõmbuma.

16. mail 1960 kunstnik suri. Ta on maetud Moskva Novodevitšje kalmistule.

Välislingid

• Igor Grabar. – monoskop.org (kunstniku biograafia inglise keeles)
• Игорь Эммануилович Грабарь. – igor-grabar.ru (biograafia vene keeles)
• Igor Grabari teosed portaalis Wikiart
• Oktoobrirevolutsiooni aegset ja -järgset kunstiteoste käekäiku ja Igor Grabari tegevust käsitlev saade "Müstiline Venemaa" ERR arhiivis