Horvaatia kuningriik (Habsburgide)
See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2015) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Mai 2015) |
Horvaatia kuningriik (horvaadi: Kraljevina Hrvatska; ladina: Regnum Croatiae; saksa: Königreich Kroatien) oli haldusüksus, mis oli aastatel 1527 kuni 1868 olemas Habsburgide monarhias (aastatel 1804 kuni 1867 ka Austria keisririik). Kuningriik oli István Püha krooni maade osa, kuid oli pikka aega Austria keisrivõimu otsene alam, sealhulgas lõpuaastatel. Selle pealinn oli Zagreb.
|
Horvaatia kuningriik 1527–1868 | |||||
 | |||||
| Valitsusvorm | Monarhia | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| Osa |
Personaalunioonis Ungari kuningriigiga (Habsburgide monarhia, Austria keisririigi ja Austria-Ungari osa) | ||||
| Kuningas |
Ferdinand I (esimene, 1527-1564) Franz Joseph I (viimane, 1848-1868) | ||||
| Baan (asekuningas) |
Ivan Karlović (esimene, 1527-1531) Levin Rauch (viimane, 1867-1868) | ||||
| Pealinn |
Zagreb (1557–1756) Varaždin (1756–1776) Zagreb (1776–1868) | ||||
| Religioon | Roomakatoliku | ||||
| Pindala |
19 722 km² (1848) 9764 km² (1868) | ||||
| Rahvaarv | 598 242 (1868) | ||||
| Riigikeeled |
Ladina (1527-1784; 1790–1847) Saksa (1784–1790) Horvaadi (1847–1868) | ||||
| Rahaühik | Austria-Ungari kulden | ||||
| |||||
.svg)
.svg)
18. sajandini hõlmas Habsburgide Horvaatia kuningriik vaid tänapäeva Horvaatia loodeosa Zagrebi ümbruses ja väikese rannikuriba Rijeka ümbruses, mis ei olnud Osmanite riigi ega Habsburgide sõjaväestatud piiriala osa. Aastatel 1744 kuni 1868 sisaldas Horvaatia kuningriik alluvat autonoomset kuningriiki, Slavoonia kuningriiki. Slavoonia kuningriigi territoorium võeti tagasi Osmanite riigilt ja oli hiljem mõnda aega Habsburgide sõjaväestatud piiriala osa. 1744. aastal organiseeriti nendest territooriumitest Slavoonia kuningriik ja arvati autonoomse osana Horvaatia kuningriiki.1849. aastal eraldati kaks kuningriiki täielikult ja need eksisteerisid kui kaks eraldi haldusüksust. 1868. aastal ühendati need Horvaatia-Slavoonia kuningriigiks.
Ajalugu muuda
Habsburgide võim muuda
Pärast Mohácsi lahingut pidi Horvaadi ja Ungari aadel 1527. aastal otsustama uue kuninga üle. Valdav enamus Horvaadi aadlist kogunes Cetinisse ja valis süserääniks Austria Habsburgist kuninga Ferdinand I. Osa aadlist jäi eriarvamusele ja toetas János I Zápolyat, kuid Habsburgide võimalus sai valdavaks aastal 1540, kui Zápolya suri.
Osmanite riigilt tagasi võetud territooriumist moodustati aastal 1745 Slavoonia kuningriik, mis allutati Horvaadi kuningriigile. Aastal 1804 muutus Habsburgide monarhia Austria keisririigiks, mis annekteeris aastal 1814 Veneetsia vabariigi ja rajas Dalmaatsia kuningriigi. Pärast Austria-Ungari kompromissi (millega Austria keisririik muutus Austria-Ungariks) ja Horvaatia-Ungari kompromissi aastal 1868 ühendati Horvaatia kuningriik ja Slavoonia kuningriik Horvaatia-Slavoonia kuningriigiks István Püha krooni maade koosseisus keisririigi Ungari osas, samas kui Dalmaatsia kuningriigist sai kroonimaa keisririigi Austria osas (Tsisleitaanias). Uus kuningriik nõudis Dalmaatsia kuningriiki, kui ülejäänud Horvaadi maad keisririigis, ja kutsus end sageli kui "Horvaatia, Slavoonia ja Dalmaatsia kolmikkuningriik".
