Ich bin ein Berliner
"Ich bin ein Berliner" ("Ma olen berliinlane") on tsitaat Ameerika Ühendriikide presidendi John Kennedy kõnest, mille ta pidas 26. juunil 1963 Lääne-Berliinis. Kennedy rõhutas sellega Ameerika Ühendriikide toetust Lääne-Saksamaale pärast seda, kui Nõukogude Liidu toetatud Ida-Saksamaa oli 22 kuud varem rajanud Berliini müüri. Sõnum oli suunatud nii berliinlastele kui ka Nõukogude Liidule ja andis selgelt mõista, milline on Ameerika Ühendriikide poliitika. Kõnes oli veel teinegi saksakeelne fraas: "Lass' sie nach Berlin kommen" ehk "laske neil Berliini tulla". See oli suunatud neile, kes väitsid, et "me saame kommunistidega koostööd teha" – märkus, mida Nikita Hruštšov pilkas kõigest mõni päev hiljem.
Seda kõnet peetakse üheks Kennedy parimatest ning oluliseks sündmuseks külmas sõjas ja New Frontier' liikumises. Lääneberliinlastele, kes elasid enklaavis sügaval Ida-Saksamaa territooriumil ja kartsid Ida-Saksamaa okupatsiooni, mõjus see moraali tõstvalt. Kõneldes Schönebergi raekoja ette püstitatud platvormilt kümnetele tuhandetele inimestele, ütles Kennedy:
| „ | Kaks tuhat aastat tagasi oli uhke öelda: "Civis Romanus sum." ("Olen Rooma kodanik.") Täna on vabas maailmas kõige uhkem öelda: "Ich bin ein Berliner." ("Olen berliinlane / Berliini kodanik.") | “ | |||
Kennedy kasutas seda fraasi oma kõnes kaks korda, sealhulgas ka kõne lõpus, hääldades seda oma Bostoni aktsendiga ja lugedes seda maha oma märkmetest, kuhu oli selle kirjutanud ingliskeelset foneetilist transkriptsiooni kasutades: "ich bin ein Bearleener".
Olukord Berliinis muuda
Saksamaa pealinn Berliin jäi pärast teist maailmasõda sügavale Nõukogude Liidu okupatsioonitsooni. Algselt jagati linna valitsemine nelja liitlase vahel (Ameerika Ühendriigid, Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja Nõukogude Liit). Külma sõja käigus pinged eskaleerusid, kuni Nõukogude väed kehtestasid Berliini blokaadi, mille vastu lääneliitlased rajasid niinimetatud Berliini õhusilla. Hiljem muutusid NATO-sse kuuluvate liitlaste okupatsioonitsoonid sisuliselt Lääne-Saksamaa enklaaviks keset Ida-Saksamaad. Alates 1952. aastast suleti Lääne ja Ida vaheline piir igal pool mujal kui Berliinis. Sajad tuhanded idasakslased jooksid Berliini kaudu läände üle ja tööjõu väljavool ähvardas Ida-Saksamaa majanduse hävitada.
Walter Ulbrichti juhitud Ida-Saksamaa valitsus rajas 1961. aastal okastraadist tõkke Lääne-Berliini ümber. Ametlikult nimetati seda "antifašistlikuks kaitsevalliks" (saksa keeles antifaschistischer Schutzwall) ja Ida-Saksamaa valitsuse sõnul pidi see tõkestama Lääne-Saksamaa agentide ja spioonide itta tungimist. Tegelikult sai see tuntuks Berliini müürina ja kõik teadsid, et see pidi takistama Ida-Saksamaa kodanike läände põgenemist. Mõne kuuga asendati okastraadist tõke betoonist müüriga. Esimene, kes üle müüri põgenedes hukkus, oli Peter Fechter: ta sai 1962. aastal surmava kuulitabamuse ja jooksis piiritsoonis verest tühjaks.
