Ignati (Moskva patriarh)
Ignati (ka Ignatius, vene Игнатий; u 1540 – u 1620 Vilnius) oli kreeka päritolu õigeusu vaimulik, aastatel 1605–1606 Moskva ja kogu Venemaa patriarh.
Ignati sai patriarhiks Vale-Dmitri I võimule tulles ja tagandati ametist tema tapmise järel. Vene Õigeusu Kirik ei pea Ignatit legitiimseks patriarhiks ning seetõttu puudub ta sageli ametlikes Moskva patriarhide loendites.
Elulugu muuda
Ta oli rahvuselt kreeklane, pärit Kreeta saarelt. Kreekas teenides oli tema vaimulik nimi Ignátios (Ιγνάτιος). Tema varasemast elust on teada vähe, eri andmetel teenis ta piiskopina kas Küprosel või siis Áthose poolsaarel Ierissósis. Võimuvõitluses vastaskandidaadile allajäänuna ja türklaste ebasoosingusse sattununa oli sunnitud piiskopitooli hülgama ja põgenema. Esialgu leidis ta varjupaiga Roomas, kuid katoliku kiriku keskusse ei jäänud ta kauaks.[1]
Venemaale jõudis ta Konstantinoopoli patriarhi delegatsiooni koosseisus 1590. aastatel, kuid millal täpselt, ei ole selge. Kõige varasema ajana on pakutud 1593. aastat[2], kuid kindlalt on teada vaid see, et 1598. aastal osales ta Boriss Godunovi kroonimisel.[3] Tuntud vene kirikuloolane Anton Kartašov on aga kirjutanud, et Ignati tuli Venemaale mitte Konstantinoopoli, vaid hoopis Aleksandria patriarhi esindajana.[4]
Ignati jäi Venemaale, kuid kohe talle seal piiskopitooli ei antud. Eri andmetel sai ta alles kas 1602.[5] või 1603.[6] aastal Rjazani ja Muromi peapiiskopiks. Midagi silmapaistvat tema teenistusest piiskopiametis teada ei ole.
Kui 1605. aastal lähenesid Vale-Dmitri I väed Moskvale, oli Ignati Venemaa piiskoppide seas esimene, kes usurpaatorit tervitas ja talle truudust vandus. See toimus peatselt pärast Vale-Dmitri sisenemist Tulasse 15. juunil (vkj 5. juunil). Kuna Ignati oli kreeklane, siis juba seetõttu oli vene vaimulike suhtumine temasse küllaltki vaenulik, kuid see vahejuhtum ainult süvendas teiste piiskoppide vihkamist Ignati vastu – esialgu seetõttu, et patriarh Iiob keeldus isehakanu õigusi tunnistamast ja nii loeti Ignatit reeturiks, hiljem, pärast Vale-Dmitri võitu aga seetõttu, et Ignati oli jõudnud uut valitsejat esimesena tervitada ja pälvinud seetõttu teistest suurema soosingu.[7]
Moskva patriarh muuda
Pärast Vale-Dmitri I saabumist Moskvasse vabastas kiirkorras kokku kutsutud kirikukogu 1. juulil (vkj 21. juunil) 1605 ametist senise Moskva patriarhi Iiobi ja valis samal päeval vastavalt uue valitseja suunistele uueks patriarhiks Rjazani peapiiskopi Ignati. Tema intronisatsioon ehk patriarhitoolile seadmine toimus 9 päeva hiljem, 10. juulil (vkj 30. juunil).[8]
9. augustil (vkj 30. juulil) 1605 kroonis patriarh Ignati usurpaator Dmitri Venemaa tsaariks. Uus tsaar andis piiskoppidele eesotsas patriarhiga oma eelkäijatega võrreldes märksa enam võimu, lubades neil osaleda bojaaride duuma istungitel, kus arutati kõiki olulisemaid riiklikke küsimusi.[9]
Patriarh Ignati püüdis suunata uut tsaari ajama karmimat ja põhimõttekindlamat sisepoliitikat. Nii soovitas ta mitte anda armu bojaar Vassili Šuiskile, kelle maakogu oli algselt surma mõistnud, kuid Dmitri ei võtnud tema soovitust kuulda. Ajalugu näitas, et see oli ekslik otsus: 1606. aastal Vale-Dmitri mõrvamisega päädinud vandenõu juhiks oli just Šuiski.
