Hestia

Hestia (vanakreeka keeles Ἑστία) oli vanakreeka mütoloogias koldetule- ja kodurahujumalanna, kodu sümbol ja seeläbi ka perekonna kaitsja. Sõna "hestia" tähendab tõlkes kollet. Ta oli Kronose ja Rhea tütar, Demeteri, Hadese, Poseidoni ja Zeusi õde. Vanarooma mütoloogias hakati koldejumalanna Vestat samastama Hestiaga.

Hestia

Kunstnikud Hestiat oma töödes ei kujutanud (ta jäigi mütoloogias väljaarendamatuks), kuid siiski peeti temast lugu igas majas. Hestia omadusteks on neitsilikkus ja kodus viibimine, tagasihoidlikkus ja lihtsus. Õli, vein ja vesi olid jumalanna pühad elemendid. Müütides esineb ta harva, sest ta püsis enamasti kodus.

Hestia ja teised jumalad

Hestia pärineb titaanide hulgast. Kui Kronos neelas kõik oma lapsed alla, kartes, et keegi neist võib ta hävitada ja trooni endale saada, siis esimesena neelas ta Hestia, sest ta oli tema vanim laps. Peale seda, kui Zeus käskis Kronosel lapsed tagasi anda, andis ta Hestia tagasi viimasena, seega on Hestia nii vanim kui ka noorim laps. Algselt oli ta üks kaheteistkümnest olümplasest (Zeus, Hera, Poseidon, Hermes, Hestia, Demeter, Aphrodite, Athena, Apollo, Artemis, Ares, Hephaistos), kuid loovutas oma koha uustulnuk Dionysosele, et hoolitseda igavese tule eest Olümpose mäel. Sellest ajast ei võtnud Hestia osa jumalate intriigidest ega sõdadest.

Hestia jaoks oli väga tähtis tagasihoidlikkus ja puhtus. Tal oli palju kosilasi, nende hulgas ka Poseidon ja Apollon, kuid jumalanna eelistas jääda igaveseks neitsiks. Zeus hindas tema soovi ja andis talle vastutasuks aukoha kõigil pidustustel.

Hestia oli kodus tule valvaja. Tule valvamine oli Vana-Kreekas väga tähtis, sest esiteks oli tuld keeruline uuesti süüdata, kui see juba kustunud oli, ning teiseks kujutas see hooletul ümberkäimisel kodule hädaohtu. Hestiaga on tihedalt seotud ka Hermes, kes oli rändurite (maismaarännaku), kõnemeeste, kavaluse, luuletajate, spordi ning varaste jumal ja jumalate sõnumite tooja inimestele. Hestia tuli tagas kodus soojuse ning valguse, samal ajal kui Hermes seisis ukse peal ning kaitses kodu kurjuse ja ebaõnne eest. Templites tegid need kaks jumalat samuti koostööd.

Hestia kultus

Hestia kummardamine on seotud patriarhaalse ühiskonnakorraldusega; kolle on perekonna elu keskpunkt ja laiemas mõttes ka riigi elu kese. Vastsündinud kanti viis päeva pärast sündi kolde ümber ringi ja võeti nõndaviisi perekonda vastu. Rituaalile järgnes suur pidustus. Ohvrite toomisel läks just Hestiale esimene ohvriand: enne iga einet sai Hestia oma osa. Väljend "Alusta Hestiaga!" sai kõnekäänuks, mis tähendas "Hakka peale!". Hestiale ohverdati ka just neitsiliku olemuse tõttu alla aasta vanuseid veiseid, kes polnud veel paaritunud.

Erinevalt teistest jumalatest pole Hestia meile tuntud ei mütoloogiast ega maalikunstist. Jumalanna tähtsusest saame teada temaga seotud tulerituaalide kaudu. Selleks et hoone saaks koduks, oli esmatähtis Hestia kohalolu. Igal linnal oli valitsushoones Hestiale pühendatud avalik kolle, milles põles igavene tuli. Samuti uute kolooniate rajamisel võeti kaasa sütt Hestia avalikust igavese tule koldest, millest sai ka uue linna süda. Avaliku kolde juures võttis Hestia vastu toidu- ja joogiohvreid, elanikud võtsid seal vastu tähtsamaid külalisi.

Ateenas peeti Hestia kollet valitsushoones prütaneionis linna koldeks, niisamuti nagu tema kollet Delfi prütaneionis peeti kogu Kreeka omaks. Hellenistlikul ajastul vanade linnriikide lagunemisel jumalanna tähtsus vähenes.

Vesta

 Pikemalt artiklis Vesta

Roomas nimetati kodukoldejumalannat Vestaks. Vesta pole roomlastel siiski privaatne, vaid ametlik jumal, riigikolde esindaja. Vesta ametlik nimi on Vesta publica populi Romani ja tal oli tempel foorumil roomlaste muistse kuningapalee Regia läheduses. Tema templiks oli rotund, ümarehitis, mida sellest ajast tänapäevani kasutatakse karjaste ööbimispaigana. Vesta kultusest endast teame vähe. Kui tuli kustus, oli see väga halb märk.

Vesta kultuse alalhoidmise eest kandsid hoolt Vesta neitsid: kuus vestaali, kes teenisid 30 aastat. Vestaalid alustasid oma teenistust kuue- kuni kümneaastasena. Neid nimetas teenistusse ülempreester, keda seejärel nende isaks peeti. Tema loal võis piitsutada vestaali, kes unustas tule valvamise. Kui vestaal karskusnõudest üle astus, maeti ta elusana. Kaassüüdlasest mees müüriti seina sisse. Karskusnõue tuleneb asjaolust, et vestaale peeti juba abielus olevaiks, just sellepärast käisid nad alati ringi pruudirüüs. Vestaale austati eriliselt: neil oli oma kaarik; neid oli õigus parimatele kohtadele etendustel ja gladiaatorite võistlustel.

Vastupidi Hestiale nimetati jumalanna Vestat ametlikel rooma ohvripidustustel viimasena.