Vikipeedia

Herson

Herson on sadamalinn Ukrainas, Hersoni oblasti halduskeskus. Asub Dnepri deltas 70 km kaugusel Mustast merest.

Herson
ukraina Херсон
vene Херсон
Herson
Lipp
Vapp
Hersoni vapp
Pindala 68,7 km²
Elanikke 279 131 (2022)
Koordinaadid 46° 39′ N, 32° 38′ E
Herson (Ukraina)
Herson
Vaade kirdest Hersonile ja Antonivka sillale

Herson on laevaehituse ja -remondi keskus ning oluline majandus-, tööstus- ja kultuurikeskus Lõuna-Ukrainas. Linnas tegutsevad 15 ülikooli ja kõrgemat õppeasutust ning botaanikaaed. Hersonis paiknevad suur raudteesõlm, merekaubandussadam, jõesadam ja lennujaam. 2015. aastal elas linnas hinnanguliselt 289 000 inimest.[1] Linn on jagatud kolmeks halduspiirkonnaks: Suvorovski (kesklinn), Dnipro (tööstusrajoon) ja Korabelnõi (tööstusrajoon).

Ajalugu muuda

18. ja 19. sajand muuda

Varem kuulus kogu piirkond Krimmi khaaniriigi koosseisu. 1737. aastal, viienda Vene-Türgi sõja (1735–1739) ajal, ehitati Dnepri paremale kaldale Vene armee kindlustus. Pärast sõja lõppu tekkis vajadus laevatehase rajamiseks, et ehitada Musta mere sõjalaevastik.[2]

Herson asutati 1778. aastal vürst Grigori Potjomkini ettepanekul ning keisrinna Katariina II määruse alusel rajada kindlus ja laevatehas. Linn ehitati Ivan Hannibali juhtimisel väikese AleksanderSchanzi-nimelise fordi kohale. Nimi Herson on lühend Kreeka koloonia Tauria Chersonesose nimest, mis asus Krimmi poolsaarel 2500 aastat tagasi. Linna nimi tähendab vanakreeka keeles (chersonese) poolsaart. Linnale pandi nimi pandi kooskõlas Katariina II soovidega kasutada pseudo-kreeka nimesid ning sellel polnud tegelikku geograafilist seost poolsaarega.[3]

1790. aastal avati seal Musta mere laevastiku jaoks esimene suurtükkide valukoda. 18. sajandi lõpus mängis Herson olulist rolli Venemaa sise- ja välismajandussuhete arendamisel. Hersoni sadama kaudu toimus kaubavahetus Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania ja teiste Euroopa riikidega. 1791. aastal maeti vürst Potjomkin vastvalminud Katariina katedraali. Aastal 1803 sai linnast Hersoni kubermangu pealinn. 19. sajandi alguses oli Herson villa- ja põllumajandussaaduste töötlemise keskus. 1850. aastatel algas tööstuse areng ning majanduskasv. 19. sajandi teisel poolel ehitati teater ja raamatukogu, loodi arheoloogia- ja loodusmuuseumid.[2]

Linna lähedal püüti 1866. aastal viimane tarpan.

20. sajand muuda

1914. aastal töötas Hersonis üle 100 ettevõtte - 2 laevatehast, 3 rauavalukoda, 4 suurt saeveskit, 5 parkimistöökoda, tubakavabrik, 9 trükikoda, 2 õlletehast ja hulgaliselt väiksemaid ettevõtteid.