Osmanite pealetung muuda
Võimuvahetus oli kaugel lahendusest sõjale türklastega, tegelikult laienes Osmanite riik 16. sajandil järk-järgult, hõivates enamuse Slavooniast, Lääne-Bosniast ja Likast.
Kasutades ära kasvavat konflikti Maximiliani ja Zygmunti vahel, käivitas Suleiman 1565. aastal 150 000-mehelise väega oma kuuenda sõjaretke Ungarisse. Nad kulgesid edukalt põhjasuunas aastani 1566, kui nad tegid väikese kõrvalepõike, et vallutada Sigeti (Szigetvár) eelpost, mida neil kümme aastat varem vallutada ei õnnestunud. Väikest kindlust kaitsesid krahv Nikola Šubić Zrinski ja 2500 meest. Nad suutsid vastu pidada terve kuu ja laastasid Osmanite armeed, enne kui nad minema pühiti. See piiramine, nüüd tuntud kui Szigetvári piiramine, võttis piisavalt aega, et võimaldada Austria vägedel ümber grupeeruda enne türklaste Viinini jõudmist.
_1593..jpg)
Kuninga korraldusel eraldati aastatel 1553 ja 1578 suured Osmanite riigiga külgnenud Horvaatia ja Slavoonia alad sõjaväestatud piirialasse (Vojna Krajina) ja valitseti otse Viinist, sõjaväe peakorterist. Osmanite armeede ohtliku läheduse tõttu muutus ala üsna mahajäetuks, nii julgustas Austria serblasi, sakslasi, ungarlasi, tšehhe, slovakke ja russiine/ukrainlasi ning teisi slaavlasi sõjaväestatud piirialale asuma, luues etnilise lapiteki. Feodalismi negatiivsed mõjud eskaleerusid aastal 1573, kui talupojad Horvaatia ja Sloveenia põhjaosas mässasid oma feodaalisandate vastu erinevate ebaõigluste pärast, nagu põhjendamatu maksustamine või naiste kuritarvitamine Horvaadi ja Sloveeni talupoegade ülestõusu ajal. Matija Gubec ja teised mässu juhid tõstsid talupojad jaanuaris 1573 relvile üle kuuekümnes läänis kogu riigis, kuid nende ülestõus purustati veebruari alguses. Matija Gubec ja tuhanded teised hukati varsti pärast seda avalikult eriti julmal moel hoiatuseks teistele.
Pärast seda, kui Bihaći kindlus langes aastal 1592 lõpuks Bosnia visiiri Hasan-paša Predojevići armee kätte, jäid vaid väikesed Horvaatia osad vallutamata. Allesjäänud 16 800 km² viidati kui kunagi suure Horvaadi kuningriigi riismete riismed.
17. ja 18. sajand muuda
Pärast Sisaki lahingut aastal 1593, kui Osmanite armee oli esmakordselt Horvaatia territooriumil edukalt tagasi tõrjutud, saadi kaotatud territoorium enamasti tagasi, välja arvatud suured osad tänapäeva Bosnia ja Hertsegoviinast. 18. sajandiks oli Osmanite riik minema aetud Osmanite Ungarist ja Horvaatiast, ning Austria tõi keisririigi keskse juhtimise alla.