Vale-Dmitri võimu ajal sattus õigeusu kirik Poola kuninga ja paavsti tugeva surve alla, kes nõudsid Dmitrilt varasema toetuse eest Vene Õigeusu Kiriku allutamist paavsti võimule. Dmitril ja patriarh Ignatil õnnestus neid nõudmisi tõrjuda – nad nõustusid vaid kristliku sõjalise liidu moodustamisega Osmanite riigist lähtuva ohu vastu, mis aga Dmitri kukutamise tõttu kunagi ei realiseerunud.[10]
Vale-Dmitri valitsusaja viimaste kuude keskne teema oli valitseja abielu poolatar Maryna Mniszchównaga (tuntud ka nime Marina Mniszech all). Katoliku kirik ja Poola aadel ei soovinud, et Maryna Dmitriga abielludes usku vahetab, samuti ei olnud nad nõus õigeusu kombestiku kohase laulatusega. Õigeusu ringkondades nõuti aga Maryna kui katoliiklase uuesti ristimist enne Venemaa valitsejaga abiellumist. Patriarh Ignati toel jõuti lõpuks kompromissile, et Marynat uuesti ei ristita ning ta säilitab privaatselt oma katoliikliku usu, kuid laulatus viiakse läbi õigeusu kommete kohaselt. Ainsana ei nõustunud Vene kiriku hierarhidest selle kompromissiga Kaasani metropoliit Germogen ja Kolomna piiskop Jossif.[11]
12. mail (vkj 2. mail) 1606 sõitis Maryna oma kaaskonnaga Moskvasse sisse, kuid patriarh teda kui katoliiklast avalikult tervitama ei läinud.[12] 18. mail (vkj 8. mail) kroonis patriarh Ignati Maryna Moskva Jumalaema Uinumise katedraalis esmalt Venemaa tsaarinnaks ja seejärel laulatas ta Dmitriga. Laulatus viidi läbi privaatselt, ainult valitseja lähima kaaskonna ja kiriku kõrgemate hierarhide juuresolekul.[13]
27. mail (vkj 17. mail) 1606 tapsid vürstide Vassili Šuiski ja Mihhail Saltõkovi juhitud vandenõulased Vale-Dmitri.[14] Kohe võeti vahi alla ka patriarh Ignati ja kutsuti kokku erakorraline kirikukogu, mis süüdistas patriarhi valeusulise Maryna abielu pühitsemises ja talle armulaua andmises, ilma et Marynat oleks uuesti ristitud. Selle formaalse süüdistuse alusel tagandati Ignati ametist ja vangistati Moskva Kremli Tšudovi kloostrisse.[15]
29. mail (vkj 19. mail) pakkus bojaaride duuma rahvamassile välja valida esmalt riigile uus patriarh, kuid rahvas nõudis esmajärjekorras uut tsaari. Nii krooniti Vassili Šuiski 10. juunil (vkj 1. juunil) tsaariks patriarhi õnnistust saamata ja alles 13. juulil (vkj 3. juulil) asus patriarhitoolile senine Kaasani metropoliit Germogen.[16]
Viimased aastad muuda
Patriarh Ignati jäi Moskvasse aresti 1611. aastani. Pärast Moskva vallutamist poolakate poolt ja patriarh Germogeni vangistamist kasutati teda korra, 3. aprillil (vkj 24. märtsil) 1611 pidulikul jumalateenistusel, millega tervitati Moskvasse saabunud uut tsaari, Poola printsi Vladislavi. Ignati täitis teenistusel patriarhi rolli ja teenis patriarhi rõivastes.[17]
Tal õnnestus Moskvast põgeneda 6. jaanuaril 1612 (vkj 27. detsembril 1611), kuid tee peal teda rööviti ja Smolenski lähistel langes ta Poola vägede kätte, kes toimetasid ta kuningas Zygmunt III Waza laagrisse. Sama aasta novembris võttis kuningas endise patriarhi endaga kaasa uuele sõjaretkele Moskvasse, kuid see retk nurjus. Pärast seda paigutasid poolakad Ignati Vilniuses asuva Püha Kolmainu idakatoliku vennaskonna kloostrisse, kus teda sunniti avalikult õigeusust lahti ütlema ja seda kinnitama avalikus kirjas paavstile.[18]
1615. aastal anti talle Vitebski peapiiskopkonnas oma maavaldused, mis muutis ta majanduslikult sõltumatuks Püha Kolmainu vennaskonnast. Eduka sõja korral oli kavas rakendada teda esialgu uuesti Venemaal, kuid seda võimalust ei tekkinud. 1618. aasta sõjakäigu ajal aga tema nime ega isikut enam ei kasutatud.[19]
Täpselt pole teada ka Ignati surmaaeg. Varasemad uurijad paigutasid tema surma 1640. aasta lähistele, kuid uuemates uurimustes on leitud, et ta võis surra pigem 1620. aasta paiku. Tõenäoliseks surmaajaks on peetud kas 1618. või 1619. aastat.[20]
| Eelnev Varlaam |
Rjazani ja Muromi peapiiskop 1602/1603–1605 |
Järgnev Feodorit |
| Eelnev Iiob |
Moskva ja kogu Venemaa patriarh 1605–1606 |
Järgnev Germogen |
Viited muuda
- ↑ Богданов, А. П. Русские патриархи 1589–1700. Том 1. Москва, Терра, 1999, стр. 114.
- ↑ Игнатий Московский Открытая православная энциклопедия "Древо" (vaadatud 13.07.2013).
- ↑ Богданов, 1999, стр. 115.
- ↑ Карташёв, А.В. Патриарх Игнатий (1605-1606 гг.) Очерки по истории Русской Церкви. Том 2. (vaadatud 13.07.2013).
- ↑ Список Рязанских архиереев (vaadatud 13.07.2013)
- ↑ Богданов, 1999, стр. 116.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 119–120.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 125.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 127–128.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 139–140.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 156–158.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 160.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 168.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 171–175.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 177–178.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 179.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 185.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 186.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 187–188.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 188.