Hugo Sturm VR II/3 (14. august 1891 Kaarepere vald24. detsember 1979) oli Eesti kunstnik.

Hugo Sturmi ema oli tõenäoliselt kohaliku mõisniku juures teenija. Viina tootmine tagas perele piisava jõukuse, et osta 120 hektarit põllumaad koos metsaga.

Sturm võitles nii esimeses kui ka teises maailmasõjas. Vabadussõjas kuulus Sturm Kuperjanovi partisanisalka ning teda autasustati 15. septembril 1920 II liigi 3. järgu Vabadusristiga.

1944. aastal hakkas Sturm metsavennaks, mistõttu mõisteti ta 25 aastaks vangi ja saadeti Siberisse. Ta vabanes 1956. aastal enne tähtaega ja elas elu lõpuni Jõgeval tütre juures. Püsivat töökohta pärast Siberist tagasitulekut tal ei olnud.

Hugo Sturm oli abielus lätlanna Julie-Ermiine Kigursiga, kes oli pärit jõukast Riia perekonnast. Abielust sündis viis tütart: Evi, Juta, Lea-Tuti, Kaie ja Malle.

Hugo Sturm tegeles kunstiga peamiselt aastatel 19571978. Ta lõi hulgaliselt naivistlikus stiilis puutöid ja õlimaale. Kunstiliselt aktiivseim oli 1978. aasta, mil ta lõi kolm puutööd ja kaheksa õlimaali. Maalis Hugo Sturm peamiselt aastatel 19721978, kusjuures suurim arv õlimaale – üheksa – valmis 1976. aastal.

Sturm osales ka isetegevuskunstnike näitustel, ning pärjati ka mõnede näituste laureaadiks. Isikunäitusi pole tema töödest koostatud. 2005. aastal deponeerisid sugulased 34 Hugo Sturmi maali Kondase Keskusse.1984.aasta augustis oli Kohtla-Järvel põlevkivimuuseumis tema tööde näitus,kus oli 37 tööd,sh "Viljandi paadimees", "Uudismaa" jt.

Hugo Sturm kasutas teostes sageli Eesti rahvuseepose "Kalevipoeg" ning eesti kirjandusklassikute motiive, mis sümbolitena leidsid väljenduse tema kunstis.

Lisaks oskas ta väljendusrikkalt kirjutada ja suurepärase kõnemehena esineda.

Hugo Sturm suri 24. detsembril 1979 ja on maetud Sturmide perekalmistule Palamusel.

Kutseliseks kunstnikuks kujunes ka Sturmi tütar Lea-Tuti Livshits, kes lõpetas Tartu Kunstimuuseumi kunstikursused ning sai Ida-Virumaal tuntuks oma akvarellmaalidega.

Välislingid muuda