.png)
.png)
Austria keisriarmee oli aastal 1664 türklaste vastu võidukas, kuid keiser Leopold I ei suutnud edu kindlustada, kui sõlmis Vasvári rahu, millega Ungari ja Horvaatia ei saanud Osmanite riigile kaotatud territooriumi tagasi. See põhjustas rahutust Ungari ja Horvaadi aadli seas, kes salasepitsesid keisri vastu, kuigi nad ei olnud piisavalt tegevad, et tegelikult midagi ära teha, isegi kui nad pidasid läbirääkimisi nii prantslaste kui ka türklastega. Keisri nuhid paljastasid vandenõu ja 30. aprillil 1671 hukati Wiener Neustadtis neli sellesse segatud auväärset Horvaadi ja Ungari aadlikku, Petar Zrinski, Fran Krsto Frankopan, Ferenc III Nádasdy ja Ivan Erazem Tattenbach.
Horvaatia oli üks kroonimaadest, mis toetas keiser Karl VI Pragmaatilist sanktsiooni aastal 1713 ja keisrinna Maria Theresiat Austria pärilussõjas aastatel 1741–48. Seejärel andis keisrinna märkimisväärse panuse Horvaadi asjadesse, tehes mitmeid muudatusi sõjaväestatud piiriala halduskontrollis, feodaal- ja maksusüsteemis. Ta andis ka sõltumatu Rijeka sadama aastal 1776 Horvaatiale. Kuid ta ei arvestanud ka lõpuks laiali saadetud Horvaatia parlamendiga ja aastal 1779 alandati Horvaatia vaid ühe kohani Ungari valitsusnõukogus, mille sai Horvaatia baan.
Veneetsia vabariigi langemisega aastal 1797 läksid selle valdused Aadria mere idarannikul enamasti Prantsusmaa võimu alla, kes andis oma õugused samal aastal Austriale. Kaheksa aastat hiljem võttis Prantsusmaa need tagasi kui Illüüria provintsid, kuid Austria kroon sai need omakorda tagasi aastal 1815. Kuigi nüüd sama keisririigi osad, olid Dalmaatsia ja Istria Tsisleitaania osad, samas kui Horvaatia ja Slavoonia olid Ungari alluvuses.
19. sajand muuda
19. sajandil Horvaadi rahvusromantism tekkis võitlemiseks vägivallatu, kuid ilmse saksastamise ja madjariseerimisega. Horvaadi rahvuslik taassünd algas 1830. aastatel illürismiga. Liikumine meelitas mitmeid mõjukaid tegelasi ja andis mõned olulised edusammud horvaadi keelele ja kultuurile. Illürismi eestvõitleja oli Ljudevit Gaj, kes reformis ja standardiseeris ka horvaadi kirjakeele. Horvaatia ametlik keel oli aastani 1847 ladina, siis sai selleks horvaadi.
1840. aastateks oli liikumine vahetanud kultuurilised eesmärgid vastupanuga Ungari poliitilistele nõudmistele. Kuningliku käsuga 11. jaanuarist 1843, mis pärines kantsler Metternichilt, keelati Illüüria nime ja sümboolika avalik kasutamine. See heidutas liikumise edusamme, kuid ei suutnud peatada ühiskonnas muutusi, mis olid juba alanud.
1848. aasta revolutsioonide ajal tegi Horvaadi baan Jelačić Ungari revolutsiooni kustutamisel koostööd austerlastega, juhtides sõjalist kampaaniat Ungarisse, mis oli kuni Pákozdi lahinguni edukas. Vaatamata sellele panusele allutati Horvaatia hiljem Alexander von Bachi absolutismile, samuti Ungari hegemooniale baan Levin Rauchi alluvuses, kui keisririik muudeti aastal 1867 Austria-Ungari kaksikmonarhiaks. Siiski õnnestus baan Jelačićil kaotada Horvaatias pärisorjus, mis tõi lõpuks kaasa tohutud muutused ühiskonnas: suurmaaomanike võim vähenes ja haritavat maad jaotati üha rohkem, ohtliku näljahäda ulatuseni. Paljud horvaadid hakkasid sel ajal välja rändama Uue maailma riikidesse, trend jätkus järgmised sada aastat ja tekitas suure horvaadi diasporaa.