Kõne muuda
Taust muuda
" Ich bin ein Berliner" kõne on osaliselt tuletatud kõnest, millega Kennedy esines 4. mail 1962 New Orleansis, kus ta samuti kasutas väljendit civis Romanus sum:
| „ | Kaks tuhat aastat tagasi oli uhke öelda: "Civis Romanus sum." Täna, 1962. aastal, ma usun, et kõige uhkem on öelda "ma olen Ameerika Ühendriikide kodanik" ..... | “ | |||
Fraasid "ma olen berliinlane" ja "olen uhke, et olen berliinlane" pandi kirja juba nädal enne kõnet. Need olid nimekirjas väljenditest, mida kõnes kasutada, koos foneetiliste transkriptsioonidega saksa keeles. Sellised transkriptsioonid leiduvad ka kõne kolmandas mustandis, mille Kennedy oma käega kirja pani ja mis pärineb 25. juunist. Viimane, trükitud versioon kõnest, transkriptsioone ei sisaldanud ja Kennedy lisas need käsitsi.[3]
Reisile eelnenud harjutamise käigus pidi Kennedy lugema ette mitmeid lauseid ja isegi lõike, et saksa keeles deklameerimist harjutada. Teda aitasid Ameerika Ühendriikide Riigidepartemangu tõlk Margaret Plischke, Kennedy nõunik ja mitmete tema kõnede kirjutaja Ted Sorensen ja tõlk Robert Lochner, kes oli Berliinis üles kasvanud. Üsna kiiresti sai selgeks, et presidendil pole keelte peale annet ja kui ta pidanuks saksa keelt natukenegi pikemalt tsiteerima, oleks ta endale tõenäoliselt piinlikkust valmistanud.[3]
Ted Sorensen väitis oma memuaarides 2008. aastal, et just tema oli ekslikult lausesse sisestanud artikli ein, võttes sellega vastutuse "moosipirukaeksituse" eest (vaata allpool).[4] Seda väidet kinnitas ka Berliini linnapea Willy Brandt, kuid uurijad on selle väite nüüdseks kõrvale heitnud, kuna trükitud versioonis, mis on viimane versioon, mille kallal Sorensen võis töötada, neid sõnu ei leidu. Robert Lochner väitis oma mälestustes, et Kennedy küsis temalt tõlget lausele "Ma olen berliinlane" ja nad harjutasid seda Brandti kabinetis.[3]
Esitus muuda
Schönebergi raekoja trepile üles seatud pika laua ääres istusid USA ja Saksamaa aukandjad, teiste seas Dean Rusk (Kennedy riigisekretär), Lucius D. Clay, Konrad Adenauer, Willy Brandt ja Otto Bach. Kogunenud rahvahulga suuruse kohta on erinevaid hinnanguid, kohal võis olla 120 000[5] kuni 450 000 inimest[6]. Bach rääkis esimesena ja kõneles viimase aja sündmustest Berliinis, eriti müürist. Talle järgnes Konrad Adenauer, kes kõneles lühidalt ja juhatas sisse president Kennedy. Kennedyt saatis Berliini diplomaatilise missiooni liige Heinz Weber, kes Kennedy sõnu publikule tõlkis. Peale trükitud kõne oli Kennedyl veel vihjekaart, kuhu ta oli kirjutanud saksakeelsete fraaside foneetilise häälduse, ning ta üllatas kõiki, kui ta hakkas nädalaid ette valmistatud teksti asemel improviseerima. "Ta ütleb rohkem kui peaks, midagi erinevat sellest, kui ta nõuandjad olid soovitanud, ja väljakutsuvamalt, kui ta kavatses."[3]
Kõne kulmineerus kõigepealt kahe esimese väljaütlemisega "Ich bin ein Berliner!": "Täna on vabas maailmas kõige uhkem öelda: Ich bin ein Berliner." Rahvas vaikis, kuni Weber tõlkis ja kordas presidendi saksakeelset fraasi; Kennedy tundis rahva positiivse vastuvõtu üle pärast Weberi tõlget ilmselget kergendust ja tänas Weberit tõlke eest. Viimane tõlkis ka tänusõnad. Pärast kõne esimest edukat ettekannet ütles Daum: "Kennedy, kes näpib veidi oma pintsakut, irvitab nagu poisike, kes on just riigipöördega hakkama saanud."[3]
Kennedy riikliku julgeoleku nõunik McGeorge Bundy arvas, et kõnega oldi "veidi liiga kaugele mindud", ja nad pehmendasid koos presidendiga enne samal päeval toimunud ettekandmist Berliini Vabas Ülikoolis Henry Fordi hoones selle seisukohti.[7]
Tagajärjed ja pärand muuda
Lääne-Saksamaa elanike vahetu reaktsioon oli positiivne, kuid Nõukogude Liidu esindajad olid väljakutsuva fraasi "Lass' sie nach Berlin kommen" suhtes rahulolematud. Vaid kaks nädalat varem oli Kennedy pidanud kõne leplikumas toonis ja rääkinud "suhete parandamisest Nõukogude Liiduga." Nikita Hruštšov ütles mõni päev hiljem vastuseks Berliini kõnele, et "võiks lausa arvata, et kõnesid pidas kaks erinevat presidenti."[8]
Berliinis leidub Kennedy mälestuseks mõeldud paiku, nagu Saksa-Ameerika John F. Kennedy kool ja John F. Kennedy Põhja-Ameerika uuringute instituut Berliini Vabas Ülikoolis. Avalik väljak Schönebergi raekoja ees sai uueks nimeks John-F.-Kennedy-Platz. Raekoja sissepääsu kõrval asuvale sambale on paigaldatud Kennedyle pühendatud suur mälestustahvel ja sissepääsu kohal asuv ruum on pühendatud tema külaskäigule.
Kõne originaalkäsikiri on National Archives and Records Administrationi valduses.