Ajavahemikul märtsist 1917. kuni aprillini 1920. muutus võim linnas mitu korda – pärast Ajutise Valitsuse võimu oli linn Ukraina hetmani Pavlo Skoropadski kontrolli all, augustist 1919. aastal Anton Denikini armee valduses ning langes lõpuks 1920. aasta veebruaris bolševike Punaarmee kätte. 1922. aastal liideti linn ja piirkond ametlikult Ukraina NSV-ga. Aastatel 1921–1923 toimunud näljahäda tõttu vähenes elanikkond 75 000-lt 41 000-le, kuid seejärel kasvas see pidevalt, jõudes 1939. aastal 97 200-ni. 1923. aasta märtsist kuni 1930. aastani oli Herson Ukraina NSV Mõkolajivi oblast koosseisu kuulunud Hersoni rajooni keskus, tollal rajoonilinn. 1930. aastatel toimunud Dnepri hüdroelektrijaama ehitamine suurendas oluliselt Hersoni sadama tähtsust, eriti pärast pideva veeliikluse loomist Hersonist Dnepri ülemjooksuni.[2]

1940. aastal oli linn üks Nõukogude võimu poolt toime pandud Poola ohvitseride ja intelligentsi hukkamispaiku.[4] Täiendav laastamine ja rahvastikukaotus tulenes Saksa okupatsioonist Teise maailmasõja ajal. Okupatsiooniajal tegutses Hersonis põrandaalune Ukraina Rahvuslaste Organisatsioon, mida juhtis Bogdan Bandera (Stepan Bandera vend).

Sõjajärgsetel aastakümnetel, mil toimus märkimisväärne tööstuse kasv, rahvaarv enam kui kahekordistus, jõudes 1970. aastaks 261 000-ni. Lisaks tööstuse arengule suurenes Hersoni tähtsus teravilja eksportiv sadamana, mis tõmbas ligi tööjõudu Ukraina maapiirkondadest. See muutis linna etnilist koosseisu, suurendades ukrainlaste osakaalu 36%-lt 1926. aastal 63%-ni 1959. aastal, samal ajal vähendades venelaste osakaalu 36%-lt 29%-le.[5] 1977. aastal alustati Antonivka silla ehitamist , mis võeti kasutusele 1985. aastal. NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi dekreediga 1. juunist 1978 autasustati Hersoni Tööpunalipu ordeniga seoses 200. aastapäevaga.[2]

83,4% Hersoni oblasti hääleõiguslikest valijatest osales 1. detsembri 1991. aasta rahvahääletusel Ukraina iseseisvuse kohta, mille poolt anti 90,1% häältest.[6]

21. sajand muuda

 
Vene armee rünnak Hersoni oblastile

2014. aastal toimusid Ida- ja Lõuna-Ukrainas Venemaa-meelsed rahutused, mille Hersonis toimunud meeleavaldusel osales umbes 400 inimest.[7]. Pärast seda, kui Venemaa 2014. aastal Krimmi annekteeris, toodi Hersoni Ukraina presidendi Krimmis asuva esindaja kabinet. Viimased vabad valimised enne 2022. aasta Venemaa sissetungi toimusid 25. oktoobril 2020. Venemeelsete ja euroskeptiliste valijate häälte kogusumma moodustas veidi üle 30% ja ning opositsioonisaadikud saavutasid linnavolikogus 20 kohta 54-st.[8] Pärast sissetungi keelustati opositsiooniesindajate tegevus.

Ukrainasse tunginud Vene väed okupeerisid linna pärast Hersoni lahingut. Hersoni oblasti kuberner Gennadi Laguta (1974–2023) loobus 24. veebruaril 2022. aastal, sissetungi esimesel päeval oma ametikohustustest ja põgenes teadmata suunas. 2. märtsil kohtus Hersoni linnapea Ihor Kolõhhajev Vene vägede ülemaga, kes kavatses luua linnas sõjaväeadministratsiooni, ega nõustunud nende ettepanekutega. Samuti teatas ta ähvardavast humanitaarkatastroofist ja vajadusest humanitaarkoridori järele. Hiljem ta vallandati.[9] Linnavalitsuse andmetel oli linnas sel ajal ligikaudu 300 surnukeha.