Illürism oli üsna lai, nii rahvuslik kui ka panslavistlik. See oleks lõpuks arenenud kaheks suureks eesmärgiks:
- Horvaadi rahvuslik eesmärk, suunatud eelkõige Horvaatia rahva ühendamisele ja sõltumatusele, seda juhtisid inimesed, nagu parlamendiliige Ante Starčević, kes moodustas aastal 1861 Õigustepartei
- panlõunaslavistlik Jugoslaavia eesmärk, orienteeritud ka lõunaslaavi naaberrahvaste integreerimise suunale, organiseeritud läbi Rahvapartei, seda juhtisid inimesed, nagu piiskop Josip Juraj Strossmayer, kes asutas aastal 1867 Jugoslaavia Teaduste ja Kunstide Akadeemia ja taasasutas aastal 1874 Zagrebi ülikooli
Horvaadi omamaise autonoomia kaotus jõustus aasta pärast Austria-Ungari kompromissi, kui aastal 1868 sõlmiti Horvaatia-Ungari kompromiss. Kuid kuberneri (baani) nimetas Ungari, 55% kogu maksurahast läks Budapesti ja Ungari omas võimu suurima meresadama Rijeka üle (midagi, mis väidetavalt ei olnud sõlmitud kompromissi osa). Selle kokkuleppega sai Horvaatia kuningriik autonoomia haldus-, haridus- ja kohtuasjades.
Rahvastik muuda
1802. aasta andmete järgi oli Horvaatia kuningriigi rahva hulgas 400 000 (98,8%) katoliiklast, 4800 (1,2%) õigeusklikku ja 40 protestanti.
Aastal 1840 analüüsis Ungari statistik Fenyes Elek rahvuseid Ungari kroonile kuulunud maades. Kogutud ja töödeldud andmete järgi elas Horvaatia kuningriigis 526 550 inimest, kellest 519 426 (98,64%) olid horvaadid, 3000 (0,56%) sakslased, 2900 (0,55%) serblased ja 1037 (0,19%) juudid. Rahvastikuandmed krahvkondade lõikes:
Primorje krahvkond
- 40 390 horvaadid
- 2000 sakslased
- 200 ungarlased
- 105 juudid
- 67 kreeklased
Varaždini krahvkond
Zagrebi krahvkond
Križevci krahvkond
Esimene kaasaegne rahvaloendus toimus aastal 1857 ja selles registreeriti kodanike religioon. Rahvastik religiooni järgi Horvaatia kuningriigis:
- 592 702 katoliiklased
- 6048 õigeusklikud
- 2511 juudid
- 394 luterlased
- 24 kalvinistid
- 14 unitarianistid
- 4 armeenia õigeusklikud
- 2 armeenia katoliiklased
Sümboolika muuda
Aastal 1848 võttis Horvaatia kuningriik kasutusele uue ametliku lipu ja vapi. Uus lipp oli Horvaadi puna-valge-sinine trikoloor ja see on jäänud Horvaatia sümboliks tänase päevani. Vapp oli sulam kolmest vapist, üks Horvaatiale, teine Dalmaatsia kuningriigile ja veel üks Slavoonia kuningriigile. Kuningriik kasutas teatud perioodidel ka nime "Horvaatia, Slavoonia ja Dalmaatsia kolmikkuningriik" (kuigi keisririik seda ei tunnistanud). Kuningriik kontrollis küll Slavoonia kuningriiki, kuid mitte Dalmaatsia kuningriiki. Aastal 1849 tehti Slavoonia kuningriik Horvaatia kuningriigist sõltumatuks ja aastal 1852 keelas keiserlik Austria valitsus, kes ei tunnistanud kunagi trikoloori ametlikuna, selle kasutamise, koos vapiga. Aastatel 1852 kuni 1868 kasutas Horvaatia kuningriik puna-valget lippu ja oma vana malelaua vappi.