Moosipirukalegend muuda
On levinud väärarusaam, et Kennedy tegi naljaka vea ja ütles "Ich bin ein Berliner" (rõhk lisatud). Selle väite kohaselt ei öelnud Kennedy enda kohta mitte "berliinlane", vaid "moosipirukas", mida teatakse Berliinis nimega Pfannkuchen, põhja pool Berliner'ina ja Lõuna-Saksamaal ning Austrias Krapfen'ina. Kennedy oleks pidanud väidetavalt ütlema "Ich bin Berliner" ehk "Olen Berliinist pärit inimene", kuid kui ta lisas umbmäärase artikli ein, viitas ta endale kui mitte-inimesest Berliner'ile ehk ütles: "Ma olen moosipirukas."
Kuigi umbmäärane artikkel ein jäetakse ära, kui räägitakse isiku ametist või päritolust, on see endiselt vajalik, kui räägitakse kujundlikult, nagu Kennedy seda tegi. Kuna ta ei olnud sõna otseses mõttes berliinlane, vaid lihtsalt deklareeris solidaarsust Berliini kodanikega, oli "Ich bin ein Berliner" täiesti korrektne.[9]
Üks varasemaid viiteid sellele linnalegendile on Len Deightoni 1983. aastal ilmunud spiooniromaanis "Berliini mäng" (inglise keeles "Berlin Game"), kus tegelane Bernard Samson seda väidab.
Deightoni romaanis on Samson ebausaldusväärne jutustaja ja tema sõnu ei saa tingimata faktina võtta, kuid ajalehe New York Times arvustuses võetakse seda kui fakti ja lisatakse, et publik pidas seda naljakaks. Neli aastat hiljem ilmus see väide taas New York Timesis.
Sellest alates on moosipirukalegend leidnud kordamist mitmes meediaväljaandes, näiteks BBC-s, The Guardianis[10], MSNBC-s, CNN-is, ajakirjas Time, ja seda on mainitud mitme Saksamaast inglise keeles kirjutanud autori raamatutes, näiteks Norman Daviese[11] ja Kenneth C. Davise teostes[12]. Kennedy "viga" leiab mainimist ka Robert Dalleki kirjutatud Kennedy biograafias[13] ja seda on kasutatud näitena kõnesünteesi märkekeele (SSML) dokumentatsioonis World Wide Web Consortiumi kodulehel[14].
Viited muuda
- ↑ John F. Kennedy (tõlkinud Arvo Jõesalu) (8. mai 2007). "Ich bin ein Berliner". Eesti päevaleht. Vaadatud 26. juunil 2013.
- ↑ John F. Kennedy (4. mai 1962). "Remarks in New Orleans at a Civic Reception" (Inglise keel). New Orleans: The American Presidency Project. Vaadatud 26. juunil 2013.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Daum 2008, lk 147–155
- ↑ Jack Rosenthal (18. mai 2008). "Profile in Courage". The New York times (Inglise keel). Vaadatud 7. oktoobril 2013.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ "1963: Kennedy: 'Ich bin ein Berliner'". On this day 1950–2005 (Inglise keel). BBC. Vaadatud 7. oktoobril 2013.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ Daum 2008, lk 137
- ↑ Taylor 2008, lk 323–324
- ↑ Ryan 1995, lk 219–220
- ↑ Taylor 2008, lk 324
- ↑ Richard Hollis. "How we got the measure of a Berliner". The Guardian (Inglise keel). Vaadatud 16. novembril 2013.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ Norman Davies "Europe: A History", New York 1998, lk 1113
- ↑ Kenneth C. Davis "Don't Know Much About Anything: Everything You Need to Know but Never Learned About People, Places, Events, and More!" HarperCollins. 2007 ISBN 978-0-06-125146-7
- ↑ Robert Dallek "An Unfinished Life: John F. Kennedy, 1917–1963", 2003, lk 625
- ↑ Daniel C. Burnett, Mark R. Walker, Andrew Hunt (7. september 2004). "Speech Synthesis Markup Language (SSML) Version 1.0" (Inglise keel). World Wide Web Consortium. Vaadatud 22. novembril 2013.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
Kirjandus muuda
- Andreas W. Daum (2008). "Kennedy in Berlin. Cambridge: Cambridge UP. ISBN 978-0-521-85824-3.
- Halford Ross Ryan (1995). "U.S. presidents as orators: a bio-critical sourcebook". Greenwood. ISBN 978-0-313-29059-6.
- Frederick Taylor. "Berliini müür: 13. august 1961 – 9. november 1989" Tallinn, Pegasus 2008 ISBN 9789949442355
Välislingid muuda
- Ardo Kaljuvee Ich bin ein Berliner. John Kennedy kõne eesti keeles, tõlkinud Arvo Jõesalu. 8. mai 2007 Eesti Päevaleht.