Hosta
Hosta (Hosta), ka funkia, on taimeperekond liilialiste sugukonnas.
| Hosta (Funkia) | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Üheidulehelised Liliopsida |
| Selts |
Liilialaadsed Liliales |
| Sugukond |
Liilialised Liliaceae |
| Perekond |
Hosta Hosta |
Kirjeldus muuda
Mullasisesteks organiteks on lühikesed risoomid, millel arenevad lihakad juured. Lehed võivad olla kitsassüstjad kuni laimunajad või peaaegu ümmargused, kaarroodsed, enamasti pikarootsulised. Lehed paiknevad taimel juurmise kodarikuna. Õied on lehterjad, valged või helelillad, asetsevad ühekülgses varre tipus olevas kobaras. Õiekate on lihtne, kuue perigoonilehega. Viljaks on kupar[1]
Levila ja kasvukoht muuda
1960. aastatel kirjeldati umbes 40 hosta liiki, tänapäeval ulatub tuntud liikide arv juba 50-ni. Looduslikult kasvavad Hiinas, Koreas ja Jaapanis[1].
Hostad on külmakindlad ja väga hea kohanemisvõimega. Nad kasvavad hästi nii mõõduka kliimaga piirkondades kui ka lähistroopikas, kuid vajavad talvist puhkeperioodi, kus temperatuur oleks alla +4,5 °C vähemalt 3-4 nädalat aastas. Hostad vajavad toitaineterikast ja vett hästi läbilaskvat mulda[1].
Ajalugu muuda
Hostad on pärit Jaapani Honshū saare varjulistest mägimetsadest. Kuna Jaapan oli eurooplastele palju aastaid suletud, nägid nad hostat esimest korda alles pärast 1600. aastat. Esimest korda on hostat mainitud 1712. aastal Hollandis. Sellele taimeperekonnale andis 1812. aastal Horvaatia botaaniku Nicholas Hosti auks nime Austria arst ja botaanik Leopold Trattinnick.[2] Taim ise aga jõudis Euroopasse hoopiski aastaid hiljem. Teelehine hosta toodi Pariisi aastatel 1784–1789 ja laiuv hosta 1790. aastal. Tänu suurtele, lumivalgetele, eksootiliselt lõhnavatele õitele sai teelehisest hostast peagi populaarne haljastustaim, mida kasutati eelkõige Prantsusmaa parkides. Sealt edasi levis ta üle kogu Euroopa[1].
Jaapani hostad hakkasid Euroopasse ilmuma mitukümmend aastat hiljem. 1829. aastal saatis Hollandi arst ja botaanikahuviline Philipp Franz von Siebold Euroopasse hostasid ja mitmeid muid Jaapani taimi. Neid kasvatati esmalt Sieboldi puukoolis Gentis, kuid sealt jagati neid ka botaanikaaedadele ja huvilistele. Nii jõudsid mõned liigid ka Ameerikasse[1].
Ameerikasse emigreerunud puukooli pidaja Thomas Hoggi marssalist poeg saatis Jaapanis olles koju isale mitmeid kirjulehelisi hostasid[1].
Algselt arvasid botaanikud, et kõik Läände saabunud hostad on looduslikud liigid, ka kirjulehised. Hiljem selgus, et kollektsionäärid ei kogunud päris kõiki taimi loodusest, vaid hoopiski aedadest, peamiselt templiaedadest. Seega suurem osa kirjulehistest hostadest kujutasid endast Jaapani aednike valitud hübriide, keda oli aastasadu kultiveeritud[1].
1905. aastal kinnitati rahvusvahelisel botaanikakongressil Viinis hosta nimetus[1].
Kasutamine muuda
Hosta on ka Eesti iluaianduses levinud, enamasti lehtdekoratiivse taimena kasvatatav püsilill. Tuntuimad haljastuses kasutatavad liigid on[1]
- Hosta crispula – kähar hosta
- Hosta fortunei – Fortune'i hosta
- Hosta lancifolia – süstjalehine hosta
- Hosta minor – kääbushosta
- Hosta plantaginea – teelehine hosta
- Hosta sieboldiana – sinihall hosta
- Hosta undulata – lainjas hosta
- Hosta ventricosa – laiuv hosta
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 "K.Uurmani lillekasvatuse õppematerjal". Originaali arhiivikoopia seisuga 15. oktoober 2014. Vaadatud 3. detsembril 2011.
- ↑ "Hosta at Farmer Gracy UK". Farmer Gracy (inglise). Vaadatud 1. märtsil 2024.