Kohalikud elanikud korraldasid meeleavaldusi linna okupeerimise vastu Venemaa poolt. Meeleavaldusi korraldati esialgu ilma Vene sõjaväe sekkumiseta, kuid hiljem hakkasid Vene väed nende laiali ajamiseks kasutama gaasigranaate. 6. märtsil andis Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi Hersonile Ukraina kangelaslinna nimetuse "linnakodanike massilise kangelaslikkuse ja kindlameelsuse eest".[10]

25. mai 2022. aasta seisuga oli Ukraina võimude hinnangul 45% Hersoni elanikest linnast põgenenud. 1. mail 2022 teatas Venemaa okupatsiooniaegne Hersoni oblasti tsiviil-sõjaline administratsioon kavatsusest ühineda "rublatsooniga". 2022. aasta juuni keskel teatas Kirill Stremoussov, et kõik Hersoni oblastis pärast 24. veebruari sündinud saavad automaatselt Venemaa kodakondsuse.[11] 2022. aasta septembris toimus Hersoni oblastis fiktiivne referendum Venemaaga ühinemise kohta, mille järel oblast annekteeriti.

Okupeeritud Hersoni linn oli Ukraina vägede lõunapoolse vasturünnaku keskseks sihtmärgiks. 9. novembril 2022. aastal anti Vene vägedele ametlik käsk käsk linnast taganeda. Enne linnast lahkumist hävitasid Vene väed linna põhilise infrastruktuuri, sealhulgas elektri- ja veevarustuse. Ukraina väed sisenesid linna 11. novembril 2022 (Hersoni vabastamine).

Rahvastik muuda

Ukraina 2001. aasta rahvaloenduse järgi olid 76,6% linna elanikest ukrainlased, 20,0% venelased ja 3,4% moodustasid muud rahvused.

2012. aasta augustis teatas Hersoni linnapea Vladimir Saldo, et linnas elab 110 rahvuse esindajaid, kellest 53,4% peab oma emakeeleks ukraina keelt ja 45,3% vene keelt.[12]

Aasta Elanike arv
1790 24 000
1926 58 000
1939 97 000
1959 158 000
1981 361 000
2004 354 000
2007 329 000

Majandus muuda

Hersoni kõige arenenumad tööstusharud on:

Linna teenindavad aastaringse navigatsiooniga mere- ja jõekaubandussadamad. Herson on suur raudteesõlm. Odessa raudtee Hersoni haru hõlmab selliseid suuri jaamu nagu Herson, Mõkolajiv, Snihurivka. Hersoni rahvusvaheline lennujaam asub Tšornobajivkas.

Hersoni piirkonna Musta mere rannikul asuvad külad Zaliznõi Port, Lazurnoje, Primorskoje on puhkajate ja turistide seas väga populaarsed. Skadovsk ja Arabatskaja Strelka on tuntud laste puhkekeskustena. Kokku on Hersoni piirkonnas umbes 180 kuurordikompleksi.

Tuntud inimesed muuda

Hersonis on sündinud või olnud linnaga seotud Lev Trotski, Larissa Latõnina, Sergej Stanišev, Moše Šaret, Georgi Arbatov, Sergei Bondartšuk, Sergei Garmaš, Nikolai Grinko jt.

Vaata ka muuda

Välislingid muuda

  1. ↑ Чисельність населення На 1 березня 2015 року
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Большая советская энциклопедия. 1957.
  3. ↑ Поспелов Е. М. Географические названия мира. Топонимический словарь. 2002.
  4. ↑ Zbrodnia katyńska. Warszawa: IPN. 2020
  5. ↑ "Kherson". Encyclopediaofukraine.com.
  6. ↑ Ukrainian Independence Referendum. Seventeen Moments in Soviet History. 28 September 2015.
  7. ↑ В Херсоне прошел пророссийский митинг
  8. ↑ Kherson. City Council elections 25. October 2020.
  9. ↑ Russian controls imposed in Kherson, says mayor The Guardian, 02.03.2022
  10. ↑ Міста-герої України.
  11. ↑ Moscow says babies born in occupied Kherson will automatically get Russian citizenship. New York Times 16.06.2022.
  12. ↑ Русский язык стал региональным в Херсоне. Укринформ, 21. август 2012.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Herson&oldid=6